Soomes hinnatakse omamaist klaasidisaini kõrgelt. Paljudes peredes on riiulitel Iittala, Riihimäe ja Nuutajärvi klaasi ja üldiselt teatakse ka eseme autorit ja nime. Eesti oma Iittala ehk Tarbeklaas on Tuhkatriinu, kes nüüd lõpuks on ballile pääsenud.
Nõukogudeaegne valikute puudumine ja sellest tulenev standardiseeritud ja omamoodi kohustuslik argikeskkond muutsid sellega seotud elemendid pikaks ajaks millekski, millest püüti pigem vabaneda, kui seda väärtustada. Üks keskseid Eesti kodu ja avalikku ruumi defineerinud ettevõtteid oli tehas Tarbeklaas, mille toodang ulatus nõukogude perioodil kõigisse siinseisse kodudesse. Uue aja saabudes vahetati see kiiresti välja või suruti kapisügavustesse.
Tänaseks on võimalik kümnendite tagusele ajale vaadata selgema pilguga ja perspektiivi nihkudes on muutunud ka paljud sealt tuttavad esemed hoopis ihaldus- ja kollektsioneerimis-, isegi investeerimisobjektideks, mida tuntakse aina paremini ja mille üle ollakse uhked. 2016. aastal toimus Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis ulatuslik Tarbeklaasi tutvustav näitus, millega kaasnes ka kataloog. Esemed tõsteti oma algsest keskkonnast välja, avati nende laiem kontekst. Oli rõõm tõdeda, et teadmine kasvas, tekkis aina enam huvilisi ning järelturg elavnes oluliselt. Eesti keskse oksjonikeskkonna osta.ee statistikast ilmneb täna, et kui aasta tagasi jaanuaris otsiti Tarbeklaasi nõusid 1 528 korda, siis selle aasta jaanuari jooksul on otsinguaknasse sisestatud sõna “tarbeklaas” 13 870 korral. Kui 2020. aasta jaanuaris tehti Tarbeklaasi nõudega ligi 1 800 tehingut ühes kuus, siis aasta viimasel kuul jõudis tehingute arv ligi 6 000-ni. See plahvatus on tõstnud Tarbeklaasi haruldasemate toodete hinnad 500 euro juurde.
Tarbeklaasil on olnud Eesti klaasiajaloos üks kesksemaid ja mõjukamaid rolle mitme kümnendi vältel. Siin kujundatu ja toodetu määras alates nõukogude aja algusest paljuski koduse argikeskkonna ja oluliselt ka siinse disaini ilmet. Tarbeklaas loodi Eestis suurte muutuste ajal 1941. aastal, tuginedes suuresti 1934. aastal asutatud Johannes Lorupi natsionaliseeritud ettevõttele. Samaks jäid asukoht, mitmed töötajad ja esialgu ka mitmed väljatöötatud vormid.
Üks keskseid aruteluteemasid nõukogude ühiskonnas 1950. aastate keskpaigast alates oli elustandardite tõstmise küsimus eesmärgiga pakkuda paremat valikut tarbekaupu, parandada nende kunstilist kujundust ja seeläbi ka elukeskkonna ilmet laiemalt. Arutelud igapäevase materiaalse keskkonna ümberkorraldamisest said paljuski alguse just tarbekunsti temaatikast. Tarbekunstis nähti olulist rolli uue argiümbruse loomisel, hea maitse kujundamisel. Selle toimimiseks oli oluline, et tarbekunstnik teeks koostööd tööstusega. Arutelud keerlesidki ümber vajaduse kaasata tarbekunstnikke rohkem tootmisprotsessi. Kunstnike töötusesse suunamine sai sisse suurema hoo just 1950. aastate alguses, mil neid saadeti ettevõtetesse juba korrapäraselt. 1960. aastate alguseks oli tehastes tööstuskunstnikena töötamas juba üle 100 kunstniku ja nende arv kasvas pidevalt.
Foto: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Esialgu töötati mitmel pool tööstuses varasemate, sõjaeelsest ajast pärinevate vormide ja mudelitega. Ka Tarbeklaasis oli kasutusel mitmeid üleliidulistest tootekataloogidest pärit kujundusi, mida soosis kvantiteedile orienteeritud majandusmudel ja lihtsus asjaajamisel ning mis väljendus massiivsetes lõiketehnikas dekoreeritud vormides või klassikalistes lihtsa dekooriga esemetüüpides. Mõistagi kujunes see probleemiks kunstnikele, kes nägid selles enda vähese kaasamise kõrval muuhulgas takistust loomingulisele panusele laiemalt.
Kui algselt kujundas tehasele mõned näidised kunstnik ja õppejõud Maks Roosma, siis 1953. aastal suunati sinna esimese kunstnikuna tööle Helga Kõrge. Temaga liitusid 1955. aastal värskelt kunstiinstituudi graveerijatena lõpetanud Ingi Vaher, Mirjam Maasikas ja aastal 1965 Leningradi Kunstilise Klaasi tehase kogemusega Pilvi Ojamaa. See naiskond töötas paari aastakümne vältel välja hulgaliselt tänaseks ikoonilisi tarbevorme kujundades suuresti 1960-1970. aastate kohaliku klaasidisaini olemuse, mille ühiseks nimetajaks olid muuhulgas rahulik vormikeel ja suitsutooni klaas, mille kasutamise võimalustega hakati katsetama Tarbeklaasis 1950. aastate lõpus ja mida toodeti järgmise kümnendi vältel Nõukogude Liidus vaid Tallinnas. 1970.–1980. aastatel andsid Tarbeklaasi toodangule näo peamiselt Eino Mäelt, Tiia-Lena Vilde, Elve Tauts ja Peeter Rudaš.
Tarbeklaasi toodangus peegelduvad ajastuspetsiifilised võtted: 1960. aastatel suitsuklaas ja lihtsa siluetiga vormid, järgnevatel aastakümnetel just Soomest tuttavad nn jääklaasist nõud, lopsakad värvilisest klaasist kausid ja vaasid ning tsentrifugaalmeetodil toodetud esemed.
Tee uute toodete kavandamisest tootmiseni oli pikk ja kohmakas. Selleks, et hoida vajalikku kontrollitud kujunduslikku kvaliteeti, käis Nõukoguse süsteemis iga uus kavand enne tootmisesse minekut läbi kunstinõukogu tiheda sõela. Sama süsteem kehtis ka Tarbeklaasis. Kunstniku poolt väljatöötatud kavand liikus läbi tehase kunstinõukogu, kelle tehtud valik esitati vabariikliku ministeeriumi kunstinõukogule. Kunstinõukogusse kuulusid valdkonna spetsialistid, kunstnikud ja kaubandussektori esindajad. Seal kinnitatud näidisele tehti seejärel hinnakalkulatsioon ja tehniline kirjeldus. Sellele järgnes kooskõlastuste ring erinevate ministeeriumide ja nõukogudega (majapidamistarvete hulgikaubanduse baas, ehitusmaterjalide tööstuse valitsus, plaaniosakond jne) materjalide osas ning siis juurutusprotsess. Kunstinõukogule esitlemiseks valmistati prototüüp puidust vormi abil, alles pärast kiitvat hinnangut valmistati lõplik metallvorm. Nii võis ühe kavandi tootmisse jõudmiseks kuluda mitu aastat. Eseme kaasaegsus võis selle käigus küll veidi lahtuda, kuid ei vähendanud sugugi, eriti tagasi vaadates, tollaste disainerite tugevat loomingulist potentsiaali.
Sageli oli toote vormi kujundajaks üks, dekoori loojaks aga teine kunstnik. Dekoor ei olnud tihti kujundajapoolne eelistus. Selle tingis ühelt poolt vajadus pakkuda töölistele ülesandeid, teisalt aga tähendas see võimalust varjata praaki aga ka võimalust küsida kõrgemat müügihinda. Nii võibki näha vorme nii iseseisvatena kui erinevate dekooriversioonidega.
1960. aastate lõpuks oli tootmises 65 erinevat toodet, igal aastal lisandus umbes 30 uut toodet.
1960. aastate alguseks oli kodust elukeskkonda puudutavad muutused jõudsalt realiseerumas uute väljakujunenud praktiliste ja ilustandardite kohaselt. Neid tutvustati eelkõige ajakirjanduses kodukultuurile ja heale maitsele pühendatud veergudel, moodsa korterisisustuse väljapanekutel, tarbekunsti ja tööstustoodete näitustel. Tarbeklaasi toodang asetus sellesse pilti nagu valatult. Ingi Vaher on kirjeldanud suitsuklaasi, mida toodeti analoogiliselt laboriklaaside valmistamise meetodile, kui eseme kontuuri rõhutavat tooni, mis toob esile vormi plastilisuse ning sobitub suurepäraselt kaasaegse heleda mööbliga. Tarbeklaasi toodangut tutvustati aastate jooksul pikka aega Nõukogude Liidu ainsas, 1958. aastast ilmuma hakanud kodukujundusajakirjas Kunst ja Kodu. 1964. aastast ilmusid erineva tihedusega ka Tarbeklaasi tegevust ja materjale tutvustavad tootekataloogid, kus olid sageli ära märgitud ka autorite nimed. Kuna 1963. aastal Tarbeklaasi arhiiv põles, on need on täna inforohkeks allikmaterjaliks toodetud esemete atributeerimisel ja aluseks meie tänastele teadmistele Tarbeklaasi toodangust.
Kunstnikke, keda tehase algusaastatel kaasati, käsitleti tarbekunstnikena, kuid nimetati aja edenedes ka tööstuskunstnikeks, tänases mõistes disaineriteks, oli Tarbeklaasis mitme kümnendi vältel kaheksa. Kui 1950. aastatel võis täheldada järkjärgulist üleminekut üleliiduliselt ühtlustatud anonüümselt vormikeelelt isikupärasemale, siis järgmistel kümnenditel kujuneb Tarbeklaasis kunstnike vormiloomes välja omamoodi ühtne, kollektiivne ja universaalne käsitluslaad, kus autorid niivõrd ei eristu, kuivõrd moodustavad omalaadse terviku. 1970. aastate lõpus avanenud eksperimenteerimisvõimalused andsid võimaluse muutusteks, tsentrifugaalmeetodil valmivate seeriate ning vabapuhutud sarjade kavandamiseks ja tootmiseks, millest esimesed on olnud rangelt standardiseeritult värvitud ja argised, teised aga fantaasiaküllased ja käsitöönduslikke aspekte sisaldavalt omamoodi unikaalsed ja pidulikud. Just viimastele on seetõttu suunatud hetkel ka kollektsionääride põhifookus.
Nõukogude Liidu lagunemise järel sattus tehas suurtesse majanduslikesse raskustesse. Energiahinnad tõusid ja probleeme oli ka eksportimisega. 1994. aastal ostis tehase välismaalastest koosnev firma ja vabrik sai nimeks „Skankristall”. Endistest 800st töötajast jäi järele alla saja. 2004. aastal kandis tehas lühikest aega taas „Tarbeklaasi” nime, 2005-2007 tegutses see nime all „Glasstone”. Tehas lõpetas tegevuse 2007. aastal ja nüüdseks on lammutatud ka Koplis asunud hooned. Kuid Tarbeklaasi väärtustamine on jõudnud haripunkti just nüüd.
Tarbeklaasi disainerid
„Kosmos“
Helga Kõrge (1926–2012)
Helga Kõrge oli Tarbeklaasis esimene kunstnik, ühtlasi esimene diplomeeritud klaasikunstnik, kes alustas seal tööd vahetult pärast Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1953. aastal, aastatel 1960–1981 töötas ta peakunstnikuna. Ta pani paljuski aluse Tarbeklaasi tugevale kujunduskeelele ja jõudis kavandada üle 500 tootenäidise. Kõrge loomingule on omased pehmed, voolavad vormid ja napp dekoorikasutus ning erinevatest vormidest koosnevad komplektid. Üks tema esimesi kujunduslikke samme oli maasikamotiivil põhineva dekooriga nõud, kannu- ja karahvinikomplektid. Tuntuimad ja enim toodetud tema kavandatuist on klaasisari „Eve“ (1967) ning boolikomplekt ja sari „Kosmos“ 1970. aastate algusest.
Ingi Vaher (1930–1999)
Ingi Vaher töötas Tarbeklaasis 1955–1965 graveerija ja kunstnikuna. 1965–1969 õppis ta V. Muhhina Kõrgema Kunsttööstuskooli aspirantuuris. Tegutsedes Tarbeklaasis suitsuklaasi väljatöötamise ja rakendamise ajal, oli tema kujundatule iseloomulik just toon ja siluetikeskne lihtsus, mis on taandatud selgete geomeetriliste algvormideni. Teisalt on Vaheri kavandatu hulgas ka mitmeid vabavormselt puhutud piimklaasniidi dekooriga vaase ja kausse. Aastakümneid (1966–1989) pühendus Ingi Vaher tööle ENSV Ministrite Nõukogu tööstusosakonna vanemreferendina tööstuskunsti alal. Vaheri kujundatud toodete hulka kuuluvad mitmed elegantsed ühelillevaasid ja nõudekomplektid, tuntuimad neist pokaalisarjad „Tulp“ ja „Rita“ 1960. aastate algusest, likööriserviis „Koit“ ja komplekt „Õun“ kümnendi lõpust.
„Inna“
Mirjam Maasikas (1916–1992)
Mirjam Maasikas liitus Tarbeklaasi kunstnikkonnaga pärast Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1955. aastal koos Ingi Vaheriga esialgu graveerijana, seejärel 1960–1983 kunstnikuna. Mirjam Maasikas on suurepärase proportsioonitajuga loonud mitmeid komplekte ja sarju, aga ka vaase. Nagu temaga samal ajal töötanud kolleegide looming, on ka Maasika loodu paljus teostatud suitsutooni klaasis. Üks varasemaid tema loodud sarju on erinevate dekooriversioonidega „Hurm“, enim toodetutest on tuntuimad vaagnad „Atland“ ja kausikomplekt „Salat“. Mirjam Maasika üks pikemalt tootmises olnud komplekt oli „Inna“, mida toodeti täiendatuna veel 1984. aastal.
„Gondel“
Pilvi Ojamaa (1930)
Pilvi Ojamaa liitus Tarbeklaasiga 1965. aastal pärast Ingi Vaheri lahkumist ja töötas seal 1991. aastani. Ta oli saanud tööstuses töötamise kogemuse Leningradi Kunstilise Klaasi tehases 1956–1958 ja töötades seejärel kunstnikuna 1965. aastani tehases Flora. Ojamaa sulandus oma käekirjaga Tarbeklaasi tollasesse kujundusmaastikku suurepäraselt. Tema esimesteks tuntuks saanud kujunduslahendusteks olid lihtsavormiliste klaaside sari „Re“ (1966) ja komplekt „Valli“ (1969), millele vastandub 1968. aastast pärinev vaas „Kuljus“. 1980.–1990. aastatel kavandas ta hulgaliselt klaasisarju („Holly“, „La“), pressklaasist nõudesarja „Adam“ ning lopsakalt dekoratiivse vabalt puhutud komplekti „Gondel“.
„Rock“
Eino Mäelt (1940)
Eino Mäelt töötas 1958–1963 Tarbeklaasis klaasilihvijana, õppis tehase stipendiaadina ERKIs klaasikunstnikuks ja oli pärast kooli lõpetamist 1968. aastast Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnik 1993. aastani. Mäelt jõudis kujundada hulga Tarbeklaasi tuntud toodangut, näiteks 1971. aastal veekarahvinikomplekti „Akva“ ning 1980. aastate tuntuimad kausisarjad „Kaali“ (1986) ja „Kraater“ (1990). Mäelt rakendas jõudsalt ka Soomes kuulsust kogunud nn jääklaasi esteetikat, kavandades vaasisarjad „Põhjarannik“ ja „Kuru“ (mõlemad 1986). 1990. aastatest on tuntuim vaasisari „Nurk“.
„Alfa“
Peeter Rudaš (1942)
Peeter Rudaš töötas Tarbeklaasis kahel perioodil: 1959–1962 ja 1970–1978, alguses mustrilihvija, hiljem eksperimentaalgraveerija, kunstniku ja klaasipuhujana. Rudaš on tuntud unikaalteoste loojana, kuid ta jõudis kujundada ka mitmeid Tarbeklaasi toodangusse kuulunud esemeid. Üks tema tuntumaid töid Tarbeklaasis oli karahvini- ja klaasikomplekt „Alfa“.
„Kassikakk“
Elve Tauts (1942)
Elve Tauts töötas Tarbeklaasis 1978–1994 ning temast sai 1981. aastal, pärast pikaaegse kunstniku Helga Kõrge lahkumist, tehase peakunstnik. Elve Tautsi juhtimisel kujunes Tarbeklaasi toodangu nägu viimase uudistoodangurohke kümnendi jooksul, mil tooni andsid eri värvivariatsioonides dekoratiivsed komplektid. Tema enda loodu on pehmevormne ja lihtne, tuntumad on sarjad „Pesa“ ja „Kassikakk“ (mõlemad 1986) ning vaasikomplekt „Alla“ (1990).
„Sammal“
Tiia-Lena Vilde (1944)
Tiia-Lena Vilde töötas Tarbeklaasis 1969–1994, jätkates 1994. aastast ka ettevõtte järglases Skankristall. Vilde looming on lihtsa ja selge vormiga. Varasemast on tuntumad klaasid sarjast „Priit“, 1980. aastatest sari „Maara“ ja mitmed klaasikomplektid nagu „Lena“ (1990), vabavormsed kausid sarjast „Leht“ (1986) ja vaasisari „Sammal“ (1990).