Tallinna sadamast koju sõites imestas Bolti taksojuht, miks mu lapsed omavahel soome keeles räägivad. Vastasin eesti keeles, et oleme kõik soomlased. ”Aga te räägite nii head eesti keelt. Arvasin, et olete eestlane, kes on kaua Soomes elanud”. Tänasin viisakalt ja tõdesin, et kui me natuke pikemalt juttu ajaksime, reedaks minu aktsent ja keelevead kiiresti, et eesti keel pole mu emakeel.
Selle ajaga on palju vett on Peipsisse voolanud, kui olen nii kaugele jõudnud, et keegi kasvõi silmapilguks arvab, et minu emakeel on eesti keel. See tundub uskumatu. Mu keeleoskus on arenenud mõnes mõttes kiiresti, teisest küljest siiski tasapisi.
Kui ma 2008. aastal Eestisse kolisin, oskasin eesti keeles ainult tere öelda. Olin aastaid tagasi õppinud ülikoolis eesti keele alg- ja järgkursusel, aga nendest ei olnud meelde jäänud muud, kui mingisugune arusaam keele struktuurist. Ka sellest oli abi, aga tegelikult pidin keele õppimist ikkagi nullist alustama.
Alguses oli parim viis keele õppimiseks Postimehe koomiksite veerimine ja naabrilastega mängimine. Väiksed inimesed seletasid kannatlikult sõnu ja mul polnud piinlik nende käest küsida, mis on eesti keeles liumägi, võilill või ämber.
Lehe lugemisest mäletan seda, kuidas üritasin mitu nädalat aru saada, miks uudistes pidevalt sambast kirjutati. Eesti pensionisüsteemi teine ja kolmas sammas käändub nii kummaliselt, et minu mõtted läksid pidevalt tantsu peale.
Põnevaim aeg keeleõppimises oli siis, kui last ootasin. Mäletan, kuidas ma enne esimest nõuandlasse minekut tegin endale sõnaraamatu abil nimekirja tähtsatest sõnadest: kohtu – emakas, raskaus – rasedus, pahoinvointi – iiveldus. Aga ega neid sõnu ehmatavalt asjalikel arstilkäikudel vaja ei läinudki. ”Kuidas te ennast tunnete?” küsimused ei kuulunud vähemalt kümme aastat tagasi Pelgulinna naistearstide lakoonilise tööstiili juurde.
Kõige kurvemad keeleõppimise hetked on olnud seotud pärimisdokumentidega. Sel ajal ei olnud jõudu sõnaraamatu sirvimiseks, aga pidin seda tegema, et teada, mida tähendavad pärimistunnistus või eestkostja.
Olen kasutanud eesti keelt erinevates eluettappides ja see on olnud aastaid minu töökeel. Siiski olen alati arvnud, et inglise keel on minu kõige tugevam võõrkeel. Alles päris hiljuti mõistsin, et see pole nii.
Sain sellest aru, kui kasutasin ühe tööasjaga seoses kõrvuti soome-, eesti- ja ingliskeelseid tekste. Märkasin äkki, et eestikeelset teksti lugedest tajusin kogu kehaga, mis tunde mingi sõna tekitab või mida mingi eestikeelne väljend täpselt tähendab. Inglise keeles pole mul sellist kogemust kunagi olnud. See oli hea tunne. Eesti keel oli aastatega mu naha vahele pugenud.
Muidugi mõista ei hakka ma eesti keelt kunagi rääkima nagu eestlane – ja pole vajagi. Vahel ei saa ma kõigest aru, kui räägitakse mahlakat murret või kui keegi räägib liiga kiiresti. Minu maailm ei kuku sellest kokku.
Võin siiski tunda keelt kõigis tema varjundites ja niimoodi loodetavasti paremini mõista enda ümber olevaid inimesi. See on minu jaoks tähtis ja paneb tahtma keelt veel paremini osata.