Olev Subbi on üks kõige olulisemaid 20. sajandi Eesti maalikunstnikke. Tema töid iseloomustab äärmiselt kõrge tehniline meisterlikkus, keskendumine värvile ning mitmete klassikaliste žanrite taastoomine Eesti kunsti: aktimaal, natüürmordid, mälestustest kantud suured kompositsioonid.

Eesti Rahva Muuseumis on sügiseni avatud Olev Subbi kõigi aegade suurim näitus, kus tutvustatakse tema loomingut läbi erinevate perioodide.

Olev Subbi sündis 1930. aastal Tartus. Tema isa Johannes Subbi oli Vabadussõja (1918–1920) veteran, kes sai jalast rängalt haavata. Kui ta haiglasse viidi, plaaniti tema jalg amputeerida, kuid õnneks töötas haiglas hoolikas halastajaõde Hella, kes masseerimisega jala päästis. Pärast sõda nad abiellusid ning sündis neli last, kelles Olev Subbi oli noorim.

Subbi elule ja ka loomingule jätsid sügava jälje lapsepõlvesuved 1930. aastatel Subbi tädimehe talus Lõuna-Eestis. See oli väga suur majapidamine koos karja, põldude ja heinamaa, aga ka iluaiaga. Toodeti kõige muu hulgas vahukoort ja mett, elumaja juurest algas kümnete puudega viljapuuaed. Subbi tajus siin loogilist ja harmoonilist elu ülesehitust, kus tööd tehti traditsioonilisel moel ning hinnas oli kõige sulandumine nauditavaks tervikuks.

1940. aastate alguses tabasid Subbi elu aga mitu vapustust. Alanud sõjas ja erinevates okupatsioonides hävitati too talu, lisaks tapeti sõjas tema vanem vend ning küüditati isa, kes suri peatselt kusagil Venemaal. Subbi õde põgenes Kanadasse ning nad kohtusid uuesti alles mitukümmend aastat hiljem, teine vanem vend aga vangistati. Kogu lapsepõlve idüll oli hetkega purunenud.

Subbi esialgu pääses ning unistas juba varakult kunstnikuks saamisest. Ta jõudis astuda ka kunstiinstituuti, kuid esimesel kursusel ta vahistati ning küüditati Siberisse. Sinna jäi ta kaheksaks aastaks, kuni 1957. aastani.

Kuigi Subbi pidi tegema rasket tööd nii kaevanduses kui metsas, tema vaim ei murdunud. Kaaslased mäletavad, et Subbi erines kõigist ümbritsevatest oma väljapeetud maneeride, härrasmeheliku hoiaku ja lakkamatu sooviga kunstnikuks saada. Ta kasutas kõige pisemaid võimalusi joonistamiseks või maalimiseks, kaunistades näiteks oma fotoalbumi ääri või tehes nappide vahendite kiuste sõpradest portreesid.

Unistuse jätkumine oli võimalik siiski alles Eestisse tagasi tulles. Kuigi Subbi oli juba 27-aastane, astus ta uuesti kunstiinstituuti ning lõpetas selle 1960. aastate alguses. Esmalt olid Subbil ka mõned töökohad, kuid üpris varsti hakkas ta vabakutseliseks. Hinnates kõrgelt isiklikku ja loomingulist vabadust ning soovides pühenduda täielikult kunstile, otsides seal maalilisi absoluute, jäigi ta kuni elu lõpuni vabakutseliseks autoriks. Võimalikult suure autonoomia ning ka aja saamiseks ei võtnud Subbi endale kunagi ka õpilasi. Ta pühendas oma elu kunstile.

Subbi esimesed tööd 1960. aastatel otsisid veel sobivaid vormilisi lahendusi, kuid temaatiline huvidering oli kohe aimata. Ta maalis meelsasti maastikke, linnavaateid, natüürmorte ja inimrühmi. Nende loomisel oli ta esmalt võrdlemisi realistlik, kuid üpris varsti hakkas maaliruumi üles ehitama erinevatest fragmentidest. Mälust või reisidelt noppis ta motiive ning paigutas nad uutesse kontekstidesse ja seostesse, kasutades sageli lapsepõlvesuvede mälestusi. Tema maalid otsisid pidevalt teatud ideaalide teostumist, ehitades üles üht paralleelmaailma – ilusamat ja harmoonilisemat kui Subbit ümbritsenud nõukogude tegelikkus.

Seetõttu olid tema teosed ka silmatorkavalt elujaatava hoiakuga. Erksad, mitme kihina maalidele kantud värvipõimingud, mille loomiseks kasutas Subbi sageli tempera ja õlivärvi kombineerimist. See lubas hakata värvikihtidel üksteisest läbi kumama ning säärast intensiivset värvikogemust võimendas veelgi Subbi äärmiselt tihe pintslikiri. Tema värvid on enamasti soojad, maalide süžeed konfliktideta, palju on valgust ja maalilist vabadust.

Eraldi suure peatüki moodustasid Subbi loomingus aga aktimaalid. Nõukogude Eesti kunstis ei olnud aktide kujutamine soositud ning ka ajalooliselt pole Eesti autorid kunagi antud klassikalise žanri vastu erilist huvi tundnud. Ent Olev Subbi jaoks oli aktimaali traditsiooni taaselustamine läbi kõigi perioodide eriliselt oluline. Sealjuures asetas ta alasti naisekeha enamasti unenäolisesse ruumi, kus avanesid kauguses maastikud või linnaruum. Seeläbi rõhutas Subbi taas harmoonia olulisust enda maailmatajus: tema aktid ei olnud ennekõike erootilised ega meelelised, vaid väljendasid soovi püüelda absoluutse harmoonia ja ilu poole. Akt oli tema jaoks ennekõike sümbol.

Nii Subbi maalitehnilised lahendused, vormikäsitlus kui ka mitmed teemad pärinesid minevikust. „Olen alati tundnud suurt sümpaatiat mineviku vastu,“ tunnistab Subbi kord. „Mulle meeldib, kui aeg seisatub. Ajas tagasi minna ei saa keegi, kuid pilku heita võib. Ja polegi siis imelik, kui oma tagasivaadetes kasutan minevikust pärit relvastust.“ Tema suurimaks eeskujuks oli 19. sajandi lõpu prantsuse impressionism, samuti enne teist maailmasõda Eestis loodud maalikunst. Seeläbi eristus Subbi tugevalt ka oma kaasajas.

1970. aastatel saavutas Subbi looming suure tuntuse – toimus mitu väga ulatuslikku tähelepanu äratanud isikunäitust, Subbit hakati nimetama näitusesaalide kuningaks. Kuigi suletud ühiskonna tõttu oli välissidemete loomine keeruline, levisid mõned Subbid tööd Eestist väljapoole juba ka nõukogude ajal.

Suurema hoo sai see aga 1980. aastate keskel. Subbi oli selleks ajaks jõudnud abstraktse kunstini. Siin lahutas ta värvi objektist ja hakkas uurima, kuidas värv iseseisvalt võiks luua assotsiatsioone ning seoseid. Vahel lõi ta täienisti abstraktseid maale, siis jällegi sidus realistlike motiividega. See lähenemine äratas laialdast tähelepanu, sh Soomes.

Soomega olid Subbil tekkinud sidemed juba varem. „Homme sõidan laevaga Helsingist Tallinna,“ kirjutab ta 1982. aasta oktoobris oma Kanadas elanud õele. Ta oli elanud kolm nädalat Helsingist 35 kilomeetrit põhjas ühe firma külalisena, kes andis Subbile kvaliteetseid maalivärve ja soovis vastutasuks mõned maalid.

Peatselt muutub Subbi-Soome sild laiemaks. Tal tekivad siin kontaktid, ettevõtjad on ta üles otsinud ja hiljem ostetakse tema töid Soome päris palju – on teada, et Soomes on 16 erakogus üle 30 Subbi töö.

Subbile meeldib Soome. „See praktiline elukultuur, mis Eestis täiesti puudub, on silmapaistval tasemel,“ tunnustab ta. 1986. aasta veebruaris kirjutab ta õele: „Mul on praegu huvitav asi käsil. Helsingi Linna Kunstimuuseum kavatseb korraldada minu tööde (ca 40 pilti) näituse 10. apr – 1. juunini sel aastal.“

Näitus saigi teoks. 10. aprillil, näituse avamise päeval, kirjutab Subbi kusagil näituseruumides õhinal õele lühikese teate: „Minu näitus Helsingi linna kunstimuuseumis on valmis, poole tunni pärast on pressikonverents ja õhtupoolikul pidulik avamine. Ruumid on väga head ja 40 tööd suur näitus (seni suurim Eesti kunstniku välisnäitus üldse).“ Kirja päises on Linnamuuseumi logo.

Näitus oli retrospektiivne, väljas olid Subbi tööd kõigist perioodidest. „Ma ei ole parem kui see näitus,“ ütleb Subbi „Helsingin Sanomatile“. Kriitik kirjeldab Subbi teoste värve – need on tema meelest korraga nii jõulised kui ka õrnad –, ning tõmbab Subbi maalide ruumikäsitlustes paralleele metafüüsilise maaliga. Artikli lõpetuseks küsib ta Subbi inspiratsiooniallikate kohta ning Subbi lausub: „Mina olen veetnud oma lapsepõlvesuved maal ja mul on eestilikust maaelust ja külaolust parimad mälestused. Need mälestused tulevad esile ka minu maalides.“

Näituse puhul ilmus veel arvustusi, kus märksõnadena korduvad aktid, värvid, impressionism, mehelik vaatenurk, maaliline maal. Subbi 1970. aastate loomingus nähakse Soomes isegi sürrealismi ja unenäoloogika mõjutusi. Ka hiljem toimus Olev Subbil Helsingis mitmeid menukaid näituseid.

Subbi maalis kuni oma elu lõpuni 2013. aastal, tema loomingu koguulatus on üle 400 teose. Subbi loomingu põhjal on valminud mitmeid albumeid, samuti dokumentaalfilme. Eesti Rahva Muuseumis toimuval näitusel on väljas nii Subbi maalid kui ka eluloolised materjalid, mis annavad ülevaate 20. sajandi ühe kõige olulisema Eesti maalikunstniku elust ja loomingust. Ilmub ka mahukas kataloog eesti ja inglise keeles.