Alo Jüriloo on psühhiaatriaga tegelenud juba 27 aastat, neist viimased 15 aastat vangide vaimse tervisega. Selle aja jooksul on tema kogemuse põhjal saanud kinnitust kaks asjaolu: vanglasse satub liiga palju inimesi, kes oleksid pidanud saama õigeaegset psühhiaatrilist abi, ja psühhiaatrilise abi osutamise korral on parimad tulemused ravil, mis põhineb usaldusel ja võtab arvesse patsiendi vajadused.
„Viimase 15 aasta jooksul on psühhiaatri töö patsientidega muutunud palju kiiremaks ja haiglaravi on jäänud lühemaks,“ sõnab Jüriloo. „Need muutused on eelkõige seotud kokkuhoiuga psühhiaatria arvelt ja olukord pole selline ainult Soomes, vaid terves Euroopas. Kahjuks tuleb öelda, et mida vähem meil on haiglakohti, seda rohkem on vaimselt raskelt haigeid inimesi vanglas. See ei tähenda siiski seda, et vaimsed häired ja kuritegevus oleks otseselt teineteisega seotud. Seda mitte. Sageli on kurjategija puhul tegemist mitme riskiteguri kokkulangemisega ja üks suur mõjutaja on uimastite kasutamine.“
Vähem häbi, rohkem abi
Soomes on 80 protsenti süüdimõistetud kurjategijatest sooritanud oma vägivallateod joobeseisundis. „Narkomaania mõjutab inimeste vaimset tervist tänapäeval kohutavalt palju, selle kasv on olnud tohutu. Psühhiaatrilist abi vajavate patsientide hulgas on palju sõltlasi,“ tõdeb Jüriloo. „Uuringute järgi on vangide hulgas uimastisõltlasi lausa üheksa inimest kümnest ja uimastid on läinud järjest kangemaks. Teisalt julgeb üha enam inimesi sõltuvusest üle saamiseks omaalgatuslikult arsti poole pöörduda. Nooremas eas võib uimastite kasutamine seostuda veel meeldivate asjadega, aga vanemana hakkab see üha rohkem probleeme tekitama. Uimastisõltuvuse ravi on tänapäeval märksa tõhusam kui varem.”
Jüriloo sõnul on tänapäevaks paranenud psühhiaatrilise ravi kvaliteet psühhoteraapiate osas, kuid üllataval kombel pole selle aja jooksul kuigivõrd muutunud toodetavate ravimite tõhusus.
Samas suhtumine vaimsetesse häiretesse on oluliselt muutunud.
„Varem oli väga tavaline, et vaimseid probleeme eirati, varjati või häbeneti,“ sõnab Jüriloo. „Nüüd julgevad oma probleemidest rääkida isegi avaliku elu tegelased. Inimesed julgevad ravi saamiseks abi otsida. Ilmselt on tegemist ka üldise teadlikkuse tõusuga ühiskonnas. Skisofreenia puhul on negatiivne suhtumine siiani väga tavaline ja paljudel skisofreeniat põdevatel inimestel on ka töö saamisega raskusi.“
Mis on kurjus?
Alo Jüriloo on oma töös vangide ja kurjategijate vaimse tervisega saanud palju meedia tähelepanu. Üks levinumaid küsimusi, mida talle esitatakse, on üldfilosoofiline küsimus kurjusest. Jüriloo defineerib kurjust pürgimusena teistele halba teha. Kas mõni inimene on lihtsalt läbi ja lõhki kuri ja tema parandamiseks ei saa midagi ette võtta?
„See on väga raske küsimus. Kurjus on moraalne mõiste ja ei ole teaduslikult mõõdetav. Psühhopaatia on. Kahjuks näeb selle teatud jooni juba varases nooruses, kolmeaastastegi puhul. Emotsionaalne külmus, valetamine ja hulljulgus on märgid selle tekkimisest. Heade vanemlike oskustega saab neid jooni muuta, kuid seda tuleb teha varakult. 20-aastase inimese puhul on see juba palju raskem,“ nendib Jüriloo. „On ka väga raskete isiksusehälvetega inimesi, kelle käitumist ei saa kvalifitseerida vaimuhaiguseks. Hiljutine sarikägistaja juhtum on üks sellistest. Siin ei ole küsimus enam ravis. Samas võib öelda, et organiseeritud kuritegevus ei ole ravitav. Kohtupsühhiaatritelt oodatakse oskust prognoosida, kas kuritegu võib sündida, kuid inimkäitumise ennustamine on väga raske ja me jõuame ka küsimuseni inimõigustest. Me ei saa kedagi kinni pidada enne, kui midagi on juhtunud. Me oskame siiski anda hinnangu isiku riskitaseme kohta ja soovitusi, mida teha riski vähendamiseks. Probleemiks on, et nende soovituste järgimine on vabatahtlik. Soomes ei ole kohtunikul õigust asetada näiteks keeldu viina juua.“
„Omamoodi arutlemise koht on, kas kurjus on omane vaid inimliigile ja kas see võib olla üks seletus, miks me liigina oleme olnud nii edukad? Lugesin paar aastat tagasi ajakirjast Science, et inimliik on kuus korda agressiivsem, kui mis tahes muu imetajate liik maailmas. Üsna mõtlemapanev,“ ütleb Jüriloo.
Kõikvõimalikud meediaväljaanded kubisevad erinevate asjatundjate nõuannetest, kuidas oma füüsise eest hoolt kanda. Eesmärgiks ikka haiguste ennetamine ja vormis püsimine. Kõik algab kolmest kuldreeglist: piisav puhkus, õige toitumine ja liikumine. Eri tehnikaid ja nõuandeid on lõputult. Märksa vähem kuuleb nõuandeid, kuidas oma vaimse tervise eest hoolt kanda. Kas selliseid nõuandeid on üldse võimalik jagada? Alo Jüriloo arvates saab probleemide ennetamiseks vaimse tervise eest hoolitseda samamoodi kui füüsise eest.
„Valem on õigupoolest üsna lihtne. Perekond, sõbrad, hobid ja huvitav töö tagavad selle, et inimese vaimne tervis püsib tasakaalus. On ka asju, mida saab juba maast madalast kasvatada. Näiteks tundeelu kontrollimist ja oma vihaga hakkamasaamist, sest paljud negatiivsed arengud saavad alguse juba lapseeas. Sama kehtib ka kurjategijate kohta, kelle käitumishäired ilmnevad väga varakult. Vanemate suhtumise ja koduse kasvatusega on võimalik palju ära teha, kuid sekkuma peab juba varakult, teismeeas on see palju keerulisem.“