Moonika Siimetsa dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ räägib Soomes elavatest ja töötavatest eestlastest – kohanemisest, oma juurte hoidmisest ja kaotamisest, igatsusest ja õnne otsimisest. Just selle teksti kirjutamise ajal jõudis minuni värske info, et Soome on valitud juba viiendat aastat järjest maailma kõige õnnelikumaks riigiks, nii et kõik n-ö ametlikud eeldused Soomes õnne leidmiseks on justkui olemas.
Film kestab küll vaid pisut üle tunni, aga jõuab selle aja jooksul nii Helsingisse, Vantaale, Lapimaale kui ka mujale, ning otsaga ka Eestisse. See on katkendlik, aga fragmentidest hästi kokku põimitud ja mõnusalt kulgev linateos, mille seob tervikuks meisterlik operaatoritöö (Rein Kotov) ning suurepäraselt sobituv muusika (Ann Reimann). Siimets on valinud loo jutustamiseks tundliku ja empaatilise lähenemisviisi ning soovinud näidata seda, mis toimub inimese hinges ning mis on olnud tehtud valikute taga.
Kindlasti ei anna sellise kestusega film Soomes elavate eestlaste kogukonna (neid inimesi on erinevate andmete põhjal 50 000-100 000) elust väga põhjalikku ega mitmekesist koondportreed, aga see pole olnud ka filmi eesmärk. Režissöör Moonika Siimets on intervjuude käigus rõhutanud, et sel teemal saaks eri vaatenurkadest kümneid dokumentaalfilme teha ning ühtlasi avaldanud lootust, et ehk leidub veel lisaks talle filmitegijaid, kes seda teha võtaksid.
Siimets on rääkinud, kuidas selle filmi tegemine sai alguse täpselt seitse aastat tagasi, kui tema poole pöördusid Tartu Ülikoolist etnoloog Pihla Siim ja antropoloog Keiu Telve ning Joensuu ülikoolist Laura Assmuth, kel oli käsil uurimus: "Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes". Lisaks otsisid nad meeskonda filmitegijat. Siimetsa sõnul läksid esimesed kolm aastat teema kohta uurides, lugedes ning uurimisgrupiga arutledes. Ja kui 2018. aastal sai ükskord filmimisega alustada, venitas seda protsessi omakorda 2020. aasta kevadel alanud koroonapandeemia. Aga valmis see film kõigest hoolimata sai.
Olen ka ise olnud Soomes elav eestlane. Ligi kaks aastat elasin, õppisin ja töötasin Helsingis. Filmi esimesed sissejuhatavad kaadrid panid tundma tohutut nostalgiat – tulid meelde need esmaspäeva hommikud, mil sõitsin esimese laevaga kaks tundi Helsingisse, sealt edasi trammi ja metrooga loengusse või tööle. Ma ei sõitnud Eesti vahet igal nädalal, aga siiski üpris sageli. Algselt kavatsesin Helsingis olla pool aastat – olin saanud Helsingi Ülikoolis õppimiseks stipendiumi ning plaanisin peamiselt käia loengutes, lihvida oma soome keele oskust ning kirjutada valmis magistritöö. Siis sain aga praktikakoha ning seejärel töökoha Eesti Majas Helsingis – märkamatult saigi poolest aastast peaaegu kaks aastat. Need aastad meeldisid mulle väga – liikumine kahe riigi vahel võimaldas hoida kätt pulsil mõlemas riigis toimuval. Tagantjärele saan öelda, et see kogemus kujundas ja avardas mu maailmapilti märkimisväärselt.
Kõnealusest perioodist on möödas umbes kümme aastat. Muu hulgas mahtus selle aja sisse töö uurimusassistenina Tuglase Seltsis projektis „Soome eestlaste osalemine kultuurielus ja kodanikuühiskonnas“. Tegemist oli Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi tellimusega, sooviga teada saada, mis eestlasi lisaks tööle Soomes huvitab, millised on nende harrastused, kuidas osaletakse kodanikuühiskonnas ning kas ja kuidas saaks seda kõike parandada. Seetõttu tõi film meelde ka aja, mil kõikvõimalike kanalite kaudu infot levitades võimalikult paljude Soome eestlastega kontakti üritasin saada.
Mäletan nii kirjalikest vastustest kui ka rühmaintervjuude ja telefonikõnede käigus kuuldust, et eestlaste Soome tuleku põhjuseid oli seinast-seina. Kõige rohkem jäid hinge kriipima need lood, kus tuleku põhjuseks valus paratamatus ja pettumus Eesti riigi suhtes – üle lahe kolimise otsus oli majandusliku olukorra tõttu olnud möödapääsmatu. Ja neid inimesi oli just tol ajal ehk mõni aasta pärast 2008. aasta majanduskriisi Soome jõudnud üpris palju.
Ka filmis paistab silma see, et peamiselt tehti Soome kolimise otsus majanduslikel kaalutlustel. Kinost kodu poole jalutades jäin mõtlema filmi pealkirjavaliku üle – kas võiks sobida näiteks ka „2 tundi toimetulekuni“? Olen üpris kindel, et kui inimene on (majanduslikult) ummikseisu jõudnud, siis ei pruugi langetatud otsused sündida päris õigetel alustel – kõiki nüansse lihtsalt ei ole võimalik korralikult läbi mõelda. Iseäranis siis, kui suur elumuutus hõlmab lisaks endale ka teisi pereliikmeid, eriti lapsi. Täiskasvanu ehk suudab otsuse endale ära põhjendada kordades suurema palgaga ning vahemaa puhul lohutada end sellega, et Soome on ju ainult paaritunnise laevasõidu kaugusel, aga laste puhul on aspekte rohkem. See joonistub hästi välja ka filmis nii eesti keele õpetaja kui ka laste endi jutus. Ilma lähedaste sõprade ja tugivõrgustikuta teises riigis, võõras keele- ja kultuuriruumis kohanemisel on vanema(te) tugi eriti oluline. Mis juhtub aga siis, kui vanemad on enda muredega niivõrd hõivatud, et laps sõna otseses mõttes ununeb?
Nagu eelpool mainitud, saaks Soomes elavatest ja kahe riigi vahel pendeldavatest eestlastest saaks teha palju erinevaid filme, sest loo kujundavad inimesed, kelle elust filmi kaudu jutustatakse. Siimets on intervjuudes rääkinud, et esialgne plaan oligi teha see film lastest, aga see mõte jäi bürokraatia tõttu katki. Sarnased paberimajandusest tingitud takistused olid ka haiglates filmimisega, mistõttu pole filmis portreteeritud Soomes töötavaid eestlastest arste. Lisaks oli režissööri sõnul palju neid inimesi, kes küll kokku saades oma lugusid jagasid, aga kaamera ette polnud nõus tulema. Filmitegelaseks saamist peljatakse, sest paraku valitseb mõlemal pool lahte Soomes elavate eestlaste kohta endiselt arvukalt (pigem negatiivse alatooniga) stereotüüpe ja eelarvamusi, mis on visad kaduma.
Stereotüübid stereotüüpideks, aga üks eestlasi ühendav joon hakkab filmis küll silma ja jäi mulle meelde ka kümme aastat tagasi intervjuusid läbi viies – eestlased on tohutult kiire kohanemisvõimega. Väga hoogsalt tehakse endale vajalikud asjad selgeks, murtakse läbi keerukast bürokraatiast, omandatakse igapäevaelus toimetulekuks piisav keeleoskus ja saadakse hakkama. Küll aga võivad selle juures jääda tagaplaanile hobid ja harrastused – elu sisuks muutubki tubli hakkamasaamine ja töötegemine.
Samas on huvialasid ja vaba aja veetmise viise igasuguseid, nii võib hobiks olla ka Eestis käimine. Siinkohal meenub ühe aastaid Soomes elanud eestlanna tõdemus, mis kõlas umbes nii: „Ma ei käinud ju ka Eestis elades kooris laulmas, teatris ega näitusel, vaevalt ma seda nüüd siin Soomes eladeski tegema hakkan. Aga igavust ma küll ei tunne, minu vaba aeg on alati sisustatud. Kui ma varem Eestis elades pidin mõtlema, mida puhkuse ajal ette võtta, siis praegu seda muret pole. Kõik puhkused veedan ma Eestis, külastan sõpru, sugulasi ja käin kohvikus, sest saan seda endale nüüd lubada.“
Õnne võib leida ühel ja teisel pool lahte või pidevalt riikide vahel pendeldades, rõõmu ja rahulolu võivad pakkuda nii lõputu töötegemine kui ka rohked hobid või kombinatsioon neist mõlemast. Või mitte miski. Siimets on oma filmi pealkirja kohta tabavalt öelnud: „Kokkuvõttes peab õnn olema inimese sees ja kui seal seda pole, siis on igal pool häda ja tühjus.“