Julkaistu: 17. maaliskuuta 2021

Ema koolilaboris

 

Mul on kaks last. Üks käib tavalises Tallinna piirkonnakoolis ja teine siinses Soome koolis. Seetõttu küsitakse minult kui välissoomlaselt tihti, kumma maa koolisüsteem on minu meelest parem.

Sellele küsimusele on võimatu vastata. Või vähemalt ei saa ma vastata üldistavalt ja üheselt, sest tunnen siiralt, et mõlema lapse kool sobib just talle ja mõlemas süsteemis on oma head küljed.

Teiseks on mul raske olla objektiivne, sest olen saanud õpetajahariduse Soomes ja alati valmis Soome haridussüsteemi tulihingeliselt kaitsma. Kolmandaks teeb võrdlemise võimatuks see, et minu lapsed on iseloomult nagu öö ja päev. Kummalegi sobib asjade tegemiseks täiesti erinev stiil.

Aga loomulikult näen ma argises koolilaboris kahe haridussüsteemi erinevusi. Neid on loomulikult põnev jälgida ja tõesti – ka võrrelda.

Kui meie haridussüsteemide vahele tuleks tõmmata üldistav eraldusjoon, ütleksin, et Eesti koolis peavad õpilased rohkem massiga kaasa minema ja Soome koolis jäetakse lapse isikule rohkem ruumi. See paistab välja kooli argielus, alates riietumisest. Minu Soome koolis käiv laps võib kasvõi iga päev dressides kooli minna. Eesti koolis on see võimalik ainult siis, kui õpilasesindus korraldab teistmoodi riietumise nädala.

Hindan väga kõrgelt seda, kui süstemaatiliselt ja arusaadavalt Eesti koolis põhiasjad selgeks tehakse. Konspekteeritakse hoolikalt, peast arvutada tõepoolest osatakse ja kui järgmiseks päevaks tuleb luuletus pähe õppida, siis see tõesti õpitakse vastu vaidlemata pähe (loomulikult võib küsida, kas sellel alati mõtet on). Imetlen ka seda, et infotehnoloogilisi oskusi õpetatakse väiksest peale leidlikult: arvuti, erinevad õpirakendused ja elektroonilised õppematerjalid on laste jaoks sama tavalised töövahendid kui paberõpikud. Traditsiooniline ja innovaatiline on loomulikul moel põimunud.

Aga soome emana lähen närvi, kui näen Eesti kooli seinal klassi ”parimate” õpilaste pilte. Saaksin sellest mingil määral aru gümnaasiumis, aga kui klassi parimatest tehakse ühisfotosid juba 1. klassist alates, tunnen südames torget.

Ma vist ei unusta iial, kui olin oma lapse ujumistunnis ja kuulsin, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja kamandas klassi kõige abitumaid siputajaid. Väike soome pedagoog minus tundis õudust.

Ilmselt pooldan kõiges kuldset keskteed. Soome süsteemi võiks võtta midagi Eesti kooli süstemaatilisusest ja suhtumisest ”nüüd lihtsalt teeme selle asja ära ega mõtle, kas keegi solvub või ei”. Eesti süsteem võiks omakorda õppida Soome inimsõbralikust, individuaalsest õppimisviisist, kus ei ole alati olemas lõplikku tõde ja õpetaja on juhendaja, mitte tagantsundija.

Kaht haridussüsteemi jälgides olen hakanud üha enam mõtlema, et see, mida õpitakse, on vaid hariduse pealispind. Olulisem on see, kuidas õpitakse. Nii kaua, kui lähtutakse sellistest põhimõtetest nagu inimlikkus, teiste austamine ja uutest asjadest innustumine, pole oluline, kas hariduses rõhutatakse ettevõtlust, sporti või käelist tegevust. Erinevaid oskusi võib õppida lugematul erineval moel, kui vaid väärtused paigas on.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti
17. mrts 2021