Julkaistu: 13. syyskuuta 2023

Otsinguil pimedates filmisaalides

 

Milleks meile kinod ajal, mil kõikvõimas ekraan on igal pool kaasas ja filmid paari klõpsu kaugusel? Kas me vaatame filme vaid selleks, et neid näha? Pime saal, kus inimesed hingavad ühes rütmis ja pisimgi krabin võib üheskoos loodud õhkõrna miljöö lõhkuda, paneb filmi rohkem elama. Film on ikka sama, aga tunnetus teine. Siiski, mida me kinos otsimas käime?

Umbes poole aasta pärast kaunistab Tartut kultuuripealinna tiitel. Sealne publik on nõudlik, aga avatud, mis rõõmustab iga filmitegijat. Avatus annab võimaluse kogemusteks, mida kanda endaga kaasas aastaid. Kogemused, mis julgustavad, on toeks, inspireerivad. Kino pole lihtsalt koht, mis pakub paaritunnist meelelahutust. Just väärtfilmikinod, mida on Eestis kokku viis, on võtnud enda südameasjaks, et iga külastus looks midagi – emotsioone, mõtteid, tundeid, sõprust.

Vestlesin paar kuud tagasi ühe artikli tarvis kõikide Eesti väärtfilmikinode esindajatega. Olgu linnaks Tallinn, Tartu, Võru või Kuressaare, joonistus välja sarnane muster: kino pole vaid koht, kus filme vaadata, vaid ka paik, mis teritab mõtteid ja rikastab maailmavaadet. Tartu Elektriteatri kommunikatsioonijuht Tiina Pitk ütles, et nende eesmärk on panna inimesed nähtu üle mõtlema. Filmi lõpp ei peaks alati olema hetk, mil toimub automaatne ümberlülitus filmimaailmalt päris elule. Filmist kaasa võetud mõte võiks ideaalis olla vaatajaga ka päev hiljem.

Kinokultuur Lõuna-Eestis

Lõuna-Eesti on rikas kahe väärtfilmikino poolest – üks neist on Tartu Elektriteater, teine Võru Kannel. Programmi poolest on nad erinevad, sest külastajate arv ja asukoht dikteerivad selle, kui palju peab näitama kommertsfilme. Kino Kannel juht Kris Kelp selgitas, et kuna nemad on maakonna ainus kino, siis pole neil võimalust näidata ainult väärtfilme. Kannel ei ole ainult koht kinorahvale, vaid võõrustab ka teatreid, kontserte ja muid üritusi. Nii et eelarve plussis hoidmiseks on vaja näidata filme igast žanrist, olgu tegemist ulme- või joonisfilmiga.

Tartu Elektriteatril on aga privileeg valida, mida ja kui palju näidata. Kuna Tartus on veel mitu kino, mis toovad rahvani kõige uuemad kassahitid, siis saavad nad ka ei öelda. Võib juhtuda, et mõnikord näeb nendegi ekraanil rahvusvahelisi kassahitte, sest eksperimenteerida Elektriteatrile meeldib – see on nende suurim rõõm ja tõenäoliselt ka põhjus, miks kohalik rahvas seda kino armastab.

Elektriteater on rohkem kui lihtsalt kino

Elektriteatri töötaja Linda Maria Saar on tegutsenud kino juures eri rollides peaaegu kaks aastat, esmalt piletimüüjana, nüüd projektsionistina. Lindale on jätnud kustumatu mälestuse Elektriteatri välikino, mille raames ta on reisinud üle kogu Eesti. Tema sõnul on välikino nii eriline, et see, kes Elektriteatrisse ei jõua, tuleb välikinno ikka. Suviti saab Tartus Aparaaditehases peaaegu ülepäeviti värskes õhus filme vaadata. Väljasõite on tehtud üle Eesti, kusjuures igal sõidul ning filmivalikul on oma põhjus. Näiteks oli Häädemeestes välikino paigaldatud niidule ja vaadati „Nipernaadit“ – asukoht oligi sümboolne, sest just Häädemeeste piirkonnas võeti see film üle 40 aasta tagasi ka üles.

Meeleolukaid ning hinge puudutavaid filmiseansse on palju ka Tartus. Linda meenutas üht aprillikuu päeva, mil Elektriteatris näidati dokumentaalfilmi „Savvusanna sõsarad“. Filmi režissöör Anna Hints oli selleks ajaks pälvinud juba palju auhindu ja kiitust ning film oli rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud. Aga minu meelest on suurim tunnustus see, et oma rahvas, Lõuna-Eesti inimesed, on selle filmi omaks võtnud. Hints on Tartust pärit ja tema juured on sügaval Võrumaal. Tol päeval oli kino ees veidi kummaline vaatepilt. Kinomaja vastu Toomemäe jalamile oli paigaldatud saunakuubik, kuhu kinolised olid oodatud vihtlema enne ja pärast seanssi. Linda rääkis, et saun oli puupüsti täis ning üks saunalisi oli režissöör Hints ise. Filmi lõppedes, kui tiitrid veel jooksid, astus Hints saali. Pimedas ruumis oli haudvaikus. Roosa hommikumantel seljas ja saunamüts peas, astus ta kinosaali treppidest alla, lauldes vaikselt võru keeles aitümma, aitümma. Saalitäis rahvast ümises temaga kaasa.

„Kui rääkida raskest teemast (filmis on teemaks vägistamine), siis on väga raske midagi öelda või kuidagi inimest lohutada. Samamoodi pärast seda filmi sa ei hakka kohe rääkima. Ainuke asi, mida sa saad teha, on laulda. See lauluvägi tuli sealt filmist välja – see ravib ja aitab vabaks saada,“ ütleb Saar.

Lõunaeestlaste siirus ja ehedus peegeldub ka kinolinalt

Viimastel aastatel on just Lõuna-Eestis tehtud hinnatud ja rahva südamesse jõudnud filme. „Savvusanna sõsarad“ üks näide, aga märgiline on ka eelmisel aastal linastunud loodusfilm „Suur soo“, mis räägib Vellost, kes läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo maastikukaitseala kõige kaugemale soosaarele. Nii nagu Emajõe-Suursoo loodus, milletaolist on maailmas väheks jäänud, on Vello moodi inimesi aina vähem. Režissöör Remek Meel kohtus Velloga esimest korda ligi seitse aastat tagasi, kui ta sattus bioloogiaõpingute praktika käigus juhuslikult tema koduõuele. Remekil võttis kuus aastat, et veenda Vellot filmiga nõustuma. Tulemus kannab kannatlikkuse vilju.

Ka Hints leidis ühe filmi osatäitja koduõuelt. Ta oli Lõuna-Eestis rahvaluulet kogumas, mis kulmineerus õhtul laulmisega. Järgmisel päeval sattus ta õuel kokku ühe vana naisega, kes ütles, et oli Hintsi laulmist kuulnud. Naine jutustas oma abielust, perest ning surnute pesemisest. „Lõuna-Eestis on ikka veel inimesi, kellest saab selliseid filme teha. Ma arvan, et see on päris eriline,“ ütleb Linda.

Muusikal on eestlaste jaoks raviv ja ühendav toime. Seda kirjeldab Hintsi filmi sünnilugu: ta tekitas laulmisega võõras inimeses usalduse, mis lubas tol naisel jagada siiraid ja ilustamata seiku oma elust. Niisama aus ja siiras on ka film. Need on inimeste lood, mis on ilustamata ja puudutavad igaüht, nagu ka Vello lugu. Selliseid inimesi on tegelikult kogu Eestimaal, kuid kultuuripealinna auks võtsin fookusesse just lõunaeestlased. Midagi müstilist ja aegumatut on neis metsades, soodes ja rabades, mis kaunistavad Lõuna-Eestit. Silmale nähtav on tihti vaid kübeke. Imet, haprust ja ilu aitab meil tabada filmikunst.

Mida me otsime kinokunstist? Olen vestelnud inimestega, kes on kirjeldanud oma kinoskäiku kui teraapiat. Kino on koht, mis liidab. Toob kokku inimesed, kes ümisevad vaikselt silmad kinni võru keeles aitümma, aitümma. Väärtfilmikinod ei hari meid ainult filmi kvaliteedi ja sisukusega. Arusaam kinokunstist on neis sügavam. Ja seda tuleks hoida. Niisamuti kui neid inimesi, kes elavadki looduse rüpes ja kellest tehtud filmid suudavad ka linnaruumis, pimedas kinosaalis tekitada rohkem mõistmist ja äratundmist, kui võiks oodata.


Elo 3/2023