Sõna spliin paigutub soome ja eesti keelt eraldavale kokkupuutepinnale. Soome keeles on see olnud ja on ka praegu selgelt võõrsõna (spleen), kuid eesti keeles on see mugandunud eestipärasemaks ja esineb vormis spliin.

Mis sõna see selline on? Soomekeelse sõna tähenduste nimekiri ulatub raske- ja kurvameelsusest nukruse, melanhoolia, tujukuse ja elutüdimuseni. Eesti keeles on spliin vastavalt nukrameelsus, elutüdimus, tülpimus (elust).

Sõnade tagant paistab kreekakeelne sõna splen, mis tähendab põrna (soome keeles perna).

Selle siseelundi ühendus hilisema luulega on käinud arstiteadusliku mõtte imeliste eksiteede kaudu, sest vanasti arvati, et põrn reguleerib vedelike tasakaalu, meeleolusid ja jumal teab, mida veel. Sellest siis otsetee inimese tujude, meele- ja vaimuhaigusteni, hulluse, isegi surmani.

Teiselt poolt on just see olnud inspiratsiooniallikas kirjandusele. Kui Marcus Brutus Shakespeare´i draamas „Julius Caesar“ sõimab Cassiust tema „mürgise põrna pärast“ (the venom of your spleen), siis Paavo Cajander tõlgib 1884. aastal selle vabalt ja anatoomiast hoolimata: „Ei, jumal’auta! / Saat itse sappes’ myrkyn niellä, vaikka / repeisit siitä.“ Ka Ants Orase tõlkes on kasutatud põrna asemel sappi: „Ei, neelge alla oma sapp, siis minge / või lõhki…“

Pärast Cajanderi proovis L. Onerva 1912. aastal harida soome lugejaid oma prantsuse tõlkeluule valikkogus. Siis jõudis Charles Baudelaire´ilt raamatusse Onerva mõjuvate riimiliste tõlgetena koguni kaks luuletust, mille pealkiri oli „Spleen“.

Kui pealkirjade tõlkimiseks oli vaja abi, leidsid lugejad seda 1924. aasta entsüklopeediast („Sivistyssanakirja“, välja andnud Tietosanakirja-Osakeyhtiö), kus sõna spleen seletusena leiab raskemeelsuse (raskasmielisyys) ja hüpohondria (hypokondria). Eestis käis Onervaga sama rada Johannes Aavik, kes oma varase (1909) ja skandaalimaigulise tõlke Baudelaire´i pöörasest luuletusest „Une charogne“ pealkirjastas „Raibe“ (soomekeelne pealkiri „Raato“).

Spliini imelise meistri Baudelaire „kurvameelsete“ tunnete juurde tulid hiljem Väinö Kirstinä ja Eila Kostamo, kui nad tõlkisid Baudelaire’i tähtsamaid proosaluuletusi kogumikus „Pariisin ikävä“ (Pariisi igatsus) 2000. Teose algupärase nime kurvameelsus „Le spleen de Paris“ (1869) ei jõudnud siin enam meieni lennelda, kuigi lennumasinatega oli vahepeal jõutud Louis Blériot monoplaanidest hoopis rohkem arenenud droonideni. Tõsi, palju kaugemale ei oldud lenneldud ka Eestis, sest ka Marie Under oli jõudnud oma varases tõlkekogus ilma spliinita – ja seega siis leigema? – kujuni „Väikesed poeemid proosas“ (1930). Ja kuhu ununes Mariel Pariis?

Soome on Kesk-Euroopast vaadates kaugemal kui Eesti ja on seetõttu paremini suutnud hoiduda dekadentlikest mõttetustest, mida mõnikord kutsutakse ka kultuurivooludeks. Kõike ei peagi ju teistelt üle võtma. Kuidas Tacitus fennide kohta ütleski: „Rahus inimeste ja jumalatega on nad jõudnud selle kõige raskema eesmärgini, et nad ei pea enam isegi midagi lootma.“