Pole haruldane, et kui kusagil maailmas, olgu Bergenis, Bangkokis või Canberras, leiab aset ootamatu vahejuhtum, siis ikka leidub seal keegi kohalik eestlane, kes sündmust ETV Aktuaalses Kaameras kommenteerib. Eestlasi näikse jätkuvat kõikjale. Tõepoolest, alates Eesti riigi taastamisest ja raudse eesriide langemisest on paljud siirdunud välismaale, kes õppima, kes tööle ja karjääri tegema, kes lihtsalt otsima oma kohta päikese all. Ometi, kui paljudes välisriikides võib nüüd kohata rohkemaid rahvuskaaslasi, ei tee Eestist lahkumine neist kõigist veel kohe väliseestlasi.
Tavapäraselt peetakse väliseestlasteks neid eesti päritolu inimesi, kes on elanud välismaal kauemat aega või on seal sündinudki. Nemad või nende (vana)vanemad on kodumaalt kunagi mingil põhjusel lahkunud, kas ise ära läinud või olnud sunnitud lahkuma. Kauasest mujal elamisest (olgu Venemaal, Brasiilias või Rootsis) on nad seal hästi kohanenud, kodunenud ja juurdunud, seal on sündinud ka nende lapsed ja lapselapsed.
Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga (2004) on suurenenud väljarändevõimalused ja sellega seoses väljarännanute arv. Statistikaameti andmeil lahkus näiteks 2004. aastal Eestist 2 927, 2008. aastal 4 406, 2015. aastal 8 957 ja 2019. aastal 6 580 inimest. Teisalt on suuremalgi määral kasvanud sisseränne Eestisse: 2004. aastal saabus siia 1 097, 2008. aastal 3 671, 2015. aastal 8 043 ja 2019. aastal 7 265 inimest. Väärib tähelepanu, et üle poole viimaste aastate sisserändajaist olid Eestis sündinud isikud, s.t pigem tagasirändajad. Järjest suurenenud on ka ajutiselt välismaal töötav-õppiv eestlaskond. See viitab asjaolule, et kodu- ja väliseestlaste vahel ei ole sageli võimalik selget vahet teha. Selget vahet sai teha raudse eesriide aegu – kes elas omas riigis, oli kodueestlane, kes väljas, oli väliseestlane. Enam see pilt nii mustvalge ei ole. Nüüd loevad hoiakud, seosed ja eelistused – koht või kohad, millega oled seotud ja kuhu loed end kuuluvaks. Käesolevas ülevaates on tõlgendatud väliseestlasi kui alaliselt välismaal elavaid eestlasi.
Pilk minevikku
Välja- ja sisseränne ei iseloomusta ainult tänast päeva ega üksnes Eestit, vaid see on olnud maailmas tuntud tõenäoliselt igal ajastul, olgu (riigi)piirid kinnisemad või lahtisemad. Üsna ootuspäraselt vaatab ajaloost vastu naaberrahvaste liikumine ühele või teisele poole piirikupitsaid. Nii on eestlasi märgatud Soomes juba 14. sajandil. 1368. aastast on teada, et Eesti aladelt Saare-Lääne piiskopkonnast oli üle lahe Turu ja Viiburi lääni pagenud hulk eestlasi, mistõttu Rootsi kuningas Mecklenburgi Albrecht kohustas sealseid läänihärrasid põgenike vastuvõttu piirama. 17. sajandil pidi omakorda kuningas Gustav Vasa võtma meetmeid, et tõkestada soomlaste ulatuslikku rännet lõunasse Eesti- ja Liivimaale. Idakaarde, Pihkvamaale jõudmist märgib eestlaste Kraasna asundus tõenäoliselt 16. sajandi teisest poolest, sajand hiljem jõudsid Peipsi läänekaldale Moskva tsaaririigist pagenud vene vanausulised.
Märgatavad ränded toimusid Põhjasõja ajal ning veelgi enam pärast sõda, kui Eesti- ja Liivimaa olid vallutatud Venemaa koosseisu. Peterburi kubermangus on eesti asundusi teada alates 1740. aastatest, pealinnas endas loodi eesti kogudus 1787. aastal. Sestpeale mindi Venemaale pakku mõisnike omavoli ja suurte koormiste eest, eestlasi on Venemaale karistuseks välja saadetud, aga sinna on mindud ka suurte lootustega, et leida „oma tuba, oma luba“. Arvukamad minekud leidsid aset 19. sajandil just Venemaale ja seda suuresti riigivõimu kaasabil. Siberist oli loodud sunnitööpaik Euroopa-poolselt Venemaalt väljasaadetutele, kelle seas leidus ka luteriusulisi (st eestlasi, soomlasi, lätlasi, sakslasi) sedavõrd palju, et nad rajasid seal omad külad (alates 1861). Sel moel asustas tsaarivalitsus uusi territooriume oma alamatega ning kasutas nende töökäsi, et sealseid loodusrikkusi töödelda ja välja vedada. Et Venemaa laiendas oma piire oluliselt ka lõuna suunas, siis eraldati maanäljas eestlastele soodsatel tingimustel krunte 1860. aastail Krimmis ja 1880. aastail Kaukaasias. Mitu tollal rajatud eesti küla on püsinud koguni tänini. 20. sajandi algul (1906–1914) hoogustus taas väljaränne Siberisse. Ligi 10 000 eesti uusasunikule jagati rahalist toetust, nad vabastati kroonuteenistusest ja riigimaksudest.
Varasemad väljaränded on viinud eestlasi küll eeskätt Peipsi taha, ent mindi ka mujale, nii otse Eestist kui ka Venemaalt edasi siirdudes. 19. sajandi lõpus jõuti asunduste rajamiseni USA-s ja Kanadas, 20. sajandi algul leidus eestlasi juba ka Hiinas, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Soodsad väljavaated meelitasid tuhandeid eestlasi rännuteele. Kui 1850. aastal elas enam-vähem kogu rahvas oma kodumaa piires, siis 1918. aastaks, kui loodi iseseisev Eesti Vabariik, elas välismaal kokku 200 000–250 000 inimest ehk iga viies-kuues eestlane.
Eesti Vabariigi aegu opteerus 37 578 eestlast Venemaalt kodumaale, ent üha jätkus ka mõningane väljaränne, otsimaks-leidmaks paremaid elu- ja töötingimusi, sh Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Päris võimsa väljarändelaine põhjustas aga Teine maailmasõda. Nõukogude vägede ja võimu eest põgenes Saksamaale ja Rootsi u 75 000 eestlast, kellest suur osa siirdus edasi ülemeremaadesse. 1950. aastate lõpuks elas väliseestlasi kõige rohkem USA-s (30 000), Rootsis (22 000), Kanadas (18 500) ja Austraalias (7 000), kus loodi kiiresti oma pagulasorganisatsioonide võrgustik (seltsid, kogudused, koolid, aga ka poliitilised ühendused). Eestluse säilitamise ja omavahelise suhtlemise huvides korraldati ülemaailmseid eestlaste kogunemisi, ESTO-sid, sest kontaktipidamine Eestiga oli suuremal või vähemal määral häiritud kuni Nõukogude võimu kokkuvarisemiseni.
Eesti Vabariigi taastamine (1991) muutis olukorda radikaalselt. Pagulus lõppes ja pagulaseestlastest said rahvuskaaslased. Piiride avanemine võimaldas normaliseerida suhtlemist eestlastega välismaal, ent andis võimaluse paljudele nendele kodueestlastele, kes soovisid siirduda välismaale kas ajutiselt töötama või ka alaliseks elama. 1990. aastail saigi alguse uus arvukas väljarännulaine, mis suundus peamiselt Euroopa riikidesse.
Kui palju eestlasi välismaal elab?
Praegune olukord näikse sarnanevat sellega, mis valitses sadakond aastat tagasi. Hinnanguliselt elab välismaal 175 000–200 000 eestlast, nii et Kodu-Eesti kõrval püsib jätkuvalt ka Välis-Eesti. Välismaal elavate eestlaste täpset arvu me siiski ei tea, isegi kui arvestada välisriikide statistikaandmeid. Üheks põhjuseks on erinev arvestusalus. On riike, kus rahvaloendustel registreeritakse ka rahvus – näiteks Venemaal elas 2010. aastal 18 089 etnilist eestlast (2002. a 28 113) ja Ukrainas 2001. a 2868 eestlast. Rohkem on riike, mis arvestavad inimeste kodakondsust, sünnikohta või päritolu – näiteks Soomes elas 2019. aastal 52 358 Eesti kodakondsusega inimest (2014. aastal 48 352). Et Rootsi arvestab inimeste sünnimaad, siis eesti pere Rootsis sündinud lapsed lähevad rahvastikuregistrisse rootslastena. Veel keerulisem on fikseerida eestluse määra kolmandas põlves, olgu Rootsis, Kanadas või mujal. Statistikale tuginedes võib siiski väita, et on vähemalt neli riiki, kus elab üle 20 000 eestlase, lisaks Soomele veel Kanada (2006. aastal 23 930 eestlast), Rootsi (2015. aastal 27 254) ja USA (2000. aastal 25 034). Torkab silma, et on riike ja alasid, kus eesti keele kasutamine näitab vähenemistendentsi, nt Ukraina, Venemaa, Kaukaasia, ning on kohti, kus eestlaste arv kasvab ja eesti keele kasutamine rohkeneb. Naaberriigis Soomes elas näiteks 1990. aastal ametliku statistika järgi 1 394 ja 2004. aastal 13 978 eestlast, nüüdseks on nende arv jõudnud üle 50 000 piiri. Veel on eestlaste arv kümmekonna aastaga jõudsalt kasvanud Belgias, aga ka Saksamaal, Taanis, Inglismaal ja teistes Euroopa riikides. Venemaa eestlaste arv on seevastu üha kahanenud: 1926. aastal elas seal 150 378 ja 1959. aastal 78 566 eestlast, ent nüüdseks on see arv langenud alla 20 000 piiri. Pealegi jääb ametlik statistika tegelikust elust maha. Me ei tea, kui palju eestlasi on praegu kokku välismaal, olgu tööl (sh lapsehoidjana, vabatahtlikuna heategevusprogrammis) või õppimas-stažeerimas, sest nende kõigi tegelik arv ametlikus statistikas ei kajastu.
Eestlasi elab enam kui 120 riigis ja mingi hulk elab neid väljaspool Eestit kindlasti ka edaspidi. Olulisteks keskusteks on saanud suurlinnad, kuhu eestlased on koondunud ning paikseks jäänud – näiteks Toronto Kanadas, Stockholm Rootsis, Helsingi Soomes, Hamburg Saksamaal või Peterburi Venemaal. Selliseid n-ö eestluse keskusi leidub mitmel mandril. Seetõttu võib juhtuda, et kui eestlased lõpetavad oma aktiivse tööelu näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis ja soovivad jätkata eestilikumas elukeskkonnas, siis kolivad nad kas Eestisse või hoopis Stockholmi või Torontosse. Eesti identiteedi püsimist välismaal soodustavad eestlaste seltsi-, kultuuri- ja kirikuelu ning suhtlemine kodumaaga. Nendes maades, kus eesti kogukond on märkimisväärne, toetab Eesti riik eesti keele õpet ja keele kasutamist-säilimist mitmesuguste programmide kaudu.
Võtab aega, et välismaal kohastuda
Väliseestlaseks kujunemine kestab mitu põlve ning keeleuuringutes ongi harilikult vaadeldud mitme põlvkonna keelekasutust (50–100 aasta vältel). Kulub aastaid, et kohastuda uuel asukohamaal, omandada sealsete põlisasukate elulaad, kuni „ollakse nende nägu“. Pikemas perspektiivis saab rääkida isegi varasematest ja hilisematest minejatest, vanadest ja uutest eestlastest, nagu näiteks Brasiilias, Inglismaal või Kanadas. Eestlaste järglastel (ja nende järglastel) tekib sealse sünnimaaga loomuldasa lähem side kui Eestiga. Arvestada tuleks sedagi, et välismaal elavate eestlaste järglased ei tarvitse olla sama keelt kõnelevate ja samast rahvusest vanemate järeltulijad. Kui mängu tulevad segaabielud ja perekonnad ning lisaks veel mitu põlvkonda, nagu näiteks Venemaa eestlastel Siberis (Omski oblastis, Krasnojarski krais), siis on tegu otsekui sõlmitud suguvõsadega. Suguvõsas, kus on esindatud eesti ja läti ja soome või eesti ja vene ja saksa emakeel, kus inimene mäletab, kuidas ta rääkis näiteks vanaemaga läti keelt ja mõne onuga soome keelt, ei ole emakeele ega rahvuskuuluvuse määratlus enam väga ühene. Loeb pigem see, kelle hulka inimene end ise identifitseerib, kusjuures enesemääratlusi võib eestlase kõrval olla teisigi.
Tänapäeva nn Euroopa ühiskodu olukorras võime rääkida ka mobiilsemast elulaadist. Tuleb harjuda tõsiasjaga, et inimesel võib olla mitu kodu (ja mitte üksnes diplomaatidel või muusikutel). On küllalt eestlasi, kes elavad Eestis ja töötavad välismaal, näiteks Soomes või Brüsselis, ning pendeldavad välismaa ja Eesti vahet. On eestlasi, kes elavad püsivalt välismaal, näiteks pensionärina, on aga soetanud korteri või suvekodu Eestis ja pendeldavad välismaa ning Eesti vahet. Neil juhtudel oleks ehk targem pärida, kuidas selline väliseestlane end ise nimetab. Enamasti nimetab ta end lihtsalt eestlaseks.