Enne kinno minekut olin kindel ühes asjas – filmis saab nalja. Sel lihtsal põhjusel, et režissööriks ja stsenaristiks on Rasmus Merivoo, kelle 2006. aastal valminud kultuslik lühifilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ kuulub Eesti huumoriklassika hulka. „Kratt“ on Merivoo teine täispikk mängufilm ja seda võib ilmselt nimetada üheks oodatuimaks kodumaiseks filmiks sel aastal.
Olles varasemast tuttav Merivoo stiiliga (üle võlli huumor, mille lahutamatuks osaks ka üpriski ropp keelekasutus), juurdlesin endamisi, kuidas on see pandud toimima kogupere žanris – sest enne esilinastust reklaamiti filmi kõikjal kui kogupere (õudus)komöödiat. Olin üsna kindel, et päris tavapärase lastefilmiga tegemist pole, mis saigi kinnitust juba enne filmi algust kinosaalis istudes. Nimelt vaatasin filmi Tartu ainsas väärfilmidele keskendunud kinos Elektriteater ning sealse traditsiooni kohaselt kuulub iga seansi juurde kinotöötaja sissejuhatus kohe algava filmi kohta. Selle käigus mainiti, et eelmist seanssi oli tutvustamas režissöör ise ning kohe pärast filmi lõppu oli üks lastega kinno tulnud vaataja temalt šokeeritult küsinud, kuidas saab sellist roppusi ja verd täis filmi üldse koguperefilmiks nimetada ning kas Merivoo ise oma lastele seda filmi näitaks? Mille peale ta vastas, et loomulikult näitaks, seda enam, et tema enda laste Nora ja Harri mängida on filmis kaks peategelast.
Žanrimääratluse üle võib vaielda, aga päris tavapäraseks koguperefilmiks filmi kindlasti pidada ei saa – selles on nii õudust, nalja, absurdi, fantaasiat kui ka tüüpilisi noortefilmile omaseid elemente. Filmis tõesti ropendatakse ja lendab ka verd, aga kuna stseenid on niivõrd tugevalt fantaasiale, absurdile ja satiirile üles ehitatud, ei mõju need üldjoontes karmilt ega dramaatiliselt. Kuigi tuleb tunnistada, et paljud kinod on sügise jooksul filmi tutvustuse juurde lisanud: film on keelatud alla 12-aastastele lastele filmis esineva keskmisest krõbedama kõnepruugi ning ehmatavate olukordade tõttu. See hoiatus on minu arvates igati mõistlik lisandus, sest noorematele võib film tõesti paiguti arusaamatult või lausa ehmatavalt mõjuda.
Filmis on sündmuste keskmes tõepoolest lapsed – Mia ja Kevin – kes viiakse maale vanaema juurde. Rasmus Merivoo on ise kommenteerinud, et ühel hetkel sai ta aru, et oleks hea teha film, kus lapsed teevad kratti praeguses ajas. „Ja kuna mu enda lapsed olid ka veel viimase piiri peal, et nad on veel lapsed, aga kohe varsti nad enam ei ole, siis ma mõtlesin, et vot nüüd tuleb „Kratt“ teha ja tuleb see teha enda lastega,“ sõnas Merivoo.
Niisiis näemegi üsna filmi alguses, kuidas linnalapsed tutvuvad maal vanaema juures ebamugava füüsilise tööga ja saavad sõpradeks kohalike kaksikute Juuli ja Augustiga. Kui aga lapsed leiavad kohalikust raamatukogust kadunud mõisahärra päeviku, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Asjade kokkulangemise tõttu juhtub aga nii, et kratt saab hoopis vanaemast endast. Ja krati valmimisest alles suurem osa sündmusi alguse saabki …
Krati sugemed on sügaval Eesti folklooris – kratt on nõiduslik olend, kes tule- või sädemejoana ringi lennates mitmesugust vara kokku veab. Varasemate uskumuste kohaselt käis inimese hing ise nõiasõnade mõjul kratiks. Hiljem on levinud arusaam mitmesugustest käepärastest esemetest valmistatud krattidest. Üldine on olnud usk, et inimkätega valmistatud krati elluäratamiseks on vaja kuradile kolm tilka verd anda, oma hing talle müüa.
Filmis on kratt konkreetne tegelane, aga samamoodi saab krati moodi käitumisega iseloomustada paljut tänapäeva ühiskonnas toimuvat – kasuahnus ja oma hinge müümine on ajatud teemad. Nii käsitleb film ka „kratlust“ kui nähtust laiemalt ning näeme palju erinevaid viiteid erinevatele praeguses (Eesti) ühiskonnas päevakajalistele valdkondadele: võitlus metsade säilimise pärast, võimumängud ja korruptsioon, eneseotsingud ja spirituaalsus, nutisõltuvus, tehisintellekt jne. Filmi vaadates tunduski kohati, et ehk on erinevaid probleeme hõlmavaid tegevusliine ja detaile liigagi palju ette võetud, sest kõiges süvitsi ei minda ja lahendusteni ei jõuta. Siiski leian, et selle filmi puhul see töötab, sest lisab süžeele pöörasust, võimendab absurdsust, ajab piltlikult öeldes samaaegselt nii nutma kui ka naerma ning ärgitab pärast filmi lõppu neil teemadel edasi mõtlema. Nagu on öelnud Mati Unt: „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub“.
Filmi üheks tugevuseks on kindlasti suurepärane näitlejate valik. Õnnestunud näitlejatöödega paistavad silma nii Ivo Uukkivi, Jan Uuspõld, Paul Purga kui ka teised. Eraldi tunnustamist väärib aga näitleja Mari Lill, kes on samavõrra suurepärane nii sooja maavanaema kui ka kuratliku Krati rollis. Seda teisendumist on ekraanilt tõepoolest huvitav vaadata. Ka Mari Lill ise on öelnud, et tegemist on tema senise elu kõige ekstreemsema rolliga. Seega ei tulnud mulle väga suure üllatusena, et ta käesoleva aasta septembris selle osatäitmise eest Eesti filmi- ja teleauhindade galal parima naisnäitleja preemia pälvis.
„Kratt“ on julge ja ootamatute pööretega film, mis pakub kindlasti nii naerupahvakuid kui ka ehmatusekilkeid – neid sai ka kinos kuulda. Mõned laste poolt ülenäideldud ja ebaloomulikuna mõjuvad dialoogid ning korduvad naljad jäid küll kripeldama, aga üldmuljet siiski ei rikkunud.Kindlasti tasub filmi minna vaatama juba ainuüksi Mari Lille erakordse ja mitmekülgse näitlejatöö pärast – niivõrd meeldejäävalt pöörast rollisooritust Eesti filmis lähiminevikust ei meenugi.
Lavastaja ja stsenarist: Rasmus Merivoo
Osatäitjad: Mari Lill, Ivo Uukkivi, Jan Uuspõld, Paul Purga, Mari-Liis Lill, Jaanus Mehikas, Paul Laasik, Alo Kurvits, Nora Merivoo, Harri Merivoo, Elise Tekko ja Roland Treima