Eestlasest soomlaseks muutunud Antto Terras kirjutab raamatuid seepärast, et mitte kunagi enam kaubakeskustes sulisid taga ajada. Seda jõudis ta Helsingi Stockmannis teha 18 aastat. Ja ta tegi seda tööd, sest oli oma sõnade järgi varem ise ka suli ja küll üks kaak juba teise ära tunneb, mõtlesid Stockmanni ärihaid ilmselt Terrast palgates.

Kui Terras oli oma endises töös sama osav, kui nüüd kirjutamises, siis on Eesti kaotanud taas ühe multitalendi Soomele. Sest kirjutajana on Terrasel nobelisti sõnaosavus, antropoloogi pilk ja interdistsiplinaarne haare. Selle lähenemisega on Terras kirjutanud juba mitu raamatut ja saanud esinemiskeelu Tallinki laevadel. Viimase seetõttu, et kirjutamise kõrvalt on Terras ka stand-up koomik, kellele maitsevad rahvuslikud stereotüübid. Eestlastele Terrase näidatud peegel ilmselt väga ei meeldinud. „Helsinki-Tallinn Expressi“ näol, mis lubab „täit tõde eestlastest ja soomlastest“ on peegli ees eelkõige soomlaste kord seista. Eestlased esinevad raamatus pigem sümpaatsete kõrvaltegelastena, kelle kaudu soomlaste kuvandit väänatakse. Täpsustuseks olgu öeldud, et sümpaatne tähendab selles ühenduses verd-higi-ja-pisaraid stiilis sümpaatne, kangelane kes sümpaatiat ei vaja ega toimimise järgi seda ka alati välja ei teeni aga kellest lugedes sümpaatia ikka tekib. Siinkohal lööb ilmselt välja autori lapsepõlveaegne Dostojevski lembus. Võib-olla on asi lihtsamgi. Inimlikult näevad antud lähenemises eestlased oma ajaloo, veel hiljutise vaesuse ja traagiliste lugudega suhtelist jõukust nautinud soomlaste kõrval mõistetavalt pisut huvitavamad ja sümpaatsemad välja. Aga see ei tähenda sugugi, et autori taotlus oleks soomlasi halvemas valguses näidata. Kuidas ta saakski. Ta räägib ju soomlastest „meie“ vormis. Ja nagu Terras isegi korduvalt mainib, vaatamata paljudele erinevustele, pole mingit põhjust arvata, et eestlased ei oleks ajaloo vastupidise stsenaariumi korral käitunud soomlaste suhtes teatava üleolekuga. Vähemalt 90-alguses.

Aga see on vaid üks raamatu teema. Ennekõike räägib Terras sellest, miks me nii erinevad rahvad oleme, kui mõlemal pool lahte arvatakse, et peaks tegelikult üsna sarnased olema. Kõik saab mõistagi alguse juba jääajast ja oma töö teevad loodus, ajalugu ja teised rahvad. Sõbralikku tönkimist saavad kõik osapooled. Ja nagu ikka tuleb lõpuks pill pika ilu peale. Ehk siis lugu, mis Põhja pool Soome lahte itsitas, irvitas ja naeris laginal jõuab tagasi Soome lahe lõunakaldale ja räägib nii tõsistest asjadest, kui eestlaste ja venelaste suhted ja Eesti tulevik. Vähemalt peaaegu. Tegelikult räägivad raamatu viimased leheküljed sellest, kuidas Eesti kraadest sai soomestunud Espoo pereisa, kes liisitud KIAga ringi sõidab. „Helsinki-Tallinn Express“ on raamat inimestele, kes ei karda enese üle naerda ja kellel on samas siiras huvi mõista oma lähinaabreid. Lähemaid ja kaugemaidki. Seppo Zetterberg kirjutas kümmekond aastat tagasi suurepärase tellise nimega „Eesti ajalugu“. „Helsinki-Tallinn Express“ on selle raamatu lugemise õpik. Huumori võtmes, kus tõde on rohkem, kui teada tahaks. Ja arvestades, et Terraski liigub oma loo jutustamisel kronoloogilist rada pidi, võiks neid raamatuid soovitada lugeda käsikäes. Ei ole üldse välistatud, et kõik võidavad.