Nüüd olen siis Soomes, mul on isikukood ja verokorttigi. Eelmisel aastal poolnaljatamisi, aga mitte meeleheitega öeldud lause: „Nüüd pole muud kui Soome tööle,“ ongi tõeks saanud.

Olen Soomes käinud väga palju kordi. Aga millegipärast tuli ühel päeval väga selgelt meelde esimene Soome-sõit, mis toimus sügaval Nõukogude ajal 1978.a. märtsi alguses. Tartu Ülikooli soome keelt õppivatele eesti filoloogidele pakuti äkki uskumatuna näivat võimalust sõita toonase turismifirma Sputnik grupiga Soome! Ajasime oma paberid korda ja asusimegi teele, bussiga, maismaad mööda, pool bussi tudengeid Tartust ja pool Petroskoist. Reisi eesmärk oli koolitada tulevasi soome keelt oskavaid giide. Enne piiri ületamist ja kapitalistlikku Soome siirdumist hoiti meid mõned päevad Narva-Jõesuus ühes puhkekeskuses. Petroskoi omadele oli see sisseelamise aeg, nende meelest oldigi juba peaaegu nagu Soomes. Narva-Jõesuus peeti meile vene keeles rida „põhjapanevaid“ loenguid Soome elust ja olust. Näiteks illustreeris Soome töökultuuri slaid Helsingi ühest sadamast, kus kraanade nokad vaatasid kõik ühes suunas, ja lektor juhtis sellele vaimustunult tähelepanu: näete, millele töölised-kraanajuhid päeva lõppedes veel mõelda jõuavad, eks ole ju ilus! Ühes teises „olulisi ja hoiatavaid teadmisi“ andvas loengus väntas lektor diafilmi rääkides, kuidas kapitalistlikud diversandid imbuvad igasuguste kavalate võtetega Nõukogudemaale spioneerima, ja illustreeriv kunstniku joonistatud pilt näitas diversanti, kel olid balloonid seljal, kõhul nuppu vajutades lennutasid need balloonid ja propeller diversandi üle rehitsetud piiririba sinna jälgi jätmata. Või teine pilt neljakäpukil üle piiri hiilivast ja karu jälgi tekitavast salakavalast lääne spioonist.

Räägiti ka Soome toidutavadest ja lauakommetest, et Soomes peab ikka viisakalt noa ja kahvliga sööma, laotama salvräti põlvedele. Kindlasti manitseti, et matsutada ei ole viisakas. Ja kui siis uuel hommikul oli meil taldrikul puhastamata kilu, leib ja killukene võid, ja meie käsutuses vaid kahvel, tegime küll paraja skandaali ja nõudsime nugasid ka. Soome sõitsime Vaalimaa kaudu ja seda kontrasti, mida ei olnud võimalik mitte märgata, ei unusta ma iial – Soome poolel muutus loodus, muutusid inimesed, kõik oli kuidagi väga teistsugune, muutusid mõtted ja meeleolud, suhtumised ja arusaamised. Selline siiani sügavalt meeles olev emotsioon ei ole hiljem enam kordunud.

Kas oleks ära kulunud koolitus enne seekordset Soome siirdumist? Kui kulgen stiilses Helsingis ja vaatan ilusaid inimesi, püüan mõistatada, mis keelt need tavaliselt tumeda nahavärviga inimesed küll räägivad. Oleks ära kulunud maailma keelkondi ja keelekõlasid õpetav kursus. Soome maksusüsteem on siiralt keeruline, hädavajalik oleks olnud üks pisikene intensiivkursus sel alal. Soome on minu silmis olnud puhas maa. Kahjuks oleks ära kulunud ka üks kainestav kursus (loomulikult koos illustreerivate diafilmidega) prügi maha loopivast Soome kodanikust. Seniks aga pean katse-eksituse meetodil Soome (töö)ellu sisse elama.