Kõige uuem Eesti rahvusparkidest, 43 568 hektari suurune Alutaguse rahvuspark, loodi 2018. aastal Kirde-Eestile maastike ja looduse kaitseks. Ajalooliselt on Alutaguse piirkond olnud tuntud kui Eesti suurim ja ürgseim metsaala, kus enne II maailmasõda oli üsna algeline teedevõrk ja elas vähe inimesi. Kui mõelda rahvuspargist kui suurest inimtühjast loodusmaastikust — aga just sellised olid maailma esimesed rahvuspargid — siis just Alutagusel oleks võinud olla Eesti esimene rahvuspark.
Rahvuspargi loomisele Alutagusele mõeldigi juba 1920ndate aastate alguses. Tartu professorid Feodor Bucholtz ja Johannes Piiper külastasid toona Paasvere ümbruse põlismetsi ja tegid Looduseuurijate Seltsi poolt valitsusele ettepaneku pargi asutamiseks. Plaan ei õnnestunud, majandus oli tähtsam kui professorite helesinine unelm. Ja nii hävitati Sonda-Mustvee raudtee ehitamise ja raietega umbes 30 km2 suurune põlismetsaala, mille taolist pole Eestis hiljem kirjeldatud. Metsa Alutagusel siiski veel jagus.
Vaatamata hõredale inimasustusele tegutsesid salakütid möödunud sajandi algupoolel tõhusalt. Toona kirjutas W. Valner: „ üks ehk kaks vabariigis leiduvat karu saavad lähemal ajal tapetud ja sellega nende sugu lõplikult hävitatud.” Karusid oli siiski veidike rohkem kui üks või kaks, aga just Alutagusel elasid viimased toona säilinud Eesti karud kõige halvemad ajad (1920ndad aastad) üle.
1937. aastal kirjutas Jüri Parijõgi rännakust, mille ta oli ette võtnud, otsimaks Alutaguse metsi, mida oli talle kirjeldanud ta isa: “Jah, seal olevat tõepoolest suured metsad ja laiad sood. /…/ Kohati on puud nii kõrged, et müts kukub maha, kui pea selga ajad ja otsa vaatad. Inimasulaid on seal vähe /…/. Mõni talu asetseb nii üksikult kuski soosaarel, et lähema naabrini on kümme-kaksteist versta maad. Ega sealt muul ajal hobusega välja pääse kui tal¬vel, kõik metsa- ja sooteed on tümad ja läbipääsematud, jala veel kuidagi võid läbi minna /…/. Kõik käigud ja veod tuleb teha talvel — sool, suhkur, raud ja muu poekraam talveteega kogu suveks ja sügiseks val¬mis tuua.” Paraku peab Parijõgi tõdema, et on “oma reisuga vähemalt kakskümmend aastat hil¬jaks jäänud — vana Alutagust ei ole enam, see elab veel mälestusis ja pärimusis.” „Kas olete sõitnud mööda Sonda-Mustvee raudteed?“ küsib üks metsamees: „Kogu see raudtee-äärne on üksainus suur metsa surnuaed — puuvirn puuvirna kõrval.“
Metsad, milleni ei küündinud parvetamiskõlblike jõgede harud, raudtee ja uued teed, pidasid veel mõnda aega vastu. Nõukogude ajal ehitati Alutaguse metsadesse tüvede väljaveoks ajutisi raudteid, mis lõppesid metsapunktidega. Seal saeti mets lank langi järel maha ja laeti puud estakaadidelt vagunitesse. Metsas töötanud mehed tõid mõnikord haabade tüveõõnsustes redutanud ja puu langemise põrutusest šokis lendoravaid koju lastele mängimiseks. Need loomad püsisid hinges kõige enam kaks nädalat — metsakülade inimesed ei osanud nendega ümber käia.
Kogu metsa ei saadud ikka veel kätte, aga põlevkivikaevanduse aheraine võimaldas teetammide täitena odava nafta toel kasvatada metsateede haarmed peaaegu kõikjale.
Mida ei suutnud nõukogude võim, suutis turumajandus ja harvesterid — sellesse aastatuhandesse jõudsid Alutaguse metsad juba täitsa nudituina. Ja selle, mida ei niitnud harvesterid, lükkasid räsitud metsades ümber tormid. Üks kurikuulus tromb sai 2001. aasta juulis alguse Endla kandist ja rullis üle metsade kirde suunas, raugedes alles enne Kohtla kaevandusi. Lahtiste tormihaavadega metsad said taas kannatada juba sama aasta novembris. Tudu ümbrus, kus juba enne tuule laastamistööd oli metsi suurte lankidena raiutud, jäi pärast torme täiesti lagedaks.
Võib tunduda, et ligi sajand hiljem on juba lootsusetult hilja otsida ja kaitsta Alutaguse laasi, aga päris nii see ei ole — nad on veel olemas Poruni ja Heinassaare ning soosaarte põlismetsatükkidena Alutaguse metsad paistavad paljude teiste Eesti metsadega võrreldes ikka veel silma ja mitte ainult suurema karu- vaid ka üldise liigirikkusega.
Ehkki rahvuspargi territoorium on üsna suur, koosneb see peamiselt suurtest lahustükkidest, siisammani on peamiselt kaitstud soid, mida raamivad kidurad soometsa. Selleks, et rahvuspark oleks sidusam ja kaitseks rohkem ka metsaloodust, tegi Eestimaa Looduse Fond (Viron Luonnonsäätiö, ELF) 2020. aastal ettepaneku Alutaguse rahvuspargi laiendamiseks. Ehkki laiendusala hõlmaks peamiselt riigi metsamaad ja vaid 1% erametsi (mille liitmisest rahvuspargiga on ELF valmis kompromissina ka loobuma), on metsameeste lobi suutnud tekitanud kohalike elanike seas päris suure vastuseisu rahvuspargi laienemise vastu.
Alutaguse rahvuspark moodustati seni eksisteerinud 11 kaitsealast – Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitsealad, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitsealad ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Uue rahvuspargi loomisega tekkis piirkonda loodus- ja pärandkultuuri kompleks. Alutaguse rahvuspargis elab suurem osa Eesti lendoravatest, ka karusid, kaljukotkaid ja metsiseid on siin tihedamalt kui mujal. Alutaguse soodes on alles Eesti viimased rabapüüd ja peamiselt siinmail pesitsevad Eesti vähesed habekakud.
Puhatu on Eesti soostikest suurim, selle servaalal Poruni jõe ääres on säilinud esinduslik pärna-põlismets.
Puhatu ja Agusalu soostikes asuvad Eesti ainsad mandriluited. Kõrged ja kitsad liivaseljandikud vahelduvad järsult väikeste sooaladega, moodustades viirulisi maastikumustreid. Luidetel kasvavad vanad looduslähedased männikud.
Peipsi põhjarannikule jäävad Eesti pikim liivarand koos 40 km pikkuse Smolnitsa luitestikuga.
Kurtna järvestikus on 30 km2 suurusel alal üle 40 järve. Nende seas on nii suure ökoloogilise väärtusega kui ka lähedalasuvatest kaevandustest oluliselt mõjutatud järvi.
Mäetagusel kasvab üks Euroopa üks põhjapoolsemaid tammikuid, sellel endisel puiskarjamaal kasvavad kuni 300 aastat vanad laia võraga puud.
Rahvuspargi idaosa jääb otse Eesti-Vene piirile, siin voolab Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi, mille ülemjooksule on kujunenud lai lamm vanajõgede ja lopsakate luhaniitudega.