Jakob Rosin (28) on iga mõõdupuu järgi mees, kes jõuab kõikjale. Ta on Eesti Pimedate Liidu esimees, missioonitundega ettevõtja ja armastatud raadiosaatejuht.
Ligipääsetavus ja kättesaadavus on teemad, mis sunnivad Jakobit ikka pidama leebeid epistleid nii poliitikutele kui ka Tallinna linnaametnikele või kellele iganes, kel võimu ja jõudu toetada puuetega inimeste hakkamasaamist ühiskonnas. Oma populaarsel Facebooki lehel avaldab Jakob videoklippe, kus pime põrkab kokku igapäevaelu imedega, näiteks linnavalitsuse liftinupuga, kus punktkiri on tagurpidi. Meile, nägijatele tähendab see, nagu oleks liftinupule kirjutatud TFIL. Klipp sai otsekohe hitiks. „See oli lahe video, ma poleks arvanud, et see nii hästi lendab. Mulle meeldib näidata ligipääsetavust sellisel viisil. Tagurpidi tekstiga nupp tundub esialgu naljakas, aga mis siis, kui sa ei teagi tegelikult, kas see on nupp, mis avab ukse või käivitab hoopis tulekahjuhäire?“, selgitab Jakob.
Videoid filmib tihti tema abikaasa Maarja, kellega koos asutati mõni aasta tagasi firma nimega Ligipääsuke. Ettevõtjatena annavad nad nõu, kuidas parandada füüsilise keskkonna ligipääsetavust ja digiteenuste kättesaadavust.
Ligipääsetavus on missioon, mis ühendab tervikuks Jakobi tegevuse nii ajakirjanikuna, ettevõtjana kui ka nägemispuudega inimeste eestkõnelejana.
Lasteaias ja koolis
Jakob on olnud peaaegu kogu elu pime. Lapsena nägi ta veel valgust ja varje, kuid seegi vähene kadus teismeeas. Vanemad arvasid, et poiss peaks tulevikus toime tulema eluga nägijate keskel, ning panid ta tavalisse lasteaeda ja kooli. Lisaks käis Jakob nägemispuudega laste päevakodus, kus ta õppis otsima maha kukkunud esemeid ja omandas muid kasulikke igapäevaoskusi. Jakobi vanemate põhimõte oli, et pime laps on tavaline laps, kes lihtsalt ei näe. Ja et miski pole võimatu, tuleb lihtsalt leida viis, kuidas probleem lahendada.
„Koolis oli mul tundides abistaja, kes kirjeldas mulle pildimaterjali, aitas lugeda tahvlil olevat infot ja kirjutada töövihikusse punktkirjas,“ ütleb Jakob. Ta kiidab ka tollal tegutsenud nägemispuudega laste õppenõustamiskeskust, kus ta sai kooliaastatel kord nädalas tugiõpetust. „Õppetunni tempo on nii kiire, et alati ei jõua sellele järele. Kui õpetaja joonistab füüsikatunnis tahvlile aatomite liikumise või teeb mõne joonise bioloogiatunnis, tuleb pimedale lapsele see teisiti selgeks teha.“
Jakobi sõnul on kahetsusväärne, et paljud teenused, nagu õppenõustamiskeskus, on kadunud. Tema arvates nõutakse nägemispuudega laste vanematelt varasemast rohkem jõuvarusid ja kangekaelsust. Tartus tegutseb nägemispuudega laste kool, mis on tema arvates küll hea, kuid ei sobi siiski kõigile. „Lapsel peaks olema võimalus käia ka tavaklassis ja olla osa ühiskonnast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuleb niikuinii jätkata kõrgkoolis koos nägijatega, samuti tööle minnes.“
Skaudilaagris ja džunglis
Loomult aktiivne ja seltskondlik, lõi Jakob juba koolipoisina kaasa mitmel rindel: korraldas jalgrattaretki ning tantsu- ja kokanduskursusi nägemispuudega lastele. Asutati ka oma skautide rühm, mis võimaldas nägemispuudega lastel osaleda skaudilaagrites koos nägijatega. „See oli suurepärane aeg – sai teha samu asju, mida teisedki. Kui keset suve tuli tugev äikesetorm ja laagriplatsile tulvas vesi, kogusime tekid kokku ja püüdsime ennast ning teisi päästa. Igal lapsel oli abiline, kes aitas asjadega hakkama saada ja jutustas, mis ümberringi toimus.“ Jakob pole kunagi kartnud looduses liikumist. Ta usub, et skautlusest oli kasu ka Amazonase vihmametsas. Sinna jõudis ta 2018. aastal, kui ta töötas Raadio 2 ajakirjanikuna ja kolleeg Ivo Tšetõrkin juhtis reisisaadet „Reispass“. Toimetuse köögis visati idee õhku ja seiklus algas. „Vihmamets on tõeliselt põnev koht, mis annab nii palju teavet teistele meeltele. Linnud ja putukad on erinevad, haisud ja lõhnad on teistsugused, õhuniiskus ja temperatuur samuti,“ meenutab ta.
Lindude kakofooniline hommikukontsert meenutas laserit ja tagurdavat veoautot. Jakob kahtlustaski, et kohalikud tegid nalja ja panid kõlari põõsasse mängima. Aga ei, need olid siiski linnud.
Mõjukus
Juba koolis meeldis Jakobile kirjutamine, ent lisaks sellele tahtis ta asjad endale selgeks teha. Raadio tundus eriti huvitav, nii et pärast keskkooli oli loomulik samm viia dokumendid Tallinna Ülikooli meedia- ja filmikooli. „Raadio on selles mõttes suurepärane vahend, et see pakub nii seltskonda kui ka teavet. Nägemispuudega inimesed on alati kuulanud raadiot ja heliraamatuid, aga meil Eestis mõistavad inimesed alles nüüd, et infot saab tarbida rohkem kui üheainsa meele kaudu,“ selgitab ta podcastide populaarsust.
Kuigi raadio on Jakobile südamelähedane, töötas ta täiskohaga ajakirjanikuna vaid mõned aastad ja hüppas siis mikrofoni tagant ettevõtlusesse. Siiski saab tema häält iga nädal kuulda Vikerraadio „Huvitaja“ saates, kus käsitletakse elukeskkonna ja eluviisiga seotud teemasid. „Ligipääsuke on minu ja mu abikaasa ühine ettevõte. Ligipääs ehk see, kuidas eri keskkonnast johtuvad olukorrad oleksid kõigi jaoks inimsõbralikud, on mulle südamelähedane teema. Tahan muuta ühiskondlikku mõtlemist kaasavamaks,“ ütleb ta.
Jakob ja ta abikaasa soovivad praktiliselt lahendada ligipääsetavuse ja kättesaadavuse muresid, mis tekivad puuetega inimestel nii füüsilises keskkonnas kui ka näiteks veebisaitidel, mobiilirakendustes või klienditeeninduses. Ligipääsuke nõustab, koolitab ja on katsetestija. Nende klientideks on lai skaala ettevõtteid ja asutusi alates idufirmadest kuni pankadeni, laulupidudest riigiametiteni.
Jakobi teiseks töövaldkonnaks on Eesti Pimedate Liit, mille esimees ta on aastast 2019. Liit kaitseb nägemispuudega inimeste ja nende ühenduste huve, hoides kontakti poliitikute, kohalike omavalitsuste otsustajate ja ettevõtjatega. Jakobi sõnul on liidus sageli päevakorral ligipääsetavus, kuid ka teisi teemasid. Praegu arutatakse, kuidas Eesti valitsuse kavandatud automaksu tuleks kohaldada nägemispuudega inimestele.
Huvide esindamine viib Jakobi aeg-ajalt ka Eesti piiridest väljapoole. Ta on rahvusvahelise ligipääsetavusspetsialistide organisatsiooni IAAP liige ja osaleb Eesti Pimedate Liidu esimehena ELi komisjoni ja parlamendiga tehtavas lobitöös. Aega on tal üsna napilt – sedagi intervjuud kokku leppides leidis ta oma kalendrist vaid paar vaba tundi, kuna ees ootas tööreis Pariisi.
Tehnoloogia kütkeis
„Mind huvitab väga tehnoloogia ja selle võimalikult laialdane kasutamine. Juba praegu on olemas tehisintellektil põhinevaid lahendusi, näiteks rakendusi, mis vähendavad mobiiltelefoni taustamüra ja aitavad kuulmispuudega inimestel kõnet paremini kuulda. Pimedaid saab tehistaip aidata nii, et kirjeldab neile ümbritsevat visuaalset maailma,“ selgitab Jakob. Tavalist mobiiltelefoni saab samuti ära kasutada. Videokõne ajal saab pime näidata, kus ta asub, ja teine inimene saab teda juhendada.
Kõik siiski ei saa nutitelefoni osta – puuetega inimestel jääbki tehnoloogia kasutamine sageli raha taha. Samal ajal paistab kaugemas tulevikus võimalus puuet leevendada. Jakob usub, et temagi võiks aastakümnete pärast nägijaks saada: „Juba praegu tehakse katseid aju ja arvuti ühendamiseks ning signaalide abil saab juhtida arvutit või edastada ajule informatsiooni. Ühel päeval võivad pimedus ja kõik muudki puuded olla kompenseeritavad ühe või teise lahendusega.“ Kusjuures Jakob pole kindel, kas kõik seda üldse sooviksidki: kogu elu ühtemoodi elanud inimestele pakutakse järsku uut meelt, millest nad on palju kuulnud, kuid pole kunagi kogenud! „Risk on suur. Praegu ma kindlasti ei laseks kedagi oma aju kallale,“ naerab Jakob.
Ta tutvustab tehnoloogia võimalusi meelsasti meedias ja oma sotsiaalmeedia kanalites, nagu juba mainitud. Kirjeldustõlke abil räägib ta, kuidas ta „nägi“ esmakordselt laulupidu, samuti sorteerib ta nutiprillidega postkasti saabunud kirju. Ning räägib, kuidas pimedad kasutavad nutitelefoni või miks nad mängivad videomänge.
Tavaliselt saan intervjueeritavaga kokku silmast silma, aga Jakobiga vestlesime Zoomis. See oli omal moel õiglanegi, meile mõlemale pidi piisama audiost. Jakob on kiire mõtlemisega, empaatiline ja huumorimeelne inimene, kes oskab hästi nii kuulata kui ka rääkida. Olen üllatunud, et tema kohta pole Vikipeedias eraldi artiklit. Pean tema vanust ja saavutusi temalt endalt küsima. Rosin ütleb naeruse häälega, et iseenda kohta pole lubatud artiklit koostada.
Ma ei üllatuks eriti, kui Eesti saaks endale tulevikus pimeda presidendi.