Sookurg

Sookurel on Eestis läinud hästi. Kurgede pesitsuslevila on viimaste aastakümnete jooksul mitmekordistunud. Ka Soomes on sookurgede levila hoogsalt kasvanud.

Tähtsaim leviku põhjus peitub selles, et sookured on võtnud omaks uusi pesitsemiskohti. Eesti sookurgede pesitsuspaigad on levinud soodelt rannaäärsetele märgaladele ja sealt edasi isegi kuivadele rohustele rannaniitudele. Kurg on õppinud pesitsema ka väiksematel sooaladel, isegi päris väikestel metsa peitunud soolapikestel.

Kõige rohkem näeb ja kuuleb sookurgi rände ajal. Üsna palju kurgi koguneb põldudele ja aasadele kevaditi. Künnikure saabumine annab põllumehele märku, millal on õige külviaeg.

Uus nähtus on ”jõudeolekus”, mitte veel suguküpsete noorlindude kogunemine suvel suurtesse parvedesse, mis võivad kasvada kohati sajapealisteks.

Soomest rännet alustanud kured teevad tihti puhke- ja söögipause Eestis, septembri alguses ja keskpaiku kogunebki Läänemaale kurgi korraga kõige rohkem paarikümne tuhande ringis. Nende hüüded on pöörased, kui tuhandepäine kureparv tõusvas voolus taevas ringi pöörleb või õhtuhämaruses pisut hirmunult ja rahutult ööbimiskohtades, laidudel ja madalikel lärmi lööb.

Hommikuhämaruses võtavad kureparved suuna äsja koristatud põldudele ja värskelõhalistele niitudele. Sookurgi on kõige hõlpsam vaadelda linnutornidest ja väikestelt põlluteedelt. Kured on ära teeninud rahuliku söömaaja rände tarvis.

Sookurgede rändesuundi Eestist talvitumiskohtadesse on peamiselt kaks. Idapoolsem kulgeb Ungari Hortobágy pusta kaudu Põhja- Aafrikasse ja Lähis-Itta. Idapoolselt marsruudilt Hortobágyst tuleb üsna suur hulk kurgi tagasi ja liitub otse läänepoolsel marsruudil olevate kurgedega, kes rändavad Hispaania avaratesse tammemetsadesse. Nendest sookurgedest osa suundub edasi Lääne-Aafrika põhjaaladele.

Toitumistingimused, ilm ja tuuled - nii soodsad kui vähemsoodsad - sunnivad kurgi jääma pikemateks puhkepeatusteks Eestisse või rändama sealt peagi edasi. Rände tippaeg Eestis on tavaliselt septembri keskel, aga rändlindude parvi võib näha tegelikult augustist kuni hilise oktoobrini välja.

Rahvaluule ja kultuuriline mitmekesisus

Kured läinud,kurjad ilmad.
Haned läinud, hallad maas.
Luiged läinud lumi taga

Selliste rütmiliste värssidega kujutatakse Eesti rahvaluules kurgede ja teiste suuremate rändlindude paigal olemist ja lahkumist.

Sookurg eelistab pärituuli ja keskpäevaseid õhuvoole, selleks et tõusta kõrgele taevasse. Sealt on suuretiivalistel lindudel kergem edasi liuelda. Mõnikord kiirustavad linnud ööhakulgi. Ja kui kured lahkuvad heade ilmadega, on teada, et tulekul on halvad ilmad. Hallad maas annavad teada, et nii kaua kui öised külmakraadid ei muutu püsivateks, võivad haned veel lahumisega viivitada, sest nende päralt on külmumata rannaäärsed karjamaad ja niidud. Osa luikedest, kes saavad söönuks ülessulanud rannavetes, võivad oodata isegi lume tulekuni ja vete jäätumiseni.

Eesti sügis on pikk. See algab vaikselt suvelõpu hommikuududega niitudel, vilja lainetamisega tuule käes, kulgeb mitmevärvilisena ja lõhnaderohkena läbi lõikuseaja ning sammub tasakesi sügisvärvide kirevust abiks võttes raagus puude kütkestavasse lihtsusesse.

Sügisesel loodusel on lähedane side eesti kultuuriga, selle eelarvamustevaba mitmekesisuse ja omapärase rikkusega, mis sulatab erinevad žanrid üheks.