Eesti Vabariigi sajandal aastal on korduvalt vaadatud tagasi nii Eesti riigi kui ka seda toetava eestluse lätetele. Mis on see oluline ja ainuomane, mida sisaldab endas sõna eestlus? Selle selgitamiseks on asjakohane vaadelda eesti rahvusaadet väljendavate sõnade sünnilugu ning panna siingi tähele eesti ja soome keelekontakte.

Sõna eestlus ilmus eesti kirjasõnasse peagi pärast Eesti iseseisvumist. Noored Tartu haritlased hakkasid mõtestama Eesti vaimset omapära ja nii näiteks August Anni (Annist) kirjutas 1923. aastal, et „Eestlus ei pea pimestama meie mõistust, aga see peab siiski saama meile teatavaks pyhaduseks, mida ei lase loopida igal yhel, ega ka ise iga päev olupoliitika järgi kääna ega vääna“ (Üliõpilasseltsi „Veljesto“ kogumikus „Mõtteid valmivast intelligentsist“, lk 23).

Eesti keel pakub sarnaselt soome keelega rikkalikke võimalusi sõnatuletuseks. Abstraktsete nimisõnade tuletamisel on produktiivseimaid liiteid -us, mida on kasutatud juba vanas eesti rahvakeeles. 19. sajandi suurimas, Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1869, 2. täiendatud trükk 1893), on esitatud sõna aadel kõrval ka aadelus, sõna rahwas tuletistena rahwaus ja rahwus, ometi ei esine Wiedemannil seda tuletusmalli rahvaste nimetustega. Wiedemanni eesti keele grammatikas (1875) on küll näiteid lane-liitelistest noomenitest us-nimisõnade tegemisest, nagu sugulane ja sugulus, õiglane ja õiglus.

Rahvaste nimetustest lähtuvad (l)us-tuletised hakkasid eesti keelde tulema 20. sajandi alguses soomemõjulise keeleuuenduse laineharjal. 1916. a kasutas Soomes sõjaväearstina töötanud Juhan Luiga sõnu sakslus (< sakslane) ning ka eurooplus (< eurooplane). 1917. a Lauri Kettuneni poolt välja antud „Eesti-soome sõnaraamatus“ esineb samuti sakslus ’saksalaisuus’ (ka nt kodanlus vastega porvarillisuus). Eesti keeles rahva või inimeste rühma omadusi iseloomustavate nimisõnade us- ja hiljem ka lus-liite abil tuletamist võibki pidada soome eeskujust mõjutatuks (vrd nt soome saksalainen > saksalaisuus, eurooppalainen > eurooppalaisuus).

Sageli on mõiste eestlus juurutajaks peetud Oskar Looritsat, tuntud folkloristi ja akadeemikut, kes vaagis mitmetes kirjutistes eestluse sisu ning kirjutas sõjapõgenikuna Rootsis raamatu „Eestluse elujõud“ (1951). 1920ndate alguses oli Loorits Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni lemmiküliõpilane, kelle Kettunen võttis endaga 1920. aasta suvel kaasa Kuramaale liivi keelt talletama. Loorits kasutaski oma kirjutistes kõigepealt sõna liivlus, tähistades sellega mitte üksnes liivi rahvuslust, vaid üldiselt liivlaste kogukonda. Liivlaste tulevikku vaadeldes kirjutas ta varem liivluse elujõust kui eestluse elujõust. Selle lõunapoolseima läänemeresoome rahva ränk saatus andis Looritsale mõtlemisainest ka eestluse väljavaadete üle.

Noor-Eesti liikumine oli Eesti iseseisvumise ajaks kaotanud oma hoo, kuid nooreestluse üle arutleti endiselt, pigem juba vastandudes nooreestlaste Euroopa-vaimustustele. Kuna sõnal eurooplus oli tekkinud negatiivseid tähendusseoseid, mis varjutasid eestlustki, püüti selle kõrvale leida 1920ndatel veel teisi sõnu. August Annist vaagis eestipärase ja euroopaliku vahekordi artiklis „Eestisus ja eurooplus“ (1926), sõna eestisus siiski laiemat kasutust ei leidnud. 1930ndatel sai Eestis uueks ideoloogiaks tööeestlus, millega püüti näidata eestluse sisu töökuses ja Eesti rikkamaks tegemises. Pärast Teist maailmasõda jäid arutlused eestluse üle rohkem väliseestlaste pärusmaaks. 1970ndatel tutvustas Kanada eestlane Valter Rand globaaleestluse mõistet. Globaalne eestlus on muutunud oluliseks märksõnaks taas uuel aastatuhandel, kui järjest rohkem eestlasi elab erinevates maades.

Eestluse tuumaks on läbi viimase saja aasta olnud ikka rahvusaade. Sõna aade tuli eesti keelde sadakond aastat tagasi soome laenuna, see oli esimene sõna Johannes Aaviku „Uute sõnade sõnastikus“ (1919), seletuseks ’suur mõte, idee’. Rahvusaade on aluseks rahvuslusele ehk rahvusmeelsusele ja nii ka eestimeelsusele. Eestimeelsus on vanem kui Eesti Vabariik, avades aga tänaseni hästi eestluse sisu.