Viimastel kuudel on nii mõnegi Soomes elava inimese kõrvu kostnud vaidlused saamide õiguste üle. Milles õieti asi ja kes need saamid õigupoolest on?
Saamid on Euroopa Liidu ainuke põlisrahvas. Saame on maailmas hinnanguliselt 50 000–100 000, neist umbes 10 000 elab Soomes. Täpset arvu on aga raske öelda, sest endiselt käivad vaidlused saami määratluse üle ja lisaks on nad üle maailma laiali. Saamidel on oma kultuur ja keel või õigemini kaheksa keelt. Soomes räägitakse neist kolme: põhjasaami, inarisaami ja koltasaami keelt.
Saamide elualad on Põhja-Soomes, Põhja-Norras, Põhja-Rootsis ja Venemaal Koola poolsaarel. Riigipiirid teevad omavahelise suhtluse kohati keeruliseks, samuti on seda raskendanud koroonaaeg ja nüüd sõda Ukrainas. Samas pole saamid lõhestunud rahvas, kuigi nii võib tunduda. Meil on ühine kultuur, eesmärgid, keel ja traditsioonid.
Saami kultuur kandub suurelt jaolt edasi muusikas, täpsemini joius. Kirik üritas usupuhastuse käigus muu hulgas piirata ka joigu, aga see on siiani siiski ühena vähestest šamanistlikest tavadest alles, moodustades suure osa saami kultuurist ja vaimsusest. Samamoodi on käsitööga, mis on väga levinud. Olgu siiski märgitud, et oluline on vahet teha päris saami käsitööl ja odavatel jäljendustel.
Mis puudutab saamide elatusviisi, siis tihti arvatakse, et kõikidel saamidel on oma põhjapõdrad, mis ei ole tõsi. Küll aga on põhjapõdrakasvatus tõepoolest väga levinud. Enne 15. sajandit elatasid saamid end põhiliselt kalapüügist ja küttimisest. Kütiti metsikuid põhjapõtru, kopraid ja muid metsloomi. 15. sajandil küttimine suurenes, kuna riigile oli vaja makse maksta. Alles siis asuti põhjapõtru kodustama ja hakkas tekkima põhjapõdrakasvatus.
Elatusala järgi jagunevad saamid põdrasaamideks, jõesaamideks ja meresaamideks. Viimased elavad Norras Jäämere ääres ja neil on olnud ajaloos oluline roll. Enne 17. sajandit elasid saamid üsna rahulikult omaette, siis aga tekkis Rootsil, Soomel ja Venemaal soov saada ligipääs Jäämerele, samas kui Norra tahtis iga hinna eest seda pääsu piirata. Algas saamide allasurumine.
Mina ise kuulun jõesaamide hulka, kes elavad põhiliselt Teno jõe kaldal ja tegelevad kalapüügiga. Teno jõgi on Euroopa parim lõhejõgi ja see kulgeb suures osas Soome ja Norra piiri peal. Muidugi püütakse kala – põhiliselt lõhet, siiga, harjust ja forelli – ka teistest jõgedest ja järvedest. Traditsiooniline on võrgupüük, mida on aga lõhe puhul palju piiratud, sest selle populatsioon on kiirelt vähenenud. Lõhe ei tule enam jõgedesse kudema nagu varem.
Mõte lõhepüüki piirata on hea, aga teostus on Soome riigil natuke metsa läinud. Kõige enam on viimasel ajal Teno jõest lõhet püüdnud kalaturistid, kellele müüdi meeletus koguses kalapüügilube. Nüüd aga piiratakse kõigi kalapüügiõigusi ja enim just kohalikel saamidel, kelle jaoks on tegu traditsioonilise elatusala ja kultuuri hoidmise viisiga. Mina õppisin saami kultuuri, kommete ja traditsioonide kohta just isaga kalal käies. Kalaretked on mõnikord mitu päeva pikad, kuna minnakse paarikümne kilomeetri kaugusele headesse salajastesse suguvõsa kalapüügikohtadesse. Minu jaoks olid tähtsad ka metsas lõkke ääres veedetud kohvipausid ja õhtusöögid, kus räägiti loodusest ja selle austamisest.
Enne 19. sajandit, kui Saamimaale tuli luteri usk, oli levinud animism, mida väljendati põhiliselt šamanismi kaudu. Mõned animismi elemendid on aga siiani säilinud. Metsas liikudes ja uude kohta minnes olen näiteks õppinud alati luba küsima. Peatun hetkeks ja küsin, kas ma tohin siia tulla ja siin olla. See loob turvatunde. Ma võin olla üksinda keset metsikut loodust, aga ma tean, et tegelikult ma pole seal üksi. Ma ei tea täpselt, kes mulle selle loa annab, on need metsa hinged, minu esivanemad, haldjad või keegi muu, aga ma pole kunagi ära eksinud.
Uue usu tulekuga hakati saame soomestama, norrastama ja rootsistama. Paljudelt aladelt saadeti saami lapsed internaatkoolidesse, kus saami keele rääkimine oli keelatud ja kus neid peeti metslasteks ning kiusati taga. Selleks et laste elu oleks kergem, otsustati mõneski saami peres saami keeles mitte rääkida. Nii ongi juhtunud, et paljud noored on kaotanud nii keele kui ka oma kultuuri. Soomes ja Norras on loodud tõe- ja lepituskomisjon, mille eesmärk on välja selgitada, mil moel on saame diskirimineeritud, et heastada selle tagajärgi. See on vähim, mida riik saab teha, aga see ei muuda olematuks saamide õiguste rikkumist, mis toimub praegusel ajal.
Viimastel kuudel on esil olnud Saami parlamendi seaduse muutmise teema. Muudatuse sisu on see, et saamid saaksid ise otsustada, kes on saam ja kes mitte, samuti parlamendi mõjuvõimu suurendamine. Saami parlament on aastal 1975 asutatud saamide isejuhtiv organ, mille praegused põhilised ülesanded on rahastada omakultuuri elushoidmist. Soome riik on kohustatud kuulama Saami parlamendi arvamust saame puudutavates asjades. Kahjuks aga ei ole riigil kohustust neid arvesse võtta. Nüüd tahtetakse muuta ka seda.
Praegu saab Saami parlamendi valimisnimekirja ja sellega ka õiguse olla määratletud saamina inimene, kelle üks vanavanematest on õppinud saami keelt emakeelena või kelle vanavanem on märgitud vanades võlakirjades tundru-, metsa- või kalastajalaplaseks. See aga näitab ainult Lapimaal elamist ja elatusviisi, mitte etnilist tausta. Selle kriteeriumi tõttu võib saamide otsuseid teha hulk inimesi, kes ei ole tegelikult saami juurtega.
Seadusemuudatusega tahetakse see klausel ära kaotada, nii et valimisnimekirja saab ennast panna ainult inimene kellel üks vanavanavanematest on õppinud saami keelt emakeelena. Teema on meedias väga esil, kuna see tekitab Soome valitsuses tugevaid erimeelsusi. Mõned poliitikud, kes peavad end laplaste esindajaks, leiavad, et seadusemuudatus võtaks paljudelt „saamidelt” õiguse ennast saamiks kutsuda. Eks igaüks võib ise mõelda, kes ei saaks pärast seadusemuudatust enam saamide eest otsuseid teha.
Kahjuks kukkus seadusemuudatus ka seekord Soome parlamendi põhiseaduskomisjoni otsusega läbi. Põhjuseks toodi aja puudus, mida aga on äärmiselt raske uskuda. Eriti arvestades Soome sotsiaaldemokraatliku erakonna esindaja puudumist ning seda, et tema asemele ei tulnud ükski sama erakonna asendusliige, vaid hoopis Soome keskerakonna esindaja, kelle puhul on teada et ta on seadusemuudatuse vastu.
Väga kurb uudis tervele saami ühiskonnale, aga võitlust tuleb jätkata.
Artikkel valmis koostöös Soome Instituudiga