„Ma pean nüüd midagi ütlema. Aga mul ei tule pähe, mida.“ Mikko Rimmineni raamatut „Õlleromaan“ tutvustades peaks alustama just sellest Marssali-nimelise tegelase tõdemusest.

Soome kirjandus armastab joodikuid. Joodikud olid nii suurim poeet Eino Leino kui ka Nobeli kirjandusauhinna võitja Frans Emil Sillanpää, lisaks lugematu hulk teisi kirjanikke. Soome kirjanduses on joobnult ringi kakerdatud juba alates Aleksis Kivi näidendist „Õlleretk Schleusingenis“ ja romaanist „Seitse venda“. Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“ tegelased eksivad joomingu tagajärjel eesmärgist kõrvale. Ja nii edasi, kuni viimase hullusena on ka Eestis välja antud Juha Vuorineni „Joomahullu päevaraamatud“. Soomes suhtutakse joodikutesse leplikult, sest kellel siis ei juhtuks, et vahel võetakse ülemäära palju. Enamasti on kirjanduslikud joodikud heatahtlikud ja sümpaatsed, ehkki joomahullu puhul võib teha siin ka möönduse.

„Õlleromaani“ joodikud on igatahes ausad parmud, kelle päevatee eesmärk on raha ja joogid ehk põhimõtteliselt siiski joogid, sest raha kulubki just nendele. Liiga palju ei õnnestu neil võtta, küll aga pidevalt peale tiksutada.

„Me oleme seda noorust nagu natukene pikendanud.“

„Sellega on natuke nii, et seda saab kolmekümneseni pikendada,“ ütles Pekk. „Pärast seda muutud parmuks.“

Romaani kolm parm-peategelast Marssal, Henninen ja Pekk kulgevad mööda Helsingit, peamiselt Kallio linnajaos ühe ööpäeva jooksul ja võtavad lugeja endaga rännakule kaasa. Me näeme Helsingit ja selle elule alla jäänud elanikke heasüdamliku, veidi joobnud pilgu kaudu, mis on kohati küll kohutavalt naljakas, kuid paneb ka meestele kaasa elama ja tundma.

Raamatu läbiva probleemi on sõnastanud Henninen: „Et nagu seda, et on olnud pikk ja raske päev ja et siin on ikka sitaks märg ja ma ei saa iial armastust ja et seegi vähene, millega selle armastusvajaduse, ma mõtlen, selle piinava armastusevajaduse võiks korvata, ma mõtlen õlu, no seegi saab nüüd otsa.“

Autor liigutab kolmiku teekonnale hulgaliselt kõrvaltegelasi, aga peamine on imestamine elu, linna ja linnaelu üle. Pärast päevapikkust joomatuuri jõutakse tõdemuseni, et „see on ilus linn“. Ehkki seda väljaöeldut veidi häbenetakse nagu ka omavahelist kohmakat ja sooja sõprust.

Rimminen oskab lugeja meeltesse tuua pildi Helsingi inimestest ja kohtadest, lõhnadest ja „tabamatult kodusest allakäinud atmosfäärist“, nagu tekst tagakaanel lubab. Võib lausa julgelt väita, et Mikko Rimminen on seda tabamatut atmosfääri väga hästi tabanud. Päris kindlasti ei ole lugeja sellist joobnult filosoofilist pilku Helsingile romaani mahus enne kogenud.

2004. aastal ilmunud „Õlleromaan” oli Mikko Rimmineni (s 1975) kirjanduslik debüüt. Eesti keelde tõlkis selle Mihkel Mõisnik ja raamatu andis eelmisel aastal välja EKSA kirjastus. 2010. aastal pälvis Rimminen Finlandia auhinna romaani „Ninapäev” („Nenäpäivä”) eest. Praeguseks on temalt ilmunud kaks luulekogu ja neli romaani.