Olevat kord eit ja taat - põlised lõunaeestlased Eda ja Urmas Veeroja jalutanud ühel pööripäeval oma talumaadel Võrumaal, Haanjas, küngaste ja järvede vahel, ja arutanud ühel meelel olles, et küll on ikka hea soojas saunas oma konte ja luid soojendada. Mis neil viga arutada, neil oli oma saun - suitsusaun - ootamas, ja seda oli sel päeval tunde ja tunde köetud. Tulid siis koju ja läksid saunalavale, viskasid leili ja Eda arvas, et see saunaskäimine on ikka väga mõnus ja vajalik, lausa nii tähtis, et suitsusaunad väärivad hoidmist ja et see saunandus tuleb saada UNESCO pärandi nimekirja.
6. detsembril 2014. aastal läksid Eda ja Urmas jälle sauna, aga seekord istusid koos nendega suitsusauna laval inimesed, kes olid kaasa aidanud Vana - Võrumaa suitsusaunapärandi esile toomisele, väärtustamisele kuni selle kandmiseni UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Kes nõu, kes jõuga, ja karta on, et ka kaasanõidumisega. Vaata kodulehte www.savvusann.ee. Võrokesed võtsid endale kohustuse alles hoida saunaehituse, inimese eluringi, saunariituste, saunas ravitsemisega seotud Võrumaal veel elavana püsinud pärimuse. Ja see on ikka päris vastutusrikas ülesanne esivanemaid tänades ja tulevatele põlvedele lootes.
Veerojade Mooska talu õu oli sel detsembripäeval lumine ja pime, valgust andsid põlevad puupakud ja saunataguses metsatukas kuulatas jänes, kuidas Eda oma trummiga saunadele ja saunalistele õnnistust kõmistas. Saunas oldi päris kaua, üle õue paistis vaid aurupahvakuid, kui uksi lahti tehti, et tiigivette karata, kostis rahulolevat mõminat ja jutukõminat. Suure tööga oli ühele poole saadud, polnud ka ime, et saunarammestusest väsiti ja nii mõnelgi hiljem peretoas diivaninurgas tukastus peale tuli. Ei läinud saun sellest soojemaks ega kulunud tema kütmiseks vähem aega ega puid, et ta nimekirjas on.
Netikommentaare ei ole kuigi tervislik lugeda, tervislikum on saunas käia. Aga vaidlust ikka oli, et miks suitsusaunapärimus on seotud vaid Võrumaaga, miks mitte kogu Eestimaaga? Teistel rahvastel ka suitsusaunad, mis neist saab, kui nad UNESCOs pole? Muud polegi kosta, kui et võrokesed võtsid oma saunad sappa ja marssisid nimekirja.
Väga õiged on International Sauna Society presidendi Risto Elomaa sõnad - võrokeste suitsusaunatava jõudmine UNESCO esindusnimekirja toob tähelepanu kogu maailmas ka teiste rahvaste saunatavadele.
Paljudes Võrumaa peredes küsitakse nädala alguses: „Kas sjoo nätäl sanna kah tetäs?“ Just nimelt, kas teeme sauna, tegemine on rohkem kui vaid kütmine. Paljudes majapidamistes on see kiirem soome saun ka olemas, mis ruttu soojaks läheb, kus kraad lakke aetakse ja mis pererahvast väga hästi teenib. Aga tihti on ka veel suitsuaun, see iseloomu ja hingega, ja seda sauna tehakse, ei köeta. Laupäeva peab siis muudest käikudest vabaks võtma, sest kütmine kestab tunde. Kui tulealustus tehtud, istutakse saunalävel nii kaua, kui talvel külmakraadid või suvel sääsed seda lubavad, ja oodatakse, et kas ikka läheb põlema, selle et salli-ei tuli tuhnjagut… (ei salli tuli saamatut kohmitsejat). Õigel ajal peab puid lisama. Vesi kantakse sisse, suvisel ajal lõigatakse värske viht valmis, talvisel ajal harutatakse kuivama pandud vihapaarist uus viht ja pannakse kuuma vette hauduma. Saunalinad, joogid sätitakse valmis, seep kah, uuemal ajal segatakse valmis saunamesi soola ja õlidega. Kõik see kraam tuleb ju sauna juurde viia, sest suitsusaun on ikka vana tava kohaselt eluhoonetest eemal. Siis helistatakse sõpradele, et kuulge, me tegime täna suitsusauna, tulge ka. Seda sooja ja seda meeldivat rassimist tuleb jagada. Lausa raiskamine, kui terve päeva kütad sauna, sooja jätkuks kümnele, aga käib vaid kaks-kolm inimest. Võrumaalane on kokkuhoidlik ja kokkuhoidev inimene.
Mäletan lapsepõlvest, et mulle suitsusaun ei meeldinud, ma jäin oma meelest seal mustaks, linnalaps, nagu ma olin. Vanatädi Juula pesi mu pead meeleheitlikult igal saunakorral takjajuureleotisega ja loputas vihaleotusveega, et ehk kasvavad lapsele ometigi paksemad juuksed pähe (etteruttavalt - ei kasvanud). Silma läinud seep võeti sealt matsuva musiga välja, mõnikord sai haigetki. Samas mäletan seda õnnist tunnet, kui ma oma väikeses hommikumantlis ja sinise mustriga valge rätiga, mida saunarätiks nimetati ja vaid peale sauna lapsele pähe pandi, mööda õue kõndisin. Ega ma sinna sauna väga ka päevasel ajal minna tahtnud, kuidagi salapärane oli see koht ja vanatädi oli rääkinud igasuguseid lugusid saunas ennustamisest, et tüdrukud pannud peegli lavale ja vaadanud siis sinna, et kas paistab ka tulevane kaasa. Ja siis olla üks äkki näinud enda selja taga vanakurja ennast, kes peeglisse jõllitanud. Tädi seletas küll kõik asjad ära - ju oli keegi ukse lahti teinud ja aur maalis vanakurja lõusta neiukese peeglisse…
Saunas võib ometigi igasugust kohata, usume me Võrumaal siiralt siiani. Ja vanaisa, pikk mees, linased puhtad püksid jalas, pikutas põlved konksus imelühikesel puuotstega voodil ja laulis laulu „suvi oli kätte tulemas, tali oli mööda minemas, poisid puutelg vangerdega olid aga kosja minemas…“ See ei olnudki nii ammu - see oli 1960. aastatel. Minu ema oli saunausku ja me käisime ka Võru linnas ikka saunas ka siis, kui meil oli juba vann ja vesi käis sisse ja välja torusid pidi. Minul ikka valge sinise mustriga saunarätt peas. Niisuguseid lugusid teab Võrumaal igaüks rääkida, saun on oluline, lahutamatu osa meie elust.
2006. aastal ostsin endale väikese maakodu Eestimaa kaugemasse kagunurka. Oli märtsikuu ja kui meetripaksune lumi kord sulas, leidsin ühe kivivare ja hiigelsuure saarepuu tagant lohust ka suitsusauna kätte. Oli ja on täitsa olemas. Niisuguseid meeldivaid avastusi teevad tänapäeval veel paljud maakodude värsked omanikud Võrumaal. Ei muud kui käised üles ja sannakõist taastama. Ja siis juba uurid, et kuidas köeti, mis seal ikka tehti, kuis pesti, millega ja millal, mis sõnu peale loeti, kuidas sooni tasuti ehk ihu masseeriti, mis puu okstest ja millal tehti viht. Õnneks on palju inimesi, kes oskavad neile küsimustele vastata. Kui selle õppimise vaeva oled ära näinud, oledki juba saunausku inimene.
Pikutad laval, kerisele visatakse sahmakas kuuma vett hämarasse ruumi valgub kuumus, mida ei saa ilmaski võrrelda soome sauna omaga - see tuleb äkki kusagilt ja on kõikjal, kõrvetab ja hellitab samaaegselt. Noh, vahest hakkavad mõnel tundlikul silmad ka tiba kipitama, aga see kuulub asja juurde. Mõnel jääb kannikas mustaks kah, seegi käib suitsusauna juurde, aga hing saab igal juhul puhtaks.
Eesti Kultuurkapital määras aastapreemia Eda Veerojale ja Külli Eichenbaumile (Võro Instituut) suitsusaunakombestiku viimise eest UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Preemia ja tunnustuse väljahõikamisel Tallinnas 5. veebruaril 2015.a. kõlas laval võro kiil ja vihategijat, saunakütjat, veevedajat, seljapesijat ja sedakorda ka UNESCOt tänavad saunasõnad: “Aitümä vihategijäle, aitümä sannakütjäle, aitümä viividäjäle, aitümä sälämõskjalõ… aitümä UNESCOlõ.”