Eesti keele oskuse teema on Eestis korralik viitsütikuga pomm. Kui seda veidi mingi nurga alt torkida, käib kuskil varem või hiljem pauk.
Eesti riigikeel on eesti keel, kuid piirilinnas Narvas peeti vallavõimu istungeid veel alles hiljuti vene keeles. Põhjenduseks toodi, et nii on lihtsam. Võib muidugi küsida, mis sellest siis on, kui eesti keelt ei osata? Vaid paar põlvkonda tagasi võõrriigi ikke alt vabanenute jaoks on küsimus riigiidentiteedis ja lojaalsuses. Lisaks saab riik puhtpraktiliselt toimida siis, kui kõiki asju aetakse ühes keeles.
Vähetähtis pole eesti keele oskus ka riigi julgeoleku seisukohalt. Eesti julgeolekupoliitika tugineb põhimõttel, et riiki kaitseb kogu rahvas. Kui osa kodanikke ei valda riigikeelt, tekitab see küsimuse, kas nad saavad olla osa ühisest kaitseplaanist? Eesti ei saa lubada, et tekiksid üksused, kus ohvitserid ja ajateenijad ei mõista üksteist keele oskamatuse tõttu. Keeleline killustatus on julgeolekurisk.
Aga mida teha siis, kui ajateenijad eesti keelt ei valda? Sõnaraamatu ööseks padja alla panemine hommikuks keeleoskajat ei tekita. Just kaitseväes käiski järjekordne pauk, kui hakati keeleteemat torkima. Eesti kaitseväkke tuleb igal aastal sadu noormehi, kes ei saa eesti keelest praktiliselt üldse aru. Kaitsevägi oli sunnitud neile kõigepealt keelt õpetama ning alles siis sai teenistusse. Nüüd otsustas parlamendi riigikaitsekomisjon konsensuslikult, et see on kaitseväele liiga koormav ning ebapiisava keeleoskusega edaspidi kaitseväkke asja ei ole. See puudutab umbes viiendikku kutsealustest.
Parlament võttis vastu seaduse, kuid Eestis peab seadused kinnitama vabariigi president, hinnates nende vastavust põhiseadusele. Nüüd ütles president Alar Karis, et seadus ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.
Eesti riigi alusdokument põhiseadus, mille valvuriks on president, ütleb, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Seadus näeb ette, et üldine sõjaväekohustus kehtib meestele vanuses 18–27. Naised saavad kaitseväkke minna vabatahtlikult.
Ajateenistus ja väljaõpe on olulised, sest nii nagu Soomes, on ka Eesti kaitsevägi üles ehitatud reservväe põhimõttel, mis tähendab, et sõjaajal toetub riigikaitse peamiselt välja õpetatud reservväelastele, mitte suurele alalisele tegevväele.
Rahuajal on Eesti kaitsevägi suhteliselt väike: pidevas valmisolekus on umbes 4 200 tegevväelast. Samal ajal on aga väljaõpetatud reservväelasi kümned tuhanded. Reservarmee mudel eeldab, et igal aastal tuleb ajateenistusest piisavalt uusi reservväelasi, kes vajadusel püssi haaravad.
Aga kui ajateenija ei oska eesti keelt ega saa aru, mida temalt tahetakse, on head reservi raske ehitada. Tulesuunamine või lahingukäskudest aru saamine pole just sama, kui restoranis toidu tellimine, kus ka käte abil võib suure tõenäosusega saada just seda, mida tellisid.
Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ülem kolonel Margot Künnapuu rääkis Eesti Rahvusringhäälingule, et kaitseväe jaoks on probleem, kui sinna tulevad sõdurid, kes ei saa juhistest, käskudest ja ka väljaõppe sisust aru.
Künnapuu tõi välja, et probleem pole ainult see, et sõduritele, kes ei oska eesti keelt, tuleb vajalik info selgeks teha käte, jalgade ja näoilmetega, vaid ka see, et need venekeelsed sõdurid, kes on eesti keele väga hästi omandanud, on sundolukorras, kus nad peavad pidevalt oma kaaslastele tõlkima, mis toimub.
Kindlasti omandaks suur osa eesti keelt mitte oskavaid sõdureid keele väljaõppe käigus. Neid jutte, kuidas eesti poisid omal aja sõnagi keelt oskamata Vene sõjaväkke läksid, on kuulnud igaüks. Eks tihti tehti seal ajale kombekohaselt keel selgeks vägivalda kasutades, kuid selgeks ta sai ja pärast kahe- või kolmeaastast teenistust kroonust tagasi tulles oskasid noormehed vähemalt vene vandesõnu paremini kui emakeeles.
Kolonel Künnapuu sõnul ei ole see hea variant, sest pool ajateenistust kulgeb siis keeleõppimise rütmis ning väljaõpet ei suudeta korralikult läbida: „Kaitseväe poolt võin ma ainult korrata seda sõnumit, et nende inimeste puhu, juhul kui neil keeleoskus on madal, siis nende väljaõpe on oluliselt ebatõhusam. Nende väljaõppe ebatõhusus segab ka teiste tõhusat väljaõpet,“ ütles ERR-le kolonel Künnapuu.
Kaitseväe keelekorraldust muuta tahtnud parlament näeb ette, et edaspidi saaksid aega teenima tulla need noormehed ja neiud, kellel on eesti keeles B1 tase ehk nad suudavad aru saada tuttavatest teemadest. Samuti peavad nad aru saama pikemast tekstist, oskama koostada lihtsat teksti tuttaval teemal, kirjeldada sündmusi ja lühidalt põhjendada oma seisukohti. Samas on mõistetav, kui erinevate teemade puhul võib detailidest arusaamine olla keeruline.
Presidendi poolele asusid ka mitmed avaliku elu tegelased, kelle eestimeelsuses ei ole põhjust kahelda. Nemad näevad kaitseväe soovis vastuolu. Riigis püüeldakse üldise eesti keele oskuse poole, mis toetab integratsiooni, aga keeleoskuse puudumise tõttu kaitseväest kõrvale jätmine annab võimaluse vältida seda, mis tundub ebameeldiv ja aega raiskav. See võtab kõvasti vähemaks motivatsiooni eesti keelt üldse õppida. Tasub tähele panna ka seda, et ajateenistusse ei võeta mitte reaalse keeleoskuse järgi, vaid keeleoskust tõendava dokumendi põhjal. Ehk näiteks siis, kui keelt oskad, aga eksam on tegemata, ei saaks sind keegi kaitseväkke sundida.
President Alar Karis ütles seadust tagasi lükates, et tuleks parandada keeleoskuse omandamise võimalusi vahetult enne kaitseväkke minekut ja see kasvõi kohustuslikuks muuta. „Seadusandjal on võimalik teha valik keeleoskuse ühtlustamise kasuks ajateenistuses. Praegu tahetakse seda eesmärki aga saavutada nii, et soodustatakse neid, kes pole keelt piisaval tasemel omandanud,“ ütles president.
Kogu seaduse juures on paar mõtlemapanevat kohta. Näiteks ei saa nüüd need noored, kes keelt ei oska, aga tahaksid Eesti kaitseväes teenida, seda teha. Keele omandamine kursustel ei ole kõigile lihtne ning muidu hakkaja noor võib lihtsalt käega lüüa. Eesti võib seega ilma jääda heast ajateenijast, kes raskel ajal oma kodumaad kaitseks.
Ära kiputakse unustama ka integratsioon. Ida-Virumaal venelaste ja eestlaste vahel suhtlus praktiliselt puudub. Kaitsevägi on olnud väga paljudele venekeelsetele noortele esimene kokkupuude eestikeelsete eakaaslastega. Kes teab, võib olla aasta aega seljad koos aega teenides saaksid neist suured sõbrad. Relvavennad.
Teisalt kõlab üldsuses ka seisukohti, kas vene keelt rääkivad ja eesti keelt mitte omandada tahtvad noored on üldse Eestile lojaalsed. Miks anda neile väljaõpet, kui on võimalus, et nad kasutavad seda meie endi vastu? Siinkohal tuleb aga aru saada keele mitteoskamise põhjustest. Kasvades üles keskkonnas, kus eesti keelt ei räägita ning haridust omandatakse vene keeles, ei olegi suurt vajadust keelt õppida. Pole ka saladus, et mõnes Eesti piirkonnas võib suisa kogukonna pahameele alla sattuda, kui liiga agaralt eesti keelt õpid. Riik teeb küll pingutusi ja on alustanud üleminekuga eestikeelsele haridusele, kuid selle sammu vilju saab noppida alles kümmekonna aasta pärast.
Riigipea saatis seaduse parlamenti tagasi, kuid sealne riigikaitsekomisjon ei näe põhjust kaitseväeteenistuse seaduses midagi muuta. Komisjoni esimees Kalev Stoicescu ütleb, et kui inimene ei oska eesti keelt piisavalt, võib ta osaleda elanikkonnakaitses, elutähtsate teenuste osutamisel või asendusteenistuses.