Soome ja Eesti suhted on muutunud mitmetahulisemaks ja tihenenud nii rohujuure tasandil kui ka rahvusvahelise poliitika mõttes. Nii sooviti Helsingin Sanomates panustada Eesti suuremale nähtavusele Soome meedias. Uuest aastast hakkas seal Eesti korrespondendina tööle Kaja Kunnas.
„Ma loodan kohtuda paljude inimestega ja veeta võimalikult vähe aega kontoris. On tore pühenduda põhjalikult ühele piirkonnale ehk Eestile,” rõõmustab Kaja Kunnas. „Olen kaksmaine ajakirjanik, kes on juba pikka aega kirjutanud Eesti ja Baltimaade teemadel. Mul on ka isiklik suhe Eestiga nii lapsepõlvekodu kui ka praeguse pere kaudu. Kuulun nende kümnete tuhandete inimeste hulka, kes elavad ja tunnevad ennast kodus nii Soomes kui ka Eestis,” ütleb Kunnas. Ta märgib, et ajalooliselt on selline kahes riigis elamine olnud tavaks peamiselt Soome ja Rootsi vahel, näiteks Tornios ja Haaparannas. Viimastel aastakümnetel on kaksmaisus muutunud üha enam Soome ja Eesti vaheliseks nähtuseks.
Möödunud kolmekümne aasta jooksul on tõepoolest märkimisväärselt suur muutus toimunud. Helsingi ja Tallinna piirkonnas elab ja töötab väga palju inimesi, kellel on kodu mõlemal pool lahte. Soome ja Eesti suhted on muutunud igas mõttes tihedamaks, ka rahvusvahelise poliitika mõttes. Kunnase sõnul on lähipiirkondade uudiste ja eluolu esiletoomine uue peatoimetaja selge suund. Tema korrespondenditöö kestab aasta ja sel perioodil püsib Eesti meediapealkirjades ja laia lugejaskonna teadvuses. Eelmine Helsingin Sanomate teemakorrespondent keskendus NATOle.
Kaja Kunnase suguvõsas on Eesti ja Soome side toiminud mitmel viisil juba üle 100 aasta. Tema vanaisa oli tuntud eesti kirjanik ja keeleteadlane Villem Grünthal-Ridala, kes õppis Soomes 20. sajandi alguses. Grünthal-Ridala jäigi lõpuks Soome ja valiti 1923. aastal Helsingi ülikooli esimeseks eesti keele lektoriks. Ta töötas sel ametikohal kuni surmani 1942. aastal. Eesti-soome peres rõhutati keele tähtsust juba tollal ja eesti keelt on aktiivselt elavana hoidnud mitu põlvkonda. Kaja Kunnas ise kasvas üles Hyvinkääl soomekeelses keskkonnas, aga tema isa rääkis lastega ainult eesti keeles. „Tolleaegsetes oludes oli eesti keel kodukeelena tõesti erandlik. Isa oli aga järjekindel – ta rääkis meiega alati ainult eesti keeles. Sel ajal pidas üldsus lastele kahe keele õpetamist kahjulikuks, aga isa teadis oma lapsepõlvekogemusest, et nii see ei ole. Ta oli ise keeleõpetaja, õpetas Hyvinkää gümnaasiumis prantsuse ja ladina keelt,“ meenutab Kunnas. Kakskeelsed on ka Kunnase lapsed, ent rollid on vahetunud – nüüd räägib Kaja ise lastega soome keeles, eestlasest abikaasa aga eesti keeles. Vanim laps elab Soomes, ülejäänud pere Eestis ja Kunnas ise mõlemas riigis.
Kui hästi tunnevad soomlased, kellel pole Eesti tausta, oma naaberriiki ja vastupidi? Kunnase sõnul tunnevad soomlased ja eestlased teineteise elu üsna hästi ja neil on üllatavaid kontakte ja sidemeid, näiteks spordiringkondades. Samuti pakuvad infot sisukad turismi- ja restoraniblogid ning arutelud sotsiaalmeedias. Palju on neid inimesi, kellel on mingi ajalooline side näiteks oma vanavanemate, aga ka soomepoiste või lottade kaudu. Ta lisab: „Teavet on küll palju, aga see võib olla väga killustatud. Näen, et minu ülesanne on avardada üldist pilti ja teadmist. Eestis ei ole väga palju Soome väliskorrespondente – siinsed teemad ei jõua sageli üldisesse uudisevoogu ja loomulikult tekitab see teadmistes lünga. Samal ajal peaks uudiskünnis Soome jaoks olema palju madalam kui rahvusvaheliste uudisteagentuuride jaoks. Ei tohiks olla nii, et Soomes pööratakse Eesti uudistele tähelepanu alles siis, kui need on avaldatud New York Timesis, nagu viimasel ajal juhtunud on.“
Mõned Soome ajakirjanikud Eestis siiski on. Kunnas mainib Rain Kooli Eesti uudiste kajastusi Yle jaoks ja Thea Ekholmi aktiivset kaastööd ajalehele Helsingin Uutiset, kuid vaja on veel suuremat panust. „Kindlasti peaks sellesse ritta mahtuma ka Helsingin Sanomat,“ mainib ta naeratades.
Kunnas soovib mitmekülgselt käsitleda ühiskonna, igapäevaelu ja kultuuri teemasid. Viimasel ajal on Soome avalikkuses Eestist palju juttu tehtud seoses Venemaa sõjategevuse ja riikide NATO-liikmesusega. Esimest korda ajaloos on Eesti ja Soome sõjaliselt liitunud, kuigi plaane ja katseid seda teha on olnud juba 1920. aastatest alates. Soomes ei juletud siis Eestiga sõjalist liitu luua. „1920. ja 1930. aastatel peljati, et piiririigid tõmbavad Soomele kaela probleemid Nõukogude Liiduga,“ selgitab Kunnas. „Nüüd oleme siiski samas paadis. Ma ei teagi veel, milliseid uudiseid sellest valdkonnast tulevikus leida võib.“
Kunnast teeb natuke murelikuks see, et igapäevased ja tavalised ühiskondlikud nähtused jäävad uudistes tagaplaanile, kui maailmas toimub korraga nii palju sõdu. See mõjutab ka Soome ja Eesti suhteid. „Eestis on muudki kui geopoliitika ja seda muud tasub jälgida, et me ei jääks Eesti arengut kajastades sabas sörkima,“ sõnab ta. Tema meelest tasub Eestis praegu jälgida näiteks suurt haridussüsteemi reformi, millega põhiharidus muudetakse eestikeelseks. Seni on Soomes peamiselt kajastatud Eesti suurepäraseid PISA-tulemusi ja seda, et Eesti on selles vallas Soomest möödunud, aga haridussüsteemi muutus on palju suurem ja selle mõju laiem. Ka keele arendamine ja uute sõnade loomine on praegu Eestis aktuaalne teema. Samuti väärib Eesti digiühiskonna ehitamine palju enam tähelepanu. „Alates 1990. aastatest on Eestil olnud pidevalt kiire – on püütud hüpata tulevikku ja osaliselt on see hüpe ka õnnestunud. Ma ei soovi ajakirjanikuna luua mingit erilist digimulli, kuid Eesti digiareng on omaette mitmetahuline reaalsus,“ märgib Kunnas.
Soome turiste puudutavatest teemadest Eestis tõstab ta esile Rail Baltica projekti. Teine on Tallinna rahvusvahelistumine, mis on olnud viimastel aastatel väga kiire. „Varem elasid Tallinnas peamiselt eestlased ja venelased, nüüd on tekkinud ka ingliskeelne maailm. Siia tullakse isegi Hispaaniast, kuna noortel on siin paremad töövõimalused ja see on ainus Balti riik, kus rahvastik kasvab. Ning Helsingi ja Tallinna sadam on maailma ühed elavama liiklusega paigad,“ lisab ta.
Tallinnas pakuvad huvi ka vanade mereäärsete alade väljaehitamine ja sellega seotud kinnisvarainvesteeringud, samuti arhitektuur: vanu tehasehooneid ühendatakse Eestile omase julgusega nüüdisaegse elamuehitusega. Kaevetöid tehes on leitud omakorda põnevaid asju, näiteks Hansaliidu aegseid laevavrakke. „Mind huvitavad need ajaloolised kihistused väga, kuid pean meeles pidama, et keskenduksin ka olevikule ja tulevikule,“ ütleb Kunnas. Ta ei kavatse siiski kajastada pelgalt Tallinna teemasid, vaid vaadelda kogu Eestit. Tartu kultuuripealinna staatus tõstab 2024. aastal kogu Lõuna-Eesti jõuliselt esile ja hakkab kindlasti kajastuma ka Helsingin Sanomates.
„Ennekõike loodan seda, et minu korrespondendiaasta lõppedes tunnevad Helsingin Sanomate lugejad Eestit mitmekülgsemalt,“ lausub Kaja Kunnas lõpetuseks.