Ernest Hemingway olevat võrrelnud kirjutamist jäämäega: merepinna alla jääb kõik see, mida tekstis öeldud ei ole, aga mida autor teab, ja pinnal on vaid see, millest kirjutatakse. Mati Undi novellid ja lühiromaanid järgivad seda jäämäetehnikat. Mõnikord meelitavad need tõlgendama end allegooriliselt ja suhestama sündmusi näiteks Eesti poliitilise ajalooga. Vahel vihjatakse mõne tegelase minevikule, kuid selle üksikasjad jäetakse esile toomata.

Jouko Väisänen on tõlkinud kogumiku Mati Undi 1970. aastatel Eestis avaldatud lühiromaane ja novelle, täiendades nii rõõmustaval moel soomekeelset Undi loomingut. Varem on Eva Lille ja Samuli Juvonen tõlkinud Undi romaane, tema lühiromaanidest on ilmunud soome keeles „Võlg“.

Raamatu pealkiri „Ja kui me surnud pole, siis elame praegugi“ esindab lühiromaane kõige paremal viisil. See algab nagu muinasjutt „Elas kord kolmeliikmeline perekond: isa, ema ja poeg“, kus joonistuvad välja ühe keskklassi kuuluvas ja kesksuures eramajas elava pere müütilisus ja traagilisus. Nagu peredes üldse, on selleski perekonnas oma pinged, saladused ja vastuolud, mida Unt esitab vahel delikaatselt, vahel aga irooniaga.

Jutustaja näitab kordamööda iga pereliikme pürgimusi-mõtteid ja nii moodustub pilt inimestest, kes ei saa seda, mida tahavad. Isa lamab voodis ja mõtleb, kas tema elu oleks parem, kui ta oleks elanud koos naisega, kellega ta tahtis olla, kuid kes on praeguseks surnud. Pereema teab, et mees on armastanud surnud naist rohkem kui teda, ja on sellepärast suunanud oma armastuse pojale. Emagi uneleb oma noorusaja armastusest, pikast poisist, kes „mobiliseeriti ja jäi teadmata kadunuks“. Poeg omakorda unistab, kuidas tema omaks võiks saada kõik vastutulevad naised, ja on siis kibestunud, kui see nii pole läinud. Ta suhtub üleolevalt inimestesse, keda peab endast rumalamaks, ja hoiab kõvasti kinni illusioonist enda kohta. Vaikse kesklassi pere elus on peidus juba õnnetuse eelaimus.

Jutustaja kommenteerib pere unistusi irooniliselt. Pojal on jutustaja sõnul „piimvalge aristokraatlik nahk ja ta kandis varjatud hirmu suunurkades nagu kõik tema ühiskonnakihi esindajad“, kuid tema kodanlikkus on vaid mask, mille all on peidus ennast imetlev vägivaldne jõhkard.

Kirjandusteadlane Indrek Ojam nimetab Undi poeetikat argimütoloogia poeetikaks: igapäevase argielu realistliku kujutamisega ühineb igavikuliselt inimlik ja müütiline. Ka Unt ise kasutas sõna argimütoloogia oma esseekogudes „Argimütoloogia sõnastik“ (1993) ja „Vastne argimütoloogia“ (1996). Müütilised elemendid on tähtsad ka lühiromaanis „Ja kui me surnud pole, siis elame praegugi“. Poeg loeb koolis Goethe luuletusi ja kirjutab essee maalist, kus isa ja poeg sõidavad reega talvemaastikul, hundikari kannul. Poeg maalil otsib isa juurest kaitset nagu laps, kes põgeneb ratsutava isa süles haldjakuninga eest Goethe ballaadis „Erlkönig“ (1782). Goethe traagiline luuletus on üks võti romaani tõlgendamiseks. Teine müütiline traditsioon, millele Unt viitab, on eesti libahundimütoloogia.

Kogumiku alguses on kaks lühikest novelli, kus peresuhteid, hirme ja surma kirjeldatakse lapse silmade kaudu. Novellis „Kassi maja“ ehitab laps ahjupingile oma kassile maja, mille soojus peaks tema meelest tollele meeldima. Kassi maja on nagu pere kodumaja, mille ukse taga on lumine küla ja tundmatu oht, mida ema kardab. Novellis „Lõvi jasmiinide all“ ühendab laps vanaema räägitud loo lõvist ja hiirest oma koduõuega – tema kujutluses ootab kinniköidetud lõvi Aisopose valmis õues jasmiinipõõsaste all hiire, oma päästja sammude krabinat.

Mati Undi proosa on intertekstuaalselt rikas ja jutustamisviisilt haarav. See põimib muinasjutud ja müüdid linna ja küla argielu osaks ja näitab, millised igavikulised õnnetused ja õnnelikud juhused on peidus talumaja puuriida taga või kolmeliikmelise keskklassi pere eramaja magamistubades.