Olen sõnatu. Punkt. Sellise ühelauselise arvustuse saadaksin seekord Elo peatoimetajale. Teadagi poleks ta rahul - seepärast üritan ennast raamatu lugemise järgsest vaikimismüürist läbi murda ja leida sõnu, millega iseloomustada seda paberile trükitud valu. See on raske.

Klaaslaps ja pabervalu võiksid olla teose märksõnad, sest alguses on olnud Valu. Valu, mitmekihline ja toores, mis on läbistanud nii minategelase hinge, füüsist, alateadvust ja teadvust - alles siis on sündinud sõna. Nii on valukogemus enne paberile jõudmist läbinud mitmeid settimisfaase. Kindlasti on pabervalu veelgi teravam, tundub veelgi ebaõiglasem ja teeb rohkem haigetki, sest seekord on tegemist juba mõtestatud elamustega. Minategelane, kirjanik esitab oma väärarenguga, amniootilise väädi sündroomiga lapse kaotamise loo armutu realismiga, muutmata sündmuste toimumise kohti, kuupäevi ega selles kurbloos esinenud inimeste nimesid.

Kõik olgu filigraanse täpsusega kirja pandud – valesti mõistmise võimalus puudub.

Mõnedes kohtades tajun kirjutaja parastavat kahjurõõmu: vaadake sellised te oletegi, kallid kaasmaalased, inimesed.

”Õde Margit (sain hiljem tema nime teada) vaatas mulle sihiliku mõistmatusega otsa ja käratas: ”Nooh! Mis siis on nüüd? Vahetage asendit, te ei pea seal kogu aeg sirakil lamama nagu postmark. /---/
Keerasin. Valu väänas sisemust endiselt, aga õde näis oma kärkimist gratuleerivat. Üks asjalik kamandav naisterahvas, jõle kift, täielik kaif! Tubli tätä. Kujutlus tema enesegratulatsioonist ajas mu südame pahaks.” (139)

Kes meist, eriti veel nõuka-ajal sünnitanud naistest, ei oleks kohanud lugupeetud kliinikus lugupeetud arstide poolt häbematut kohtlemist. Tol ajal olid lapsed tootmise kõrvalprodukt, millele meditsiinilise personali liigse tähelepanu kulutamine oleks olnud mõttetu. See, et tänapäevalgi arst või meditsiiniõde oma üleolekuga kõige haavatavamas seisundis olevale naisolevusele peale käratab, aja südame pahaks ka lugejal. Selline siis ongi naiseks sündinud inimese pärisosa: paljuneda, kannatada, loota ja lõpuks häbeneda võimetuse pärast terveid järglasi toota. Traagiline lugu esitatakse armutult, valulikult, üksiasjalikult.

Ridade sisse ja vahele kuhjunud kurbus ning valu tekitab hulganisti küsimusi. Miks autor selle kõik on otsustanud kirja panna? Kui eetilise või ebaeetlisena taoliste valusate kogemuste avalikustamine mõjub? Kas seda on tehtud teraapilistel eesmärkidel? Kas kirjanikul on see õigus? Või on see hoopiski tema kohustus tirida päevavalgusse valgust kartvad nüansid? Kas me olemegi sellised üksteise vastu? Kas mina ka – ükskõikne, kahjurõõmus, kuri? Kas vaatangi mööda hädast ja valust ning tänan õnne, et see minuga ei juhtunud?

Taolistele vastustele otsib vastust ka autor ise,
”Lapse aju väljavalgumine-ühel pildil oli seda päris hästi näha.
Jaa, see käivitab arengu. Niisuguste kogemuste järel avaneb mingi sügav perspektiiv, niisugused kogemused küpsetavad inimest –igal juhul.
Ei, mitte tingimata. Niisuguste kogemuste järel ei pruugi üldse mingi sügavam perspektiiv avaneda, trauma ei pruugi inimest küpsetada.
Inimene küpseb niikuinii.” (169)

Üks on igatahes selge: teose erakordse müügiedu järgi otsustades on eestlastele sellist raamatut vaja, kas või vastukaaluks facebookilikule roosamannavahusele küll-ma-olen-ikka-õnnelik suhtumisele. ”Klaaslapses” ei olegi elu ainult lill, mida peab võimalikult hästi müüma. Mõnikord on elus päris valus, nii valus, et mõistus keeldub seda tunnistamast. Ma ei tea veel, kas sellise teose lugemine on mind küpsetanud. Mõtlen oma endiste gümnaasiumilapsukeste peale, keda on tabanud just praegu beebipuum. Aga mõtlen ka sellest, kui võrd juhulik oli minu enda sündmine. Üle noatera oleks minustki võinud saada vaid klaaslaps. Võib-olla on kõikide selliste nii valulike mineviku kui tulevikus kogemuste pärast ikkagi vaja kirjutada raamatuid valust ja katsumustest. Äkki see siiski küpsetab meid kuidagi. Kui ei küpseta, siis vähemalt on keegi julgenud proovida mitte olla ükskõikne.