Küll keeb ja kobrutab! Eesti on muutunud meeleavalduste ja tuliste vaidluste maaks. See torkab silma ja kõrva peavoolu- ja sotsiaalmeedias, tänaval ja kampaaniates. Paari viimase aasta jooksul on avaldatud meelt – sõltuvalt poliitilistest veendumustest ja maailmavaatest – muuhulgas rassismi, seksuaalkasvatuse, lihatootmise, sooneutraalse kooseluseaduse, Tartu tselluloositehase, lageraiete ja ränderaamistiku vastu.
Eriti kirglik on olnud vaidlus Eesti uue valitsuse üle. Paljudel läks kops lõplikult üle maksa siis, kui selgus, et valitsust ei saanudki moodustada kevadiste riigikogu valimiste võitja, liberaalne ja euroopameelne Reformierakond, vaid parempopulistlik EKRE koos Isamaa ja Keskerakonnaga. Paljud avaliku elu tegelased, aga ka eesti noored nii kodu- kui välismaal on avaldanud muret ekrelaste väärtuse ja programmi pärast – osa rahumeelselt, osa vihaselt võideldes. Praeguse koalitsiooni vastu on korraldatud meeleavaldusi nii Tartus kui Tallinnas. Aprillis kogus rahvaalgatus “Kõigi Eesti” 10 000 inimest Tallinna lauluväljakule kontserdile avatud ja salliva Eesti eest (loe: EKRE konservatismi vastu).
Eestis – nagu praegu ka mujal maailmas – on õhkkond politiseerunud ja polariseerunud. Kuigi kõnedes ja kirjutistes mainitakse tavaliselt, et loomulikult on kõigil õigus oma arvamusele, siis praktikas ei paista see nii olevat: ütle, kelle poolt sa oled ja meie ütleme, kas sa oled õige eestlane. Nii liberaalid kui konservatiivid tahavad kaaperdada selliseid mõisteid nagu vabadus, demokraatia ja isaamaalisus, ning väidavad, et vastaspool ei mõista nende tõelist tähendust. Mõlemalt poolt tuleb vihakõnet ja nullimist – ka huumori varjus. Näoraamatus on näiteks ekrelasi parodeeriv rühm Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks. Lehkülg on kahtlemata verbaalselt vaimukas – kui sa just ei satu EKRE pooldaja olema. Aga mida poliitikute naeruvääristamisega saavutatakse? Kindel on vaid see, et oma mulli seinad muutuvad veel paksemaks.
Kas on väga naiivne soovida, et vastandamise asemel tekiks ehe dialoog? Kirjanik ja muusik Jan Kaus kirjutas avaliku kirja (ERR 11.4.2019) riigikogu esimehele ekrelasele Henn Põlluaasale, rõhutades poliitika asemel asjadesse süvenemist. Kaus väljendas muret spiikri hoolimatu suhtumise pärast liberaalsesse demokraatiasse, mille – Põlluaasa järgi – väljamõeldud libaväärtused ei kuulu normaalsesse ühiskonda (Objektiiv 6.4.2019). Kaus tuletab meelde, et EKRE tõus on just nimelt liberaalse demokraatia võimaldatava arvamusvabaduse tagajärg, ja et ta kirjutaks samasuguse kirja riigikogu esimehele ka siis, kui too oleks sotsiaaldemokraat ja väidaks konservatiivse mõttelaadi kohta, et see on mingi ajaloota väljamõeldis, mis ei kuulu Euroopa kultuuri.
Üks tuttav ütles mulle, et enam ei julge suuremas seltskonnas mitte millegi kohta mitte midagi öelda või siis jälle kuuleb teiste suust täiesti uskumatuid arvamusi, mis varem enda teada jäeti.
Isiklikust on Eestis saanud poliitiline. Aga kui tuli ja vesi võitlevad, peaks olema ka neil, kes jäävad kuuma auru kätte, õigus välja ütleda oma arvamus, olgu see siis poolt või vastu.