Poliitilise ja majandusliku võimu koondumine pealinna ja selle lähikonda on omane kõigile riikidele. Kui Eesti oleks taldrik ning võim ja jõukus kaaluvihid, siis vajutaks Tallinn oma raskusega taldriku serva sügavale Soome lahe lainetesse. Elanike arvult umbes kolmandik Eestist, jõukuselt kolmandiku jagu üle Euroopa Liidu keskmise, samas kui ülejäänud Eesti on tublisti alla keskmise. Tallinnas luuakse üle poole Eesti SKP-st ja teiste EL maadega võrreldes on meil pealinna koondunud majanduse osakaal üks suurimaid. Ja Tallinn oma idufirmade ning tehnoloogiaettevõtete, samuti muust Eestist tublisti kõrgema töö tootlikkusega on Eesti visiitkaart mitte ainult turistidele. Eesti kui tehnoloogiariigi maine on siia toonud ka palju taibukaid oma ala tegijaid kogu maailmast. Ehk Tallinn on elanike koosluselt ja keelte kasutuselt järjest kirjumaks muutuv.
Linnastumine ja varanduslik kihistumine on kiirelt kasvav probleem kogu maailmas. Võrreldes muu Läänega on Eesti varandusliku kihistumise osas veel arengutsükli võrra teistest maas. Ei ole lihtsalt olnud aega ülisuurte varanduste koondumiseks väheste inimeste kätte. Ja napib ka pärilikke jõukureid, kes asuksid kujundama uut „rahaaristokraatia“. Kuid ka selles valdkonnas liigub Eesti väga kiirelt teistele järele.
Tallinna on koondunud ka muust Eestist enam trenditeadlikkust, mis lööb välja suuremas toetuses paljudele Euroopas levivatele arengutele. Elektritõuksid, platvormimajandus, keikatöö, veganlus ja palju muud on Tallinnas enam levinud kui Eestis üldiselt. Neis küsimustes hakkavad maa ja linna erinevused teravamalt välja lööma. Kesklinnas elav edukas inimene võib endale lubada elektritõuksiga tööl käimist, autode arvu kärpimist ja kariloomade hulga vähendamist, et nende kõhutuul atmosfääri ei saastaks. Kuid vähemvarakas maapiirkonnas tõuksiga kaugele ei sõida, vahemaad on suured ja diiselmootoriga vana auto hädavajalik. Ja sama vajalik on põllumajandus, mida ei saa päevapealt üdini keskkonnasõbralikuks muuta. Nii tekibki maal ja väikelinnades trots pealinnas langetatud otsuste suhtes.
Trots kandub ka poliitikasse. Kõige lihtsam on toetada neid, kes valitsevat poliitilist eliiti maha teevad ja valitsuse tegemistele kaikaid kodaraisse loobivad. Ehk siis populiste. Kaasa aitab ka sotsiaalmeedia, mis võimendab kõike negatiivset ja heidab lahkel käel maailmapildile tumedaid värve juurde.
Seega aitab majanduslik ebavõrdsus kaasa ka poliitiliste eelistuste muutumisele. Süveneb lõhe pealinna eliidi ja muu elanikkonna maailmapildi vahel. Ühiskond rebeneb. Tegelikult rebeneb ka Tallinn ise. Osa linnast muutub enamusele elanikest järjest üle jõu käivamaks. Sõltuvalt sissetulekust on inimesed hakanud koonduma eri linnaosadesse. Uute elamute rajajad süvendavad seda protsessi. Näiteks Põhja-Tallinn oli seni üldiselt väiksema sissetulekuga rahva elupiirkond. Viimastel aastatel mererannas toimunud kinnisvaraarendus kõrgete korterihindadega on aga seda koosseisu muutmas.
Aga aitab kurtmisest ebavõrdsuse üle. Ega kunagi ei ole kusagil kõik võrdsed olnud ja eesmärk saab olla vaid ühiskonnas mingil hetkel plahvatada võiva kihistumise teravuse leevendamine.
Pealinnas tööd tegeva võõramaalase jaoks võivad aga märkamata jääda mõned muud Tallinna eripärad. Pikki aastaid väldanud ühe erakonna ainuvõim on linnast kujundanud riigi riigis. Toompealt valitseb kogu riiki valitsus, all-linnas valitseb aga oma võim. Olukord meenutab keskaega, kus Toompead all-linnaga ühendavad väravad ööseks kinni pandi. Kas selleks, et ülalt rikkurid alla linna laamendama ei läheks, või hoopis selleks, et all-linna rahvas pimeduse varjus Toomapea mäele ülikute elamisi rüüstama ei kipuks – selle üle võib vaielda. All-linna valitsus tugineb tegelikult samuti „mäerahvale“ – nimelt Lasnamäe elanikkonnale, ehk linna idaosale, kuhu on koondunud valdavalt venekeelne rahvas.
Viimaste valimiste järel senise ainuvalitseja Keskerakonna võim pisut murenes ja nad olid sunnitud võtma partneriks sotsiaal-demokraadid. Võimu ümbermängimisega toimus aga huvitav muudatus. Linnapea Mihhail Kõlvart vahetas välja oma erakonna abilinnapead. Seni olid need olnud eestlased, nüüd aga on kõik kolm mitte-eestlased. Põhimõtteliselt ei ole rahvus tähtis, eriti kui inimesed vabalt eesti keelt valdavad, kuid paljudele tundus muudatus sümboolne. Linnapea Kõlvart on seni olnud… ütleme, et keskmisest sõbralikumate vaadetega Eesti idanaabri suhtes. On ju tema valijaskond valdavalt venekeelne ja osaliselt ka venemeelne. Ehk Eesti valitsusest tihti distantsi hoidnud Tallinna linnavõim oleks justkui vormistanud selle distantsi kahe „mäe“ – Toompea mäe ja Lasnamäe – võimalikuks vastasseisuks.
Tallinna linnapeal võib mõttes olla ka pikem plaan – iseenese ülisuurt toetust venekeelses elanikkonnas ära kasutada Keskerakonnas liidrivahetuse ettevalmistamiseks. Keskerakond on endise linnapea ja endise peaministri Jüri Ratase juhtimisel tublisti toetajaid kaotanud ja võib-olla küdeb kusagil plaan erakonnale selgem mitte-eestikeelne orientatsioon ja juhtkond anda… Kogu seda mängu jälgib ilmselt mõnuga populistlikku EKRE-t juhtiv Helmede perekond. EKRE toitub rahulolematusest ja vastasseisudest. Kuni neid jätkub, kasvab ka EKRE toetajaskond.
Seega on meil suure Tallinna ja väikese Eesti suhetes kaks lõhet – sotsiaal-majanduslik ja poliitiline. Suure Tallinna puhul on samad lõhed ka linna sees. Lohutust pakub teadmine, et tänu koroonaviirusele ja kaugtöö võimaluste arengule on osa Tallinna elanikke hakanud endile maale elamist soetama ja linnast turvalisematesse piirkondadesse kolima. Eks sealt ole hea vaadata, kuidas suures Tallinnas käärib ja kuidas see väikest Eestit mõjutab. See trend võikski areneda Eesti tulevikusuunaks – tipptehnoloogilise sidega ning heade ühendustega varustatud väikelinnad ja külad mahepõllumajanduse ja keskkonnasõbraliku maaelu keskel. Siis saaks ka Eesti-nimelise taldriku taas rohkem tasakaalu seada.