Mis on ühist Eliel Saarineni projekteeritud Tartu Pauluse kirikul, KOKO Arhitektide kavandatud Balti jaama turul ja Villa Friedheimil Haapsalus? Kõiki neid on Muinsuskaitseamet viimase kümnendi jooksul tunnustanud aastapreemiaga.
Ehitatud pärand meie ümber vajab hoolt ning sageli pakub suuremaid väljakutseid kui tavaliste hoonete remont. Et sellist tegevust väärtustada ja tegijaid esile tõsta, annab Muinsuskaitseamet igal aastal välja preemiaid, 2021. aastal tervelt 13 kategoorias. Kandidaate preemiatele võivad esitada kõik huvilised, kuid lõpliku valiku teeb ekspertidest žürii.
2021. aastal jagus tunnustust nii pärandi hoidjatele, restauraatoritele ja meistritele kui ka hästi korda tehtud või ajaloolisse keskkonda sobituvatele hoonetele. Kõige olulisemaks on ikka peetud kõige paremini restaureeritud mälestise kategooriat. Seekord kandideerisid preemiale kolm väga erinevat 19. sajandist pärinevat ehitist ja kompleksi: Kärdla kirik, Viljandi mõisa peahoone ja Tori mõisa hobusetallid.
Kärdla kirik Hiiumaal ei kuulu saare vanimate hulka, kuid on ilmekas näide lihtsast historitsistlikust pühakojast, mis ehitati kalevivabriku töölistele 1861.–1863. aastal. Katuse pikaajalise läbisadamise ja õigel ajal tegemata jäänud hoolduse tõttu vajas kirik põhjalikku restaureerimist. Selleks koguti aktiivselt annetusi ja töö sai õige hoo sisse siis, kui eestvedajatega liitus üks Eesti tuntumaid kunstikogujaid Enn Kunila. Kolme aastaga tugevdati kõiki hoone puitkonstruktsioone, kirik sai uue katuse, põranda ja küttesüsteemi, restaureeriti uksed, aknad ja pingistik. Peale hoone tehti korda ka kogu sisustus altarimaalidest orelini.
Kuigi Viljandi mõis asub Viljandi kesklinnas, oli mõisa peahoone aastaid nukras seisukorras ja räämas pargis peaaegu nähtamatuks muutunud. Kunagi jõukuse kapriisina 1880. aastal arhitekt Friedrich Ferdinand Modi ehitatud ja omanike von Ungern-Sternbergide maitse järgi sisustatud neorenessanssloss oli pikalt siseministeeriumi ja politsei käsutuses ning seisis lõpuks aastaid tühjalt. Hoone ärkas uuesti ellu alles siis, kui see restaureeriti pisut saksiku nimega butiikhotelliks Schloss Fellin, kust ei puudu ka uus spaa. Lossi väline hiilgus on taastatud: rikkalikud detailid säravad mitmetoonilisel fassaadil, mille ehteks on pitsiline veranda ja punaste savikividega kaetud katusemaastik. Interjööris on algseid detaile vähem säilinud, kuid neid on kohusetundlikult restaureeritud – olgu nendeks õhulised metallist keerdtrepid, vähesed maalingufragmendid seintel või aaderdatud paneelid söögisaalis.
Kaheldavam on see, kas hiiglaslikud klaaslühtrid ja kuulsate maalide reprod sisustuses toetavad ajaloolist interjööri. Hoone süngemat minevikku meenutavad kunagised arestikambrid, mis aga hotelli tavakülastaja silme eest on peeglite taha peidetud.
Tori mõis on omapärane selle poolest, et kui kunagise kroonumõisa häärber on õige tagasihoidlik, siis seda uhkemad on majandushooned. Kõige suurejoonelisem on hobusekasvanduse kompleks, kuhu kuuluvad kuus suurt talli, värav ja hulk abihooneid. Kuigi hobuseid on siin kasvatatud ja aretatud järjepidevalt alates 1856. aastast ning maakividest ja punasest tellisest, Mulgi vuugiga viimistletud tallid on olnud alati kasutuses, osutus nende restaureerimine keeruliseks ettevõtmiseks. Ka hobusekasvanduse sümboliks saanud neogooti vormides värav ja piirdemüür olid ohtlikult viltu vajunud. Neli aastat kestnud tööde tulemusel restaureeriti tallide seinad, taastati Mulgi vuuk ja ehitati uued katused. Tallid said uue sisustuse, kuid säilitati ka algseid detaile. Hobuste kõrval on mõeldud ka inimeste mugavusele: ühte talli rajati väike muuseum, kohvik ja seminariruumid, kus vitriinideks on kasutatud omaaegseid hobuste betoonist künasid. Võib väita, et Tori hobused olid võidukad ka mälestiste restaureerimise võistlustel, sest just nende tallid pälvisid Muinsuskaitseameti aastapreemia.
Kui mälestiste restaureerimisel on reeglid kindlalt paigas, siis mõnevõrra suurem on vabadus muinsuskaitsealadel ja kaitsevööndites asuvate hoonete taastamisel. Sel korral tõsteti esile lausa viit hoonet Haapsalus, Pärnus, Kuressaares ja Tallinnas. Nende seas on näiteks 1933. aastal ehitatud funktsionalistlik elamu (Pargi 2a) Kuressaares ja kunagine Miinisadama elektrijaam (Staapli 10) nooblis Noblessneri kvartalis Tallinnas. Võidu noppis selles kategoorias teine neorenessanssloss: Villa Friedheim Haapsalus. Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel oli see 1885. aastal ühe jõuka Peterburi kaupmehe tütrele rajatud luksuslik suvemaja Haapsalu seltskonnaelu keskpunktis, siis nõukogude ajal muudeti hoone haiglaks ja lõpuks seisis pikalt tühjana. Nüüd on hoone oma hiilgeaegade sära tagasi saanud ja valge loss seisab uhkelt keset rannapromenaadi. Nagu Viljandis on ka siia rajatud luksuslik butiikhotell ja interjöör suuresti ümber ehitatud. Vähestest säilinud originaaldetailidest on märkimisväärseim puust keerdtrepp, mis viib kaunite vaadetega tornikambrisse. Hotelli restorani tarbeks ehitati juurde uus madal tiib, mis meenutab ajaloolist triiphoonet. Stiililine sulandamine on Villa Friedheimis läinud nii kaugele, et kohati on raske aru saada, kus on tegemist 19. ja kus 21. sajandi historitsismiga.
Aegajalt on vaja ajaloolisse keskkonda ehitada ka uusi maju. Seda keerulist ülesannet saab lahendada mitmel moel ning selleks, et esile tõsta kõige õnnestunumaid ja kontekstitundlikumaid lahendusi, antakse ka selles kategoorias välja aastapreemiat. Seekordsetest nominentidest kaks asuvad muinsuskaitsealal linnas, üks mõisas. Tallinna lähedal Kostiveres olid omaaegsest mõisa küünist püsti vaid kiviseinad, needki avariilises olukorras. Tegusate uute omanike käe all ehitati vanade müüride vahele moodne puhkekeskus, mis sobib kokku ülejäänud mõisahoonetega, kuid on samas täiesti tänapäevane.
Saaremaal Kuressaare vanalinnas vajas uut saali eakate päevakeskus, mis asub 19. sajandil rajatud paekivihoones. Mahukas juurdeehitus on lahendatud tänapäevases võtmes, kuid kasutades Kuressaare ajaloolistele hoonetele iseloomulikke ehitusmaterjale: valtsitud plekki katusel ja paekivi otsaseinas, mis loob vana ja uue vahel visuaalse terviku.
Preemia pälvis aga Valga Priimetsa Kool. Aastaid kasutuseta seisnud vanad majad Valga kesklinnas – kunagise juugendstiilis tütarlastegümnaasiumi ja funktsionalistliku maksuameti hooned – võttis kasutusse Priimetsa kool. Kuna ruumi jäi ikka väheks, kavandati nüüdisaegne juurdeehitis ühe hävinud hoone kohale. Uus hoonetiib järgib varasemat hoonestusjoont, rikastab linnaruumi ja annab uue elu ajaloolisele tänavale. Eriilmelised hooned on õnnestunud siduda omanäoliseks tervikuks uue ja vana dialoogis.
2021. aastal Muinsuskaitseameti tunnustuse pälvinud hooned kinnitavad tõdemust, et ka nendel ajaloolistel hoonetel on elulootust, mis tunduvad olevat päris lootusetus seisukorras ja paiknevat sobimatus asukohas. On vaja vaid palju head tahet, lennukat visiooni ja tõelisi meistreid. Üksjagu raha muidugi ka.