Ramo Teder ehk esinejanimega Pastacas on omanäolise elektroonilise muusikaga kogunud kriitikutelt paarikümne aasta jooksul üksjagu tunnustust, aga laiem publik tunneb teda ilmselt hoopis koos Marko Veissoniga loodud duost Puuluup, mis esitab Wikipedia hinnangul neozombiepostfolki. Kes ütles, et muusikamaailmas enam midagi uut ei leiutata?
Põlve otsas muusikuks
1990. aastate taasisesesvunud Eesti polnud veel viie rikkaima riigi hulka jõudnud ja igapäevane hakkamasaamine sõltus suuresti inimeste leidlikkusest. Sama käis muusikategemise kohta. Pastacas hakkas muusikat tegema sõna otseses mõttes põlve otsas. Elektroonilise muusikaga tegelemine polnud 90. alguse Eestis just tavaline ja kasutusele tuli võtta kõik napid kodused vahendid helide ja oma hääle kokkusegamiseks. Kui tulemus kohe muljet ei avaldanudki, siis kaks aastat tagasi kirjeldas Eesti Ekspressi muusikaarvustus Pastacat kui esinejat, kes on teinud „improviseeritud suust tulvavate seosetute silpide jadast karjääri ja kunstivormi“. Pole pahad sõnad mehe kohta, kes tunnistab, et kasutab muusika tegemiseks siiani peamiselt Windows XP operatsioonisüsteemi ja kolme 100-eurost mikrofoni.
Pastacas selgitab Ekspressi defineeritud kunstivormi tagamaid natuke tagasihoidlikumalt: „Väiksena inglisekeelset muusikat kuulates ei saanud ma sellest midagi aru. Panin siis kuuldud häälikutest oma peas kokku fantaasiamängu, millest tekkis hoopis teine muusika. Mulle tegelikult ei meeldigi selge verbaalse sõnumiga tekstid, need on mulle kuidagi igavad“.
Kõlab hirmus vingelt. Ja natuke nukralt kah. Sest tahaks jääda iseendaks, kuid raha tahaks ka. Aga hea muusika tegemise eest raha alati ei maksta.
„Mulle tõesti meeldikski lihtsalt rahulikult muusikat teha ja pilte maalida, kellele ei meeldiks, aga ära ma sellest kahjuks ei ela,“ ütleb ta. „Nii olen ma Soome kolinuna teinud kõikvõimalikke töid. Olen aastakümneid trükkalina töötanud, abitööline olnud, isegi õpetaja ja midagi vist veel. Puuluubiga esinedes olen muusika eest esimest korda tõsisemaltvõetavat tasu saanud, kuid needki summad ei kata kahjuks isegi mitte reisikulusid. Kõige jaburam on see, et hetkel olen ma suisa töötu ja ma ei ole kunagi varem saanud sellist raha kui nüüd. Niisugust stabiilsust polegi minu elus kunagi olnud! Suur aitäh Soome riigile selle eest!“
Kahtlane mees joonistusvihikuga
Soome ja Eesti vahel on Pastacas viimasel paaril aastkümnel pendeldanud palju, aga alaline elukoht on olnud eelkõige Lõuna-Soomes. Soome jättis muusikahuvilisele Viljandi poisile oma jälje juba ammu enne seda.
„Alati, kui olin lapsepõlves Tallinnas perekonnatuttavatel külas, oli Soome televisiooni vaatamine esimene asi, mida tegin. Ma üritasin telekast kuuldut isegi lindistada. Umbes 14-aastasena sain kuidagi kasettmaki telekaga ühendatud ja nii sai lindistatud mitu head rokk-konserti. Umbes samal ajal üritasin isaga Viljandisse meie majja Soome lainepikkusega antenni ehitada. Mingi suure alumiiniumkarkassiga asja me katusele ajasimegi ja ühel selgel suveööl vist isegi nägime segases sibru-negatiivis pilti, mis oli justkui Soome oma.“
Soome keelt Pastacas sellise telepildi kaudu selgeks ei saanud. See oskus tuli alles paari aasta vältel Soomes elades. Esimesed keeleõppetunnid tuli aga vastu võtta Soome piirivalveametnikelt ja tollitöötajatelt, kellega kokkupuuted polnud just meeldivad. Mitmel korral ähvardas piirilt tagasi saatmine, kuna tal polnud Soomes viibimiseks vajalikku summat ette näidata. Pastaca seljakoti sisuga sai toll ka üsna tuttavaks. Plokkflööte, Komeedi komme, hapukoort, pliiatseid, pastakaid, joonistusvihikuid, kassette, akrüülvärve, musti sokke ja raamatuid nägid Soome tollitöötajad rohkem kui korra. Pastaca mõtteavaldus, et loomingulise inimesena on ta igasuguse kuritegevuse vastu, ei säästnud teda tollitöötajate uudishimust ja vahetevahel tuli vaadata, kuidas valge värvi purk lahti keeratakse ja selle sisu nuusutatakse. See „pidu“ lõppes õnneks kümmekond aastat tagasi.
Kakskeelsuse rõõmud
Soome elama asudes oli Pastaca kodu alguses soomekeelne, hiljem kakskeelne. „Mu kallis kadunud soome naine Piia Lehti, kellega olin koos aastast 1996, lahkus siit ilmast 2017. aasta alguses vähi tõttu. Temaga rääkisime alati soome keelt, välja arvatud tülitsedes. Siis rääkisin miskipärast eesti keelt. Meil on üks ühine laps ja Etioopiast adopteeritud laps, kellega ma üritan rääkida eesti keeles. Nemad vastavad mulle reeglina ikka soome keeles ja mingil hetkel avastan end ise ka soome keeles rääkimast. Nii räägitaksegi meil kodus peamiselt eesti ja soome keele segu. Minu uus naine on eestlane. Meil on väike laps ja nüüd ma vahel ei teagi, mis selle keelte virr-varriga peale hakata“.
Kuigi Pastacas on suure osa elust elanud Soomes, tähendab kodukoht siiski ikka veel Viljandimaad. „See tähendab minu jaoks vägagi palju! Olen viimasel ajal Puuluubi esinemiste tõttu päris palju Eestis olnud ja ühtlasi ka Viljandis aega veetnud. Olen sõitnud tihedalt Teijo–Tartu–Viljandi vahet ja läbitud kilomeetreid on mul kindlalt rohkem kui keskmisel soomlasel või eestlasel, ilmselt sinna mu raha ka enamjaolt kaob. Aga Viljandi… Viljandi on suvel väga mõnus linn, kuidagi rahulik, samas on seal festivale ja kohvikuid… Ja tegelikult tunnen ma Soomet ikka veel vähe. Turu saarestik on imeilus oma kaljude ja randadega. Soomes on lõpmatult ilusaid järvi, aga mina olen rohkem linnainimene ja kõige mõnusam linn on Tampere! Helsingi vanad kivi- ja puumajade rajoonid meeldivad mulle ka väga.“