Selle raamatu sünd oli üks Jaan Krossi 100 aasta juubeli tähistamise järelmeid. Jaan Krossi poeg Eerik Kross kavatses avaldada kirjaniku kirjavahetuse oma emaga ja esimese abikaasa Helga Pedusaarega aastatest 1951–1954. Sel ajal oli Jaan Kross asumisel Abanis umbes 300 km Krasnojarskist ida pool. Töö käigus sai koostaja aru, et kirju peab olema rohkem ja oligi. Need olid pärast Helga Pedusaare (1940–1949 Kross, hiljem Viira; 1920–2002) surma jäänud tema tütre Eva Toompuu (snd Viira) kätte. Kirjad jõudsid koostaja kätte 2020. aastale iseloomulikul moel. Eerik Kross kirjutab: „Järgmisel päeval algas koroonakarantiin. Kui kirjadele järele läksin, oli Eva sidunud kilekotis kirjapaki maja ette pargitud auto antenni külge. Jaan Krossi luurajakarjääri viimane dead-drop, mõtlesin. (Mõelge sellele lollile terminile mingi eestikeelne sõna välja, öelnuks Jaan Kross.) Mõne päevaga selgus, et alles on peaaegu kõik Jaan Krossi poolt vanglatest, laagritest ja asumiselt saadetud kirjad. Evaga me polegi selle raamatu valmimise käigus füüsiliselt kohtunud. Aga oi kui palju oma vanemate kohta agentuurandmeid vahetanud. Edasine on nende kaante vahel.“

Lisaks kirjavahetusele Helga Pedussaare ja Pauline Krossiga on raamatus mõned kirjad Jaan Krossile ka Helga vanematelt Paul ja Alice Pedussaarelt. Mõned kirjad asumiselt on Jaan Kross emale kirjutanud koos oma tulevase teise abikaasa Helga Roosiga.

Jaan Kross MGB vangina

Raamat sisaldab kirjad alates 1946. aasta augustist kuni 1954. aasta mai lõpuni, kui Jaan Kross koos Helga Roosiga asumiselt vabastati. Autori surmast on möödunud rohkem kui tosin aastat ja seetõttu selgitatagu, mis üks Eesti kuulsamaid kirjanikke üldse kõigepealt Saksa ja seejärel Nõukogude vanglasse sattus. Jaan Kross koos paljude koolivendade ja õpingukaaslaste, ennekõike aga Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasvõitlejate ja vilistlastega oli üks põrandaaluse rahvusliku vastupanuliikumise noori aktiviste nii esimese Nõukogude aasta kui ka Saksa okupatsiooni ajal. See algas 1940. aastal vastukandidaatide ülesseadmise kampaaniaga 1940. aasta juulis, kui Nõukogude emissarid korraldasid marionettriigivolikogu valimised sovetlikul kombel – eelnevalt välja valitud kandidaatidega, ainult üks kandidaat igale saadikukohale. Jaan Krossi jaoks lõppes põrandaalune töö osavõtuga Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevusest Saksa okupatsiooni ajal. EVRi eesmärgiks oli Eesti omariikluse taastamine demokraatliku riigina ja orienteerumine lääneliitlastele, kes 1941. aasta augusti Atlandi Hartas olid deklareerinud kõigi ikestatud rahvaste enesemääramisõigust pärast sõja lõppu. 1944. aasta kevadel vangistas Saksa julgeolekupolitsei eesti haru suure osa EVRi aktiivsetest liikmetest ja aktivistidest, nende hulgas ka Jaan Krossi. Ta istus Tallinna Patarei vanglas kuni 1944. aasta septembrini ja vabastati koos hulga teiste vangidega vahetult enne seda, kui sakslased Tallinna maha jätsid.

Kuni arreteerimiseni 1946. aasta alguses oli Kross Tartu Ülikooli õppejõud. Ta vangistati sama asja eest nagu Saksa okupatsiooni ajalgi, kuid Nõukogude MGB sõnastas seda kui „antisovetliku organisatsiooni liige“. Arreteeriti ka Jaan Krossi abikaasa Helga, kes aga pärast mõnekuist vangistust suvel vabastati. Sellega Helga veel MGB küüsist ei pääsenud ja oli 1949. aasta märtsis küüditatavate nimekirjas kui antisovetliku tegevuse eest vangistatud isiku abikaasa. Ta suutis end varjata, kuid oli sunnitud 1949. aasta novembris abielu ühepoolselt lahutama, et pääseda „süüdimõistetud natsionalisti perekonnaliikme“ staatusest ja jätkata oma poolelijäänud ülikooliõpinguid. Sel ajal ei pidanud kumbki abielu lõpetamist tegelikuks.

Jaan Kross oli eeluurimisalusena Patarei vanglas rohkem kui aasta. Kirjavahetuses, millest osa peeti salaja vanglasse sisse ja välja smugeldatuna, on palju juttu perekonnaliikmete ja sõprade katsetest saavutada tema vabastamine või vähemalt karistuse leevendamine. Pärast II maailmasõja lõppu näis see olevat ja mõnikord oligi võimalikum kui aastatel 1940–1941. Lõpuks mõisteti Kross 1947. aasta märtsis MGB Erinõupidamisel viieks aastaks vangilaagrisse. Erinõupidamine ei olnud kohus ega isegi mitte sõjatribunal. See oli kohtuväline karistusasutus, millel langetati otsus dokumentide põhjal, ilma süüdistatava kohalolekuta. Erinõupidamisele suunati asjad, mida ei tahetud menetleda tribunalis näiteks sellepärast, et süüalusele ja tema eventuaalsele advokaadile ei saaks teatavaks MGB teabeallikate isikud. Kuid sellise süüdimõistmise meetodi valimiseks oli ka muid põhjusi. Lause Nõukogude riikliku julgeoleku sõnavarast – isiku süü on tõestatud juba tema arreteerimise faktiga – on saanud üldteada klišeeks. Jaan Kross lisab mälestustes sellele veel ühe vaate: „Jutuajamisi mu luuletustevihiku ümber toimus mul tõesti ainult üks. Vist kevad-suvel 1950. Ja siis mitte salanuhiga, vaid tõsise majoriga, kes mind välja kutsus ja minuga [---] vestelda suvatses. [---] Igatahes küsis ta, mille eest ma ülepea istun. Ja kuigi ta pidi, kui ta juba minuga tegeles, olema seda minu toimikust kontrollinud, seletasin seda talle sajandat korda. Et mind süüdistati kontaktides eesti kodanlik-natsionalistlike ringkondadega Saksa okupatsiooni ajal ning et mulle määrati karistuseks viis aastat. [---] „Noh, ja kas teil olid siis need sidemed?“ [---] „Muidugi mitte.“ Mille peale seltsimees major reageeris vähimagi huumorita, võllahuumorist kõnelemata, täies tõsiduses ja endastmõistetavuses: „No ilmne, et mitte. Muidu oleks antud vähemalt kümme. Aga anti ainult viis.“

Jaan Kross istus Tallinnas Patareis 1947. aasta oktoobrini. Sealt saadeti ta Leningradi tapivanglasse – kus Helga tal kaks korda külas käis – ja sealt novembris Knjažpogosti GULAGi laagrisse, mis oli umbes 250 km Kotlasest põhja pool. 1948. aastal saadeti NSV Liidus kõik poliitvangid range režiimiga erilaagritesse, nende hulgas ka Jaan Kross. 1948. aasta augustist kuni karistusaja lõpuni istus ta erilaagris nr. 1, mis asus Komimaal Intas. Seejärel saadeti ta 1951. aasta märtsis eriasumisele Abani, tähtajatult ehk siis eluks ajaks. See on tähtis ka kirjavahetusega seonduva tõttu – Kross arvestas oma edaspidise elu plaanides, et niipea ta Eestisse tagasi ei pääse, kui üldse. Eriasumine oli vangistus vabakäiguvangina – tuli elada kindlaksmääratud asukohas ja käia end teatud ajavahemike järel komandantuuris registeerimas. Vabaduse tõi alles Stalini surm 1953. aasta märtsis, kuid Krossini jõudis amnesteerimine 1954. aasta kevadel. Oma elust laagrites ja asumisel on Kross kirjutanud mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“, mis on avaldatud ka soome keeles. Seetõttu lisatagu ainult, et nüüd avaldatud kirjad on justkui mälestuste vangla- ja asumispeatükkide allikmaterjal, mis oli mälestuste kirjutamise ajal Krossi valduses ainult osaliselt, ning samal ajal ka täpsustav kommentaar ja lisalugemine neile mälestustele. Koostaja Eerik Kross on teinud suure töö ja osutanud joonealustes kommentaarides lahkevustele mälestustes kirjutatu ja kirjades sisalduva vahel. Vahel on see ka nagu vastassuunaline edasiarendus Jaan Krossi „Kallistes kaasteelistes“ kasutatud meetodist, kus kirjanik paljudes kohtades justkui ajapuuduses loobub aeg-ajalt meenutamast ja lisab teksti hoopis omaeluloolise lõigu või teisegi mõnest oma romaanist või novellist. Eerik Kross jällegi on kirjade teksti kommenteerinud lõikudega mälestustest.

Kirjadest

Kirjad on kirjutatud oma ajas ja oma ajast. Sellepärast on nad eeldatavasti faktitäpsemad ja ausamad kui mälestused enamasti seda on. Aja jooksul lisandunud teadmised muudavad me kõigi vaadet minevikus juhtunule ning lõpuks ei taha ju keegi end kaasaegsetele ja järeletulevatele põlvedele halvas valguses esitleda. Kirjade puhul on asi teisiti, sest neid ei kirjutata tavaliselt avaldamiseks. (See küsimus võiks alati kerkida ka kirjavahetuste publitseerijate ette.) Jaan Kross läks teist korda vangi 26-aastaselt ja pääses kodumaale tagasi 34-aastaselt; kogu tema karjäär oli veel ees. Mitmest kirjast on näha, et oma toonases olukorras Kross endal mingit karjääri ei näinudki. Seda rohkem räägivad need kirjad lugejale Jaan Krossist enne seda, kui temast sai kirjanik. Igaüks võib kirjavahetusest otsida ja kindlasti leidagi märke tulevasest suurest kirjanikust. Aga ka nende kirjade puhul tuleb silmas pidada vähemalt kahte asja, mis neid ebasiiruse suunas võisid mõjutada. Esiteks, Krossi vanglakogemus oli piisav teadmiseks, et ametliku postiga (aga ka käsiposti puhul ei saanud olla lõpuni kindel) saadetud kirju ei loe mitte ainult adressaat, vaid ka MGB: kas näiteks eesmärgiga teha Krossist Inglise spioon või lihtsalt selleks, et tuvastada seni teadmata kontakte. Teine ebasiiruse põhjus on palju inimlikum: tegeliku olukorra kirjeldus võinuks panna omaksed veelgi rohkem muretsema, kui nad juba niigi muretsesid. Tänapäeval, kus igaüks üle terve maailma on elektronkirja, whatsappisõnumi või telefonikõne kaugusel, on raske ette kujutada olukorda, kus aastate vältel on kirjavahetus ainus kontakt abikaasa või pojaga ning need kirjadki ei tule mõnikord nädalate ja kuude viisi.

Kirjade sisu muutub mida aasta edasi, seda mitmepalgelisemaks. Kui esimestel vanglakuudel Knjažpogostis rääkimatagi Intast – mis oli erilaager, kus kirjavahetuse õigus oli piiratud – on suur osa kirjade sisust pühendatud olmele alates riideesemete järelesaatmisest ja vajalikest tarbeesemetest kuni toiduainete ja rahani, siis hiljem hakkab Kross kodumaalt saama üha rohkem raamatuid tegelemaks nii vaimse enesearenduse kui ka kirjutamisega. Kross kirjutab kodustele nii loodusest ümberringi kui ka inimestest, samuti nõuab teateid Eestisse jäänud või samuti vangilaagritesse saadetud sõprade ja tuttavate kohta ning klatšigi; ja tuttavaid oli tal palju. Kirjades sisaldub mitu Krossi seniavaldamata luuletust või ka avaldatud luuletuste esmaversioone, mis mõne neist kirjutamise aja seniteatust varasemaks paigutavad. Aga jäägu selle analüüsimine kirjandusteadlastele. Märgatav on Krossi keelekasutuse muutumine. Selles võidaks näha kirjanikuks kujunemist ja küllap oli sedagi, kuid enamasti on see siiski olude muutumise tagajärg. Harjumatu keskkond, külm, nälg, väsimus ja ülejõukäiv töö ei ole just parim keskkond sõnameisterlikkuse viljelemiseks. Hiljem, juba asumisel Abanis, oli Krossil kirjatööks rohkem võimalusi ja kirjade keel muutub üha sarnasemaks tema hilisema loomingu keelega. Kross näib olevat olnud ellujääja-tüüp, kes kõige hullematest ja tapvamatest töödest ja olukordadest on suutnud end säästa. Ehkki suremus GULAGi laagrites ei olnud sõjajärgsetel aastatel enam nii suur kui see oli varem, ei olnud surm laagris haruldus. Koduste toetus oli väga tähtis – abikaasa Helga ja ema Pauline saatsid Krossile lisaks pakkidele raha, mis, teades sõjajärgseid olusid Eestis, ei saanud neile olla lihtne. Ühtlasi võime ette kujutada nende olukorda, kelle omaksed neid raha ja pakkidega ei varustanud või kellel kodumaal omakseid enam polnudki.

Abielu Helgaga rohkem kui seitsmeaastasele lahusolekule vastu ei pidanud. Üha rutiinsemaks muutuvad armuavaldused vahelduvad aeg-ajalt vastastikuste süüdistustega, aga ka kinnitustega, et teise vabadust suhetes ei piirata. Kohati võimendab arusaamatusi seegi, et posti- ja küllap ka tsensuuriolude tõttu ei saabu kirjad alati selles järjekorras, nagu nad on kirjutatud. Jaan püüab nõuga toetada Helga õpingute lõpetamist ja kutsetööd toimetajana kirjastuses, Helga kirjutab ümber Jaani luuletekste ja näidendi ning saadab talle kirjandust. Mõlemad arvestasid sellega, et Jaan jääb Siberisse väga pikaks ajaks. Aastaid oli päevakorral Helga küllasõit Abani – plaanitud külaskäigu Knjažpogosti tühistas Jaani saatmine Inta erilaagrisse –, kuid mitmel põhjusel lükkub see üha edasi. Lõpuks pole kumbki enam kindel, kas seda üldse soovibki. Krossi vabanemise ajaks on mõlemad leidnud uue elukaaslase. Helga Roos, „teine Helga“, oli 1945. aastal viieks aastaks vangi mõistetud seoses nn Tallinna Ajaloomuuseumi protsessiga ja oli asumisel Abani lähedal.

Koostaja Eerik Kross on raamatule joonealuste märkuste ja lisadena lisanud väga mahuka teatmestu, mis selgitab lugejale asjaolude taustu ja tutvustab isikuid, kellest on kirjades juttu. See on vajalik neilegi, kes arvavad end väga hästi tundvat kõike seda, mis seostub eestlaste GULAGi ja asumise aastatega, rääkimatagi lugejast, kelle jaoks kõik raamatus käsiteldav on juba lihtsalt kauge ja poollegendaarne minevik. Raamat „Kallid krantsid“ on suur töö, mis pakub hulga uut teavet Jaan Krossi kohta ning on täienduseks ka tema mälestustele ja võib-olla mõnele romaanilegi.