Kui Ellen Niit Jaan Krossiga abiellus, ütles ta, et tahab heastada abikaasa Siberis raisatud aastad ja võtta enda kanda kõik kodutööd. Need kaheksa aastat saidki hüvitatud, aga sama elumudel kehtis ka järgmistel aastakümnetel, kogu ülejäänud elu.

Nõnda kõneleb Krosside tütar Maarja Undusk oma emast kirjutatud biograafias, tõsi - pisut naljaga pooleks. Ta kinnitab, et peresisene tööjaotus ei olnud päris tavapärane, tänapäeva võrdõiguslikkuse seisukohalt kindlasti mitte. Pereisa Jaan muudkui kirjutas, Ellen kandis hoolt kõige muu eest – ja kirjutas samuti. Kord kommenteeris ta seda mulle nii: "Kohe kui nõudepesuvee kraanist jooksma lasen, hakkavad tulema ka luuletused." Ellenil oli ju hiilgav huumorimeel ja see tuleb raamatuski ikka ja jälle esile.

Pere tööjaotusest antakse raamatus eelkirjeldatust sügavam analüüs.

Maarja Undusk on oma vanemate abielu algusaastatest rääkides väga otsekohene ja aus. Nad mõlemad olid ju tutvudes ja teineteisesse armudes juba abielus. Uue armastuse süttimine tõi endaga kaasa kõigepealt varjamise ja kõhklused ning pärast lahutusotsuse langetamist palju rõõmu, aga ka valu. Otsuse tegemine jäi Elleni õlule, just nimelt talle, rõhutab Undusk. Ja kui loomult nii vastutustundlik ja teistega arvestav Ellen seadis sel korral esikohale omaenda õnne, mõjutas see – nii tõlgendab seda tütar – kogu tema hilisemat ellusuhtumist.

Eelmisel aastal ilmunud põhjalik biograafia „Heleda mõtte laast. Ellen Niit“ teenis rohkesti positiivset kriitikat ja seda saatis suur müügiedu. Raamat on tõepoolest suurepärane, see joonistab mõistva portree Eesti ühest parimast luuletajast ja lastekirjanikust ning kirjeldab kogu kirjanikeperekonna elu. Empaatiline poetess osutub üliheaks organisaatoriks, kes juhib suure pere majapidamist, abiks tädid, ja hoolitseb ka 96-aastaseks elanud ämma igapäevaste vajaduste eest.

Autori suhtumine oma käsitlusobjekti väljendab nii vaimset küpsust kui ka kõrgel tasemel väljendusoskust. Maarja Undusk ei jää kinni minevikumuredesse, neid tuleb ju ikka ette. Aga ta ka ei ülista oma ema ega uhkelda oma vanemate saavutustega.

Suur austus ja armastus on tema lähenemises on tunnetatavad kogu aeg, kuid pigem taustal ning see ei muutu hetkekski sentimentaalseks. Lugeja tähelepanu püsib peateemal. Ja teema on lai.

Vanad paberid, kirjavahetus, luuletuste visandid, dokumendid – kogu see materjal on diplomeeritud ajaloolase põhjalikkusega läbi vaadatud, kuigi Undusk on hariduselt hoopis nahakunstnik, Soome kontekstis kindlasti kunstide magister. Eesti moodsa tarbekunsti looja Adamson-Eric pani nimelt aluse tervele nahakunsti koolkonnale. Uurimistöö tulemuseks on väitekirja tasemel teos, nagu Rein Veidemann oma Postimehe arvustuses kirjutab. Biograafia aluseks olnud materjali hulk on tohutu ja lugeja võib tunda rõõmu kümnete suurepäraste fotode ja käekirjanäidiste üle. Ja loomulikult räägivad luuletused, mis on raamatus äratrükkimist ja tõlgendamist leidnud, ise endi eest. Ellen Niidu kui luuletaja ja armastatud lastekirjaniku kohta saame tänu luuletuste visanditele ja seni avaldamata loomingule palju uusi teadmisi.

Faktid pakuvad mõtlemapanevaid sissevaateid Niidu elule ja lüürikale ning kogu Eesti käekäigule viimase saja aasta jooksul. Poetessi põlvkond sündis iseseisvasse riiki aastal 1928 ja nende eestiaegne mentaliteet säilis läbi kaotuste ja vapustuste kuni Eesti taasiseseisvumiseni välja. Nõukogude aja reaalsuse kohta pakub raamat soomlastele taas uut infot, nii estofiilid kui me Tuglase Seltsis ka oleme. Siin paar näidet.

Tudengiaastatel oli Niit aktiivne purjesportlane: tema paatkond saavutas Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Leningradis Hai klassi jahil esikoha. Töötades pärast õpingute lõppu Kirjanike Liidus noorte autorite juhendajana, tegi ta läbi autokooli, sai load ja hankis ka auto. Pika ninaga Moskvitš 400, mida ka Soomes hästi tunti, vahetus hiljem uuemate mudelite vastu. Ma mäletan lugu, kuidas pere tegi ühel suvel oma Žiguliga automatka, mis viis Budapesti. Roolis oli alati Ellen, Jaan ei õppinud kunagi autot juhtima.

Aga kuidas läks ülikooliga? Niit jõudis märkimisväärselt kaugele ka kirjanduse uurijana. Tema Eesti lastekirjanduse ajaloo teemaline väitekiri oli juba lõpusirgel, kui ülikooli juhtkond vahele astus. Töös analüüsiti põhjalikult perioodi 19. sajandi keskpaigast kuni 1917. aastani, kuid nüüd nõuti ootamatult, et uuritav periood peab algama alles esimesest nõukogude aastast 1940. Magistrist doktorit ei saanudki.