Augustis 1966. aastal pakib Sylvi Kekkonen (1900–1974) Inglise kuningannalt kingiks saadud Morris Minisse vanad päevaraamatud ja paari päeva toidumoona ning sõidab maale, et suvekodu vaikuses leinata jäädavalt lahkunud head sõpra kirjanik Marja-Liisa Vartiot (1924–1966). Alguse saab pikk monoloog sõbrale või õigupoolest tuline vestlus temaga.

Selliselt, päevikuvormis ehitab Johanna Venho üles Sylvi Kekkoneni, presidendi naise maailma. Milline see võis olla? Venho on teinud hiiglasliku taustatöö arhiivides ja intervjueerinud presidendiproua kaasaegseid, ning saanud Kekkoneni omaste heakskiidu raamatu avaldamiseks. Hääl, mis tekstist lugejani kandub, on veenvalt Sylvi Kekkoneni oma. Samamoodi luges ennast sisse Eino Leino ellu Hannu Mäkelä romaanis „Meister“, mis võitis 1995. aastal Finlandia auhinna. „Esimene naine“ kandideeris Finlandia auhinnale 2019. aastal.

Fiktiivse päeviku või sisemonoloogi vorm annab vabaduse luua allikate põhjal minajutustaja isiksus. Ajaloolised faktid ja tegelased on paigas, kirjanik Johanna Venho meisterlikkus ilmneb hingava inimese moodustamises neist mosaiigitükkidest.

Romaanis vahelduvad Sylvi jutustusega skulptor Essi Renvalli sisemonoloogid. Essi töötab Sylvi kuju kallal, kuid ei leia sellele kuidagi õiget vormi. Tundub, et Venho on oma probleemid asetanud skulptori mõtteisse: kuidas näidata korraga inimese haprust ja tugevust, kibeda koore all tuksuvat südameheadust ja elujanu!

Sylvi Kekkonen oli ka ise kirjanik, teatmikes on ta märgitud esmalt kui kirjanik ja alles seejärel presidendi abikaasana. Paraku oli see eluajal teisiti – kõik nägid temas ennekõike Kekkoneni abikaasat. Sylvit ei oodatud isegi kirjanike liidu koosolemistele, kuna teised ei saaks ennast presidendi abikaasa juuresolekult vabalt tunda. Iseseisev loominguline isiksus võib rikki minna, ent hoolimata romaanist õhkuvast ebaõiglusest ja üksildusest tunneb lugeja Sylvi sisemist jõudu ja vaprust.

Jah, oma lahkunud sõbrannaga vestlust pidades lähevad mõtted kohati kuumaks ja ta ütleb välja, mida teise varjus elamine ja luhtunud lootused on talle maksma läinud. Aga samas on ta alati selja sirgu löönud ja täitnud oma kohust, oma rolli. Üksindust on aga keeruline varjata ja see on ka üks romaani kandvaid teemasid.

Kui suur kergendus oli end alguses Urho varjus sisse seada! Kust ma oleksin pidanud aimama, kui üksildasena ma end seal aastate möödudes tundma hakkan – sellist asja ei oska inimene ette näha. /---/ Ja enam ei mõista ma ka seda, miks nii palju naised tahavad mõjuvõimsaid mehi, neid kõige enesekesksemaid. Seal on ju naisel ainult kaks võimalust: kas alla anda või võistelda. Mina ei ole tahtnud kumbagi teha, aga oma niši loomine on määranud mind üksindusse…

Üksindust süvendasid Kekkoneni armuseiklused, mis jõudsid isegi ajakirjandusse. Endale Sylvi sellist vabadust ei lubanud. Tärkava suhte oma aja kuulsaima südametemurdja Olavi Paavolaineniga katkestas ta enne riskipiirile jõudmist, naastes oma kohustusliku rolli juurde.

„Niimoodi armastusega läheb, ütled sina. Selline on tema ringkäik. Kui ei ole, on selle hind liiga kõrge. Mehe juurest tuleb alati naasta iseenda juurde.“

Romaan räägib küll Sylvi Kekkoneni iseendaks jäämise loo, ent laiemalt võib seda lugeda kui ajastukirjeldust ja sissevaadet tollase Soome eliidi suhetesse. Venho iseloomustab möödavilksatavaid tegelasi ja olukordi põgusalt ja vaid mõne pintslitõmbega, millest joonistuvad välja äratuntavad ja üldinimlikult universaalsed hetked.