… saarmas, 2024. aasta loom Eestis, selle aasta kangelane. Mul on peenem ladinakeelne nimi ka: Lutra lutra. Rootsi loodusteadlane Carl von Linné pani minu esivanematele selle nime 1758. aastal. Mulle endale meeldib tegelikult võrukeelne nimi udras. Nii et kui mind kohtate, võite mind udraseks kutsuda. Mõned ütlevad minu kohta veehunt, aga see on sulaselge liialdus. Pole ma mingi hunt, vaid tavaline saarmas.
Tavaliselt te minuga muidugi ei kohtu, sest mulle ei meeldi inimesed ja ma olen üliettevaatlik. Lisaks on mul hea kuulmine, hea haistmine ja kõrge intellekt. Ma olen võimeline kavaldama üle kõik tegelased, kes mulle jahti peavad. Inimestel on muidugi keelatud mind jahtida, vähemalt Eestimaal – ma olen III looduskaitsekategooria liik. Aga ega need inimesed sellest hooli, Eestimaal võib minusugune kergesti sattuda näiteks kopraraudadesse. Koguni iga kümnes kopra pähe kinnipüütu osutub minu liigikaaslaseks. Kahju! Koprad mulle meeldivad, sest nende tegevusest on mulle palju kasu. Nende suurepärane urgude kaevamise oskus teeb võimalikuks ka minul pääseda vaikse vooluga veekogudesse. Koprapaisude piirkonnas leidub palju toitu, näiteks konni. Ja mis seal salata, kui nälg näpistab, ei ütle ma ära ka väikestest koprapoegadest. Eestimaal on kopraid nii palju, et kopraema ei märkagi, kui ma mõne poja põske pistan. Katsun küll ennast tagasi hoida ja teen seda vaid äärmise nälja sunnil. Tuleb ikka meeles pidada, et seal kus kopraid, seal ka saarmaid.
Inimestega on muidki probleeme. Küll teevad nad oma totakat maaparandust, küll süvendavad väikejõgesid. Eriti rumalad olid nad sellel hirmsal nõukaajal. Minu loomulikku elukeskkonda hävitati ja vette sattus palju keskkonnamürke. Praegu nad üritavad küll süvendatud jõgesid taastada, aga see ei lähe enam lihtsalt.
Ka maanteevõrk on Eestimaal nii halvasti ehitatud, et minu liigikaaslasi hukkub palju autorataste all. Sellepärast peabki inimesi kartma ja kohe jalga laskma, kui neid lähedusse ilmub, olgu nad siis jalgsi või ratastel.
Mina ise liigun ülimalt elegantselt: ujun vilkalt vees ja jooksen osavalt maal. Üks vana ja tark muistne pillimees Vanemuine olevat koguni öelnud, et ma kaunistan oma kohalolekuga nii vett kui maad. See on õige, sest ka välimuselt olen ma imetlusväärne. Mul on pruun karvkate ja valkjashall kurgu- ning kõhualune. Mul on imearmsad pruunid nööpsilmad, voolujooneline tugev lihaseline keha, uhke saba ja veel uhkemad vurrud. Minu keha võib olla 90, saba 50 ja vurrud 15 sentimeetrit pikad. Käppade küljes on ka minul viis varvast, aga need on ühendatud ujunahkadega, mis on paremini arenenud tagajalgadel.
Selleks et mind näha ja minu ilu imetleda, pead sa olema tõeline loodusesõber ja natuke tarkust peab sul ka olema, nimelt loodustarkust. Suvel on mind erakordselt raske tabada, aga mitte võimatu. Talvel võid sa minu kohta palju teada saada lumele jäetud jälgede järgi. Käin tavaliselt lahtise vee ääres kalu püüdmas ja näiteks Helsingi Vanhankaupunki lahe kosk on just see koht, kus minu jälgi talvel näeb. Kui märkad jälgede kõrval veel libisemisjälgi, siis neid ei tee saba, vaid hoopis minu kõht. Just nimelt! Mulle meeldib jääl ja lumel kõhu peal liugu lasta. Pealegi saab nii kiiremini edasi ja talvel tuleb toidu pärast teinekord pikemaidki matku ette võtta. Lumerohked ja külmad talved mulle ei meeldi. Nii targad oleme küll, et pärast rasket talve ei hakka me laste tegemisega jändama. Emasaarmas võib loote karmide olude tõttu ka lihtsalt „ootele jätta“. Teadlased ütlevad sellise nähtuse kohta diapaus. Näljaajal aitab see surmast päästa nii mõnegi vastsündinu. Ema lihtsalt ootab, mil toidulaud jälle rikkalikumaks muutub, ja sünnitab oma lapsukesed alles siis. Diapaus võib kesta koguni 240 päeva. Nii et pojad võivad sündida pärast 9–10 nädalast kandeaega või siis halbade toidutingimuste korral hoopis 12 kuu pärast. Seegi on märk meie liigi kohastumistarkusest ja -intelligentsusest.
Üldiselt mulle meeldib Eestis elada. Soomes pole ka viga, siingi on palju siseveekogusid, eriti järvede Soomes. Minu liigikaaslasi elutseb Eestis praegu umbes 1 600–2 000, Soomes võib-olla pisut rohkemgi. Eestis on muidugi rohkem konni kui Soomes, Soomes on jälle rohkem vett. Mida rohkem ja mitmekesisem vee-elustik, seda meelepärasemana elukoht tundub. Kõige rohkem meeldib mulle elada jõe ääres, kus leidub vee-aluseid tühikuid, allikakohti ja muidu vesiseid alasid. Minu lemmiktoit on kalad ja jõevähid. Kui toitu vähe, lepin ka konnade ja veeputukatega. Asja ajavad ära ka mügrid ja ondatrad. Isegi pardipoegadest ei ütle ma ära. Toiduga ei saa väga pirtsutada, tuleb kohaneda mitmekesise toidulauaga. Parem, kui käin toidujahil öösiti – vähem pealtvaatajaid, vähem rivaale.
Elukohal valikul olen hoolikas. Kui koha looduslik tasakaal on rikutud, ei hakka ma seal elama, vaid otsin uue ning varjulisema koha. Suudan ujuda järest 7–8 tundi.
Nagu öeldud, inimesi ma kardan, aga näiteks Remek Meelest pean küll lugu. Remek Meel on tõeline saarmaspetsialist ja Eesti terioloogia seltsi liige. Ta on hakkama saanud sellise tembuga, et on isegi ühe noore saarmapoja Otto üles kasvatanud. Ta olevat teda jahtima ja looduses käituma õpetanud. (Ega siis saarmad passigi koduloomadeks.) Seepärast oleme suvatsenud lasta tal meid ka Emajõe ääres Alam-Pedja looduskaitse alal filmida.
Udrase jutu on kirja pannud eesti keele õpetaja Maiu Juurik, kes on uurinud saarma jala- ja kõhujälgi talvel Vanhankaupunki lahe jääl ning saarmast eemalt vaadelnud Loviisa lähedal Aspskärel. Pildid on teinud loodusemees ja teaduskirjanik Eero Haapanen.