On 2. märtsi pärastlõuna aastal 2020. Helsingis, Kallio linnaosas Kaikukatu tänaval läheb eetrisse IDA Radio Helsinki kõige esimene saade – Hanna Ojaneni juhitud „Staying Alive”. Kaikukatu ümbrusesse on koondunud Helsingi ööelu tuumik, mille moodustavad baarid ja klubid Kaiku, Post Bar, Kuudes Linja ja Siltanen. Just seal, Kaiku klubi all on end sisse seadnud IDA Helsinki peakorter, kuhu juhatab pisike roostepunane uks, mis kujunes juba üsna alguses sama äratuntavaks maamärgiks kui Tallinna IDA esimene kodu, sinine merekonteiner Telliskivis.
Kui alternatiivkultuuri vahendava raadiojaama Helsingi haru tähistas märtsis oma 4. sünnipäeva, siis IDA Raadio Tallinnal, mille kutsusid ellu Ats Luik, Natalie Mets ja Robert Nikolajev, tiksub mais täis kuus tegutsemisaastat. Selle aja sisse mahub 200 erinevat saatesarja, rääkimata kümnetest tuhandetest tundidest muusikast ja jutusaadetest ning inimestest meilt ja mujalt, kes IDA stuudiost läbi on käinud. Liitke sinna veel Helsingi statistika umbes 150 saatesarjaga ning saate kokku isemoodi organismi, mis kogub elujõudu Eesti ja Helsingi kultuuriskeene entusiasmist, võimendab seda ning peegeldab Zeitgeist’i.
Helsingisse kosja
Mõte Helsingisse laieneda hakkas IDA tegijatel mõlkuma juba mõni aeg pärast esimesi sammukesi Tallinnas. Nii läksidki Robert ja Natalie Post Bari klubi vedajate juurde kosja ning uurisid, mida nemad jõudude ühendamisest arvaksid. Selgus, et idee alternatiivsema suunitlusega raadiost oli sealgi hoogu kogunud. Seda enam, et 2019. aastal saadeti ootamatult laiali Bassoradio, mis pakkus 15 aastat kodu ka kohalikele underground-DJdele. Robert ja Natalie veensid Helsingi enda poolele oma kogemuse ja teadmistega ning ülejäänu on juba ajalugu, mille kronoloogiasse mahub siiski ka omajagu katse ja eksituse meetodit ning vääramatut jõudu. Kui raadiot oli juba kuu aega tehtud ning Robert sealsete protsesside juhtimiseks Helsingisse kolinud, läks suur osa maailmast koroona tõttu lukku ning nii sai Roberti korterist mõneks ajaks IDA stuudio, kust ta eelsalvestatud saateid eetrisse lasi.
Kohalikud legendid
Nagu vabatahtlikkuse alusel töötavate projektidega kipub olema, on ka IDA Helsinkis toimunud nelja aasta jooksul omajagu verevahetust – kes on muu karjääri valinud, kes mujale kolinud. Algsest tiimist on veel alles Heikki Vaht ja Eric Filipus, kellest viimane elab praegu Barcelonas ja tegeleb peamiselt meilindusega. Roberti sõnul ongi Helsingi raadio südameks ja vedavaks jõuks vabatahtlikud produtsendid, kes seal igapäevaselt toimetavad ja hingega asja juures on – teiste hulgas näiteks Helsingisse kolinud Ühendkuningriigist ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast pärit noored, kelle jaoks on see töö hea viis kohaliku skeene ja kogukonnaga tutvuda. Robert ise on juba mõnda aega Tallinnas tagasi ning nimetab Helsingi haru isetöötavaks organismiks, millel distantsilt kätt pulsil hoitakse, sest suuremad otsused käivad ikkagi läbi siinse peakorteri.
Ats arvab, et ajastuselt oli IDA saabumine Helsingisse perfektne, kuna paljud DJd olid Bassoradio laialisaatmise tõttu ripakil ning hüppasid kohe suure hurraaga IDA pardale. Ta arvab, et kui seda poleks juhtunud, oleks IDA Helsinki veidi nišikam. Ometi tahaks Ats ja Robert Helsingi kanali muusikaampluaad laiendada – näiteks veel mõne kantri-, klassikalise muusika või rokisaatega. Kuigi praegugi leiab kanalilt kõike alates industrial’ist ja jutusaadestest ning lõpetades hiphopi ning reggae’ga, on domineeriv ikkagi klubimuusika. Mis on ka loogiline, sest klubikultuur on Soomes ammu kanda kinnitanud, rahvusvahelisem ning seetõttu on ka DJsid rohkem. Nad toovad võrdluseks, et kui Tallinna jaam liiga klubimuusikapõhiseks kippus, panid nad piiri ette ja asusid tühimikku täitma kõiksugu muude stiilidega. Samas on Atsi sõnul lahe näha, kuidas ka kohalikud legendid, nagu näiteks Jimi Tenor, IDA Helsinkisse saateid tegema satuvad. Kes aga meelelahutusmaailmaga kursis, teab, et veel ammu enne seda, kui Windows95Man Soome eurolaulu kinni pani, vedas ta IDAs „Teemu Kesteri Show’d”. Külalisi on teisigi – näiteks rahvusvahelised DJd, kes lähedalasuvatesse klubidesse esinema on tulnud, või Helsingisse mängima sattuvad eesti DJd, kes IDAski sutsaka teevad. Lisaks on kordussaadetena IDA Helsinkis ringluses Tallinna saated ja vice versa. Kuna Helsingi programm algab tund aega hiljem kui Tallinnas, on olnud näha, et nii mõnigi Helsingi otsekuulajatest naudib oma hilist hommikukohvi hoopis IDA Tallinna seltsis. Roberti sõnul näitab viimane statistika, et kolmandik Tallinna jaama kuulajatest on Soomest ja vastupidi.
Lihvimata teemant
Murekoht, mis IDA Helsinki täit potentsiaali pidurdab, on klassikaline rahaküsimus. Kui Tallinna IDA uue ruumi eest, kuhu koliti pärast kutsumata külaliste rüüsteretke konteinerisse, Telliskivile midagi tasuma ei pea, siis Soomes on lisakulude hulgas ka üür. Kuigi Roberti sõnul on Helsingi mõistes tegemist kommirahaga, on see ikkagi igakuine väljaminek, mille nimel peab pingutama. Seetõttu ongi stuudio sisekujunduselt kui ideaalses lokatsioonis asuv lihvimata teemant, kuid keegi ei kurda ning ka Kaiku rahvas on IDA kohalolu suhtes hästi meelestatud. „Nad on kogu aeg pildil ning enamus DJdest, kes seal kõikides nendes klubides regulaarselt mängivad, on ka meie saatejuhid,” selgitab Robert.
Robert on ise teinud Soomes kolm–neli erinevat abirahataotlust, seni ilma tulemusteta. Praegu töötab tiim selle kallal, et kulud nulli saada, et tulevikus produtsentidele palka maksta saaks. Tallinnas on juba alustatud koostööd professionaalidega, kes tegelevadki rahataotluste kirjutamistega ning ka Helsingis loodetakse leida inimene, kes oleks sealsete abirahadega kursis ning oskaks neid taotleda.
Eetrist välja
Plaane ja unistusi on IDAl igatahes omajagu, oodaku need siis elluviimist Tallinnas või Helsingis. Tallinnas lülitatakse vahepeal eeter välja ning korraldatakse kohalikes klubides IDA Off Airi pidusid, kus astuvad üles IDA saatejuhid ja väliskülalised. Kui pandeemiapiirangud mõned aastad tagasi leevendusid, kolis ka IDA Helsinki Post Bari vedamisel välikonteinerisse, et päevasel ajal pidutseda saaks. Äsja startis ka üritustesari, kus Kaiku Kammari saalis astuvad pulti IDA Helsinki produtsendid.
Üks asi, mis Helsingis juba enne Tallinnat ära on tehtud, on videopildi lisamine, et kuulajad näeksid oma silmaga, mis parasjagu stuudios toimub. Kaasajal on just video see, millega inimeste tähelepanu võita. Lisaks on sel suurem jagamise ja kuulajate kaasamise potentsiaal. Robert ütleb, et reageeritakse juba sellele, kui kellelgi on seljas mingi naljakas T-särk. Ats lisab, et ta ise poleks eriti vaimustunud, kui teda filmitaks, aga toob näite, et kui ta New Yorgi Loft Radios videopilti näeb, kutsub see ikkagi klikkima. Saladuskatet kergitades vihjab Robert, et võib-olla jõuab videopilt sel kevadel ka IDA Tallinnas kontorisse. Ta rahustab saatejuhte ette, et kellelegi kaamerat näkku toppima ei hakata – pigem oleks see CCTV sarnane lähenemine, kust on näha ka DJde suhtlus kuulajatega.
Kuigi omajagu unistusi vajab veel elluviimist, on selge, et IDA on üks peamisi kanaleid, kuidas end Eesti ja Soome alternatiivkultuuriga kursis hoida ning Tallinna ja Helsingi skeenet kokku tuua.