Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis tegutseval ajalooteadlasel David Ilmar Lepasaar Beecheril on pikk nimi,mis annab aimu, et tema juured ei ole ainult Eestis. Californias sündinud Lepasaar Beecher räägib oma teest väliseestlasest kodueestlaseks.

Täpselt 80 aastat tagasi, sügisel 1944, oli Saksamaa sõda kaotamas ja hakkas Eestist taganema. Enne kui Nõukogude Liidu punaarmee Eestisse jõudis, õnnestus umbes 80 000 eestlasel kodumaalt pakku minna. Ka David Ilmari tollal 20aastane vanaema Taimi otsustas oma pere Eestist ära viia. Teist last ootava Taimi peresse kuulusid tema mees Ants, kes arvatavasti oli olnud Saksa sõjaväes, ja kaheaastane tütar Merike, David Ilmari tulevane ema. Pere oli jaganud Taimi venna Ilmariga sama puitmaja korterit Kastani tänaval Tartus. Vend Ilmar jäi Eestisse.

„Minu maailmapilti on väga kujundanud see, et olid õde ja vend, kellest üks otsustas jääda, teine lahkuda“, ütleb David Ilmar kohvik Werneri terrassil Tartus.

Taimi pere elas enne Ühendriikidesse kolimist mitu aastat pagulaslaagrites Saksamaal. „Ameerikasse minek ei olnud kellegi teadlik valik, vaid pigem juhus. Lihtsalt tekkis selline võimalus,“ räägib David Ilmar. Kodu ja pagulus on märksõnad, mis läbivad David Ilmari teadustööd, loenguid ja sõnavõtte Eesti meedias.

„Väliseestlaste identiteet on väga tugevalt seotud just pagulusega, eriti minu ema põlvkonnal,“ ütleb David Ilmar. „Väliseestlasi ühendab sama kannatuse ja sunnitud põgenemise narratiiv, lugu sellest, kuidas jõuti viimase laeva peale, laev sai pommiga pihta, aga see ei plahvatanud. Samas on pagulus universaalne teema igal pool maailmas.“

David Ilmarit huvitab kõige rohkem küsimus sellest, mis meist saab, kui lahkume kodumaalt ja püüame pärast tagasi tulla. „Kas tuleme tagasi sellisena nagu lahkusime või kas pagulus on muutnud meid nii teistsuguseks, et me oleme iseenda ja maailma jaoks juba võõrad?“ küsib ta. „Kogu maailma ajalugu saab tegelikult rääkida ära sõnapaariga oma ja võõras: kuidas omadest on saanud võõrad, aga ka, mis hetkest on võõrad muutunud omadeks“.

Eestluse hoidmine Eestis ja Ameerikas

David Ilmari ema Merike kasvas üles Eesti peres Californias, aga igatses oma kodumaad, mida ta ei tundnud, kuid mille kohta talle oli palju räägitud. „Ta kolis 1960. aastate keskpaiku aastaks Soome, et olla Eestile lähemal.Selle aja jooksul õnnestus tal ka korra Eestis käia.“ David Ilmar selgitab, et taustal oli Nõukogude Liidu otsus muuta oma välispoliitikat, minna hirmutamispoliitikalt üle meelitamispoliitikale. Tallinnas asutati 1960. aastal Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee ehk VEKSA, mille tegelik eesmärk oli lõhestada eesti pagulasi ja värvata agente. „Aga VEKSA korraldas väliseestlaste külaskäike Eestisse ja minu ema oli selles esimeses grupis,“ räägib David Ilmar.

Taimi vennast Ilmarist, kelle järgi David Ilmar on saanud oma teise nime, oli saanud vahepeal Tallinna tehnikaülikooli professor. Ilmar oli olnud soomepoiss ja metsavend, mida tal oli õnneks õnnestunud varjata elades Tallinnas „kustutatud minevikuga“.

Kui David Ilmar 1984. aastal esimest korda perega Eestis käis, pani ta esimese asjana tähele, kui vähe teksti oli tänavatel näha. „Olid mingisugused nõukogude loosungid, aga reklaame või restoranide-kohvikute menüüsid nagu tänapäeval, ei olnud. See oli suuline maailm. Minu jaoks oli see väga julgustav, sest seitsmeaastaselt ei osanud ma veel lugeda!“ naerab David Ilmar.

Teine suur avastas oli, et Eestis rääkisid ka mehed eesti keelt. „Ameerikas olin harjunud sellega, et peale mu venna ja minu enda, oskasid eesti keelt rääkida ainult naised – minu ema, vanaema ja tädi,“ ütleb David Ilmar, kes oma isa Jonathaniga räägib inglise keeles.

Eesti keel oligi kõige tähtsam viis hoida eestlust Ameerikas. „Me rääkisime emaga ainult eesti keelt. Teadlasena ongi keeleküsimus mul alati esikohal. Saksa valgustusfilosoof J. G. von Herder määratleb rahvust kui keelekogukonda. Mulle meeldib selle määratluse lihtsus ja täpsus.“

Seevastu teiste väliseestlastega oli kokkupuuteid vähe, kuna California on suur osariik. Pealegi elas Lepasaar Beecheri pere maal mägedes ja metsas, kust oli pikk maa isegi kõige lähemasse linna. „Aga Eesti lipp oli meil kogu aeg laua peal!“ kinnitab David Ilmar.

Ka eesti kirjandust loeti. Nooruspõlves oli David Ilmari lemmikromaaniks Oskar Lutsu „Kevade“. Rahvuseeposte „Kalevipoja“ ja „Kalevalaga“ tegi David Ilmar sügavamalt tutvust Harvardi ülikooli kursusel ja kirjutas „Kalevipojast“ oma esimese akadeemilise uurimuse. Ema Merikese elutööks kujunes Jaan Krossi mahuka „Kolme katku vahel“ tõlkimine inglise keelde.

Eesti taasiseseisvumisest alates hakkas Lepasaar Beecheri pere suviti tihedamalt Eesti sugulasi külastama. „Minu jaoks tekkis kaks Eestit: pealinn Tallinn ning Tartu külje all asuv Kaagvere, kus pandi kartulit maha, korjati sõstraid ja käidi suitsusaunas,“ ütleb David Ilmar. 1999. aastal veetis ta esimest korda terve suve üksi kirjutades Eestis, Lätis ja Leedus reisiraamatut. 2007. aastal tuli ta Eestisse esimest korda terveks aastaks ja pärast seda on ta Eestis käinud igal suvel.

Eesti on individualistlikum riik kui Ühendriigid

Nüüdseks on David Ilmar elanud neli aastat järjest Tartus. Mis tähelepanekuid temal kui teises ühiskonnas kasvanul on Eesti kohta?

„Eesti märksõnad on edulugu, tublidus ja sooritamine ja need on Eestis palju jõulisemad mõisted kui isegi Ameerikas. Iga inimene peab näitama ennast edukana, peitma oma valu ja häbenema, kui tal on hakkamasaamisega raskusi. Õrnust ja nõrkust võib Eestis väga piiratud kontekstis välja näidata, näiteks Arvo Pärdi muusika kaudu,“ nendib David Ilmar. „Kogu aeg küsitakse, mis on su järgmine projekt ja rahastus, elatakse tulevikus, selle asemel, et võtta aega mõtlemiseks, mida me oleme juba teinud. See on üks põhjus, miks ma uurin ajalugu ja minevikku, sest tulevik muutub kättesaamatuks, kuna me tahame sellest aina rohkem ja rohkem.“

Kuigi Eestit ei peeta eriti usklikuks riigiks, võrdsustub hakkamasaamine David Ilmari sõnul protestantliku eluviisiga. „Meid juhivad – sotsioloog Max Weberile viidates – kapitalismi vaim ja protestantlik eetika. Ja teadmatus tuleviku suhtes paneb meid rabelema“.

Naerame, et võib-olla Tammsaare „Tõest ja õigusest“ tuttavat ütlust „tee tööd, siis tuleb ka armastus“ ei tuleks üldse järgida. Võimalik, et inimene on tööst juba nii läbi põlenud, et ei suuda armastust enam vastu võttagi.

Kõige suurema erinevusena näeb David Ilmar Eestist ja Ameerikast rääkides seda, et Ühendriikides on väga raske asju muuta, struktuurid on nii tugevalt paigas. „Eestis antakse võimalus uue loomiseks, aga sa pead sellega üksi hakkama saama, kogu terviku eest vastutama ja lõpuks käib kõik üle jõu“. David Ilmari arvates ongi Eesti Ühendriikidest individualistlikum ühiskond, kus tiimitööd tehakse tihti ainult näiliselt.

Teine suur erinevus puudutab rändeküsimust, mida David Ilmar ajaloolasena ise ka uurib. „Ameerika koosneb igalt poolt pärit inimestest. Eriti Californias on kõik kusagilt mujalt pärit – kasvõi minu vanemad: ema Tartust, isa Bostonist. Ja nii jõuame tagasi selle teema juurde, millest alustasime: maailm koosneb pagulastest ja sisserändajatest. Ameerikas peetakse seda normaalseks, Eestis aga mitte.“ David Ilmari järgi kiputakse Eestis unustama, kui palju sisserännet on olnud ka Eesti territooriumil ja et Euroopa rahvad ei ole paigal püsinud. „Ameerika arusaam maailma ajaloost aitaks eurooplasi paremini mõista oma tegelikku ajalugu. Samas euroopalik mõtlemine, et sisseränne ei ole alati ainult hea nähtus, tasakaalustaks Ameerika nägemust“.

Teadus ja muusika

Nii nagu sisserändega seotud küsimused, on ka teaduse tegemine ja paljude keelte oskus tulnud David Ilmari ellu mõlema vanema kaudu. Tõlkijana töötanud ema õppis ülikoolis kirjandust, isa oli Euroopa ajaloo professor. David Ilmar uuris oma doktoritöös Tartu ülikooli keelelist identiteeti läbi aegade. „Tartu ülikooli lugu, nagu kõikide ülikoolide ajalugu, on rahvusvaheline, mitte rahvuslik, nagu tihti tahetakse Eestis mõelda, ja ka eesti keel on olnud seal väga lühikest aega kasutusel,“ rõhutab David Ilmar.

Lisaks keeleküsimustele huvitavad David Ilmarit Euroopa ja Venemaa suhted, rahvusimpeeriumid ning digiajastu võim ja vihakõne. Praegu peab David Ilmar Tartu ülikoolis loenguid inimõiguste ajaloost, mida ta nimetab maailma parandamise skeemiks.

Kuid David Ilmar ei ela ainult teadusest, vaid ka muusikast! Muusikaarmastajaid leidub eriti tema emapoolses suguvõsas. Vanaema Taimi oli õppinud klaverit Heino Elleri muusikakoolis Tartus ja hiljem Californias leidiski ta oma koha luterliku kiriku orelimängijana. Onu Ilmar mängis viiulit, vanaisa Augustus Kiis oli esimesi heliloojaid, kes kogus Eesti rahvalaule. David Ilmari vend Daniel Lembit on helilooja ja David Ilmar ise mängib nii viiulit kui klaverit.

„Armastan väga viiulit, alustasin kuueaastaselt ja mängisin juba noorena väga erinevates orkestrites ja ansamblites. Noodilugemine on mul nõrgem, aga oskan väga hästi improviseerida džässist rahvaviisideni,“ innustub David Ilmar. Teda võib näha jämmimas üksi või erinevate muusikutega nii ülikooli üritustel, Tartu tänavatel, kodupidudel kui ka Viljandi folgil – ka minu esimene mälestust David Ilmarist on meie ühiste sõprade juures viiulit mängimas.

Jutukas ja suhtlemisaldis David Ilmar tunnistab, et oli noorena väga uje ja tal oli raskusi sõprussuhete loomisel. „Muusika ja jalgpalli mängimine olid minu kaks mitteametlikku passi tundmatute inimestega tutvumiseks. Mõlemad tegevused põhinevad reeglipärasel lähedusel ja aitavad leida individuaalses maailmas kogukonda“.

Teadusest ja muusikast tekkis väga omalaadne kogukondlik üritus nimega „Isetekkeline kultuurifestival“, mida peeti kolmel suvel järjest aastatel 2018−2020 Tartus. „Korraldasime seda naabrimehe ja teoloogiateaduri Ivar Tamme algatusel meie puitmaja ilusas aias Õnne tänaval,“ ütleb David Ilmar. Taustal oli kahe teadlase tunne, et ühiskondlikust vestlusest jäi ülikoolis puudu ja et seda võiks teha interdistsiplinaarselt. Areeniks sai Tartule tüüpiline kahekorruseline puukuur, mille teisel korrusel võtsid sõna loodus- ja humanitaarteadlased, aga ka David Ilmar viiuliga ning luuletajad – ka minul on olnud õnn sellel üritusel esineda. „Iga kord oli mingi läbiv teema, aga festival oli selles suhtes isetekkeline, et lasime asjadel sündida kohapeal: igaüks tõi midagi kavva ja lauale“. David Ilmar kirjeldab üritust avatuse ja võrdsuse mõtteeksperimendina ja vastuhakuna institutsionaalsusele. „See ongi Eestis kultuuri puhul natuke probleem, et kõik tegevus sõltub alati eelarvetest ja institutsioonidest. Me tahtsime näha, kuidas teatud valdkonna või piirkonna kultuuri võiks levitada spontaanselt vabatahtlikule ja mittetulunduslikule tööle tuginedes.“

Tartu ja väikelinna maailmakodanlikkus

Meie, kes me oleme Tartusse mujalt sisse rännanud, leiame, et “Isetekkeline kultuurifestival” on just Tartule omane nähtus. David Ilmar annab selle kohta ka teadusliku seletuse.

„Jõudsin oma doktoritöö kirjutamise käigus seisukohale, et väikesed linnad aitavad mõtestada maailma teistmoodi kui suurlinnad, sellepärast et vastupidiselt suurtele linnadele on väikesed linnad võimust kaugemal.“

See on ka üks põhjus, miks David Ilmar ei soovi elada näiteks Tallinnas, Helsingis või Berliinis.

„Suurlinnad suruvad meid mõtlema sellele, mis on universaalselt oluline ja efektiivne, aga väikestes linnades võib esile tõusta või isegi juhtivale positsioonile jõuda mingisugune veidrus nagu “Isetekkeline kultuurifestival” - tegevus, mis on väikese linna vaimus.“

Ja kuna elutempo on väiksemates linnades aeglasem, on seal rohkem aega uusi ideid arendada. Teisest küljes on väikelinnas oht ka konservatismiks ja endassetõmbumiseks.

„Siiski on väikeses linnas lihtsam võidelda mõne äärmiselt erilise väärtuse eest, mis suures linnas lihtsalt summutatakse,“ arvab David Ilmar.

David Ilmari sõnul on väikelinna väärtus suurem kui ainult linnas tegutsev ülikool. „Väikeses linnas on võimalus omanäolisele kasvamisele ja väljendumisele, sealt tulevad kõige põnevad ja uuenduslikud – ka ketserlikud – mõtted,“ ütleb David Ilmar. Ta võrdleb Tartut Baseliga: esimeses tegutses Juri Lotman, teises Friedrich Nietzsche, mõlemad teerajajad. Seega on väikeses linnas võimalik tegutseda maailmakodanikuna. „Väikelinn annab hääle neile, kes muidu häält ei saa. Maailma ajaloole ja poliitikale oleks kasulik, kui väikeste linnade hääled oleksid võimsamad,“ võtab David kokku.

Ka David Ilmar ei ole valmis vahetama Tartut ühegi teise linna vastu.

„Tunnen, et Tartus on mul rohkem võimalusi leida oma kogukond, elada spontaansemalt, ka hetkes“.