Eesti keel kuulus Helsingi ülikoolis õpetatavate ainete hulka juba 19. sajandi algusest – peaaegu kohe, kui ülikool oli üle viidud Helsingisse. Seda õpetasid alguses soome keele lektorid ja professorid koos soome keele ja kirjandusega kui üht sugulaskeelt, mille abil taheti süvendada teadmisi soome keele ja soomluse ajaloost. Kui Soome ja Eesti riik iseseisvusid, tuli päevakorda eesti keele lektoraadi loomine. Varem oli pakutud peamiselt teadmisi eesti keele kohta, nüüd aga tõusis olulisele kohale ka praktilise keeleoskuse õpetamine. Sünnipärase eesti lektori tähtsust rõhutati nii teaduslike, pedagoogiliste kui ka ühiskondlike argumentidega.
Esimeseks eesti keele lektoriks valitud Villem Grünthal nimetati ametisse novembris 1923. Ta oli üks esimesi Helsingi ülikoolis hariduse saanud eestlasi, kes oli kodumaal tuntud luuletajana ja eesti kirjakeele arendajana, aga lektorikoha taotlemise ajal oli ta Helsingi ülikooli doktorant. Eesti keele lektori õppekohustuste hulka kuulus algusest peale lisaks eesti keele alg- ja järgkursustele ka eesti kirjanduse kursus, mille raames üliõpilased pidid lugema eesti ilukirjandust. Nii hakkas Grünthal looma ülikooli eesti raamatukogu. Helsingi ülikooli eesti keele lektorina töötas Grünthal kuni surmani 1942. aastal. Järgmine pikaaegne eesti keele lektor oli juba sõjaeelsest ajast Soomes elanud Eeva Niinivaara, kes valiti sellele ametikohale 1945. aastal. Ta tegutses lektorina üle 20 aasta ning teda mäletavad oma eesti keele õpetajana veel paljud Soome vanema põlve estofiilid.
Uus periood Soome ülikoolide eesti keele õpetuses algas 1967. aastal, kui Soome ja Nõukogude Liidu koostöökokkuleppesse lisati eesti keele lektorite saatmine Soome. Sellest ajast hakati lektoreid kutsuma või valima Eestist. Külalislektoriga sõlmiti enamasti kahe või nelja aasta pikkune töösuhe. Helsingi ülikoolis oli esimene Eestist tulnud lektor Ago Künnap ja tema järel on siin töötanud üle paarikümne Eesti keeleteadlase ja ülikooli õppejõu. Nad kõik on jätkanud varasemaid õpetamise traditsioone, aga muidugi nüüdisaegselt ning ise õpikuid ja muid õppematerjale koostades. Nende õpilasteks on olnud läänemeresoome keelte, soome-ugri keelte ja soome keele eriala üliõpilased.
1970. aastatel kasvas eesti keelt õppivate üliõpilaste hulk Helsingi ülikoolis nii suureks, et aastast 1978 on ametis olnud kaks eesti keele lektorit. Üks neist oli harilikult spetsialiseerunud keelele, teine kirjandusele, aga nad on enamasti õpetanud ka muid eesti kultuuriga seotud ainekursusi.
Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud sündmused 1980. aastate lõpul, mida hiljem hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks, kasvatasid huvi eesti keele ja kultuuri vastu Soomes. Eesti keele õpetust laiendati ja ülikoolides kavandati 15–20 ainepunkti ulatusega eesti keele ja kultuuri kursus, mille üliõpilane võis valida kõrvalaineks. 1989. aastast alates lisandus kahele lektorile Helsingi ülikooli õpetajaskonda ka eesti keele külalisprofessor. Esimene külalisprofessor oli Tiit-Rein Viitso ja tema järel on valikulisi erikursusi kutsutud kordamööda lugema paljusid Eesti professoreid.
1990. aastatel laiendati Helsingi ülikoolis üliõpilaste soovidele vastu tulles eesti keele ja kultuuri õpetust veelgi. Keeleoskuse õpetamisest soome keele ja soome-ugri keelte üliõpilastele arendati välja läänemeresoome keelte eriala eesti keele ja kultuuri õppesuund, mille võis valida pea- või kõrvalaineks ning milles võis omandada magistri, litsentsiaadi ja doktorikraadi. Eesti keele ja kultuuri õppesuuna iseseisev õppekava kinnitati 1994. aastal. Külalisprofessor, kes seni oli lugenud vabalt valitud eri- ja valikkursusi, liideti eesti keele ja kultuuri õppesuunaga ning muudeti 1998. aastal eesti keele professori ametikohaks.
Parimatel aegadel on osakonnas olnud vähemalt kolmesuguseid üliõpilasi. Ühe rühma moodustavad keeleainete üliõpilased, kes valivad keeleteaduslikke kursusi ka mujalt kui soome-ugri osakonnast. Teine rühm on need, kes on võtnud eesti keele kõrvalainena ja kelle peaaine võib keeleteadusest üsna kaugel olla: matemaatikud, geograafid, muusikud, bioloogid, riigiteadusi, rahvateadust, ajalugu või peaaegu ükskõik mis eriala õppivad üliõpilased – neil ei pruugi olla eriti teadmisi grammatikast ja keeleteadusest. Eesti keel ja kultuur sobib kõrvalaineks mistahes eriala üliõpilastele, kes on huvitatud Eestist või Baltimaadest või kavandavad oma erialal koostööd Eestiga. Kolmandasse rühma kuuluvad Eestis sündinud ja sageli ka seal gümnaasiumi lõpetanud noored, kes ühel või teisel põhjusel on kolinud Soome elama, õpivad siin peaainena emakeelt ja loodavad sellest endale ametit või õpivad peaainena midagi muud, aga tahavad ära kasutada oma emakeelt ja valivad selle kõrvalaineks. Kui üliõpilased on niivõrd erinevad ja nii erinevate huvidega, siis ei ole alati olnud kerge korraldada kõiki rahuldavat õpetust. Osakonnas ongi ikka olnud võrdlemisi palju valikkursusi ja osaliselt individuaalse õppekava alusel õppimist.
Ülikooli rahaliste võimaluste vähemine ei ole jätnud mõju avaldamata ka eesti keele õpetusele. Viimastel aastatel ei ole Helsingi ülikool saanud kutsuda enam eesti keele külalisprofessorit. Loodetavasti on ajutiselt nii.