Soomlased on läbi aja soovinud oma suvilates elada linnapainetest vaba lihtsat elu. Koroonapandeemia ja kaugtöö muutsid nõudlust suvilate järele ja ootusi suvilaelule väga tugevalt.

Soomes on umbes pool miljonit suvilat või maakodu, mida kasutab regulaarselt umbes kaks miljonit inimest. Suvilaomanikud pole aga sugugi mingi homogeenne grupp, nende ainuke ühisnimetaja on saun ja saunatamine. Ma ei ole näinud Soomes ühtki suvilat, kus poleks sauna.

Suvilaid on teistelgi rahvastel, eriti Põhja-Euroopas, kus on nii ruumi kui loodust, kuhu neid ehitada. Soomlastel on suvilaid aga suhtarvuna kõige enam. Näiteks Rootsis on suvilaid vaid pisut rohkem kui Soomes, kuigi riigis elab ligi kaks korda rohkem inimesi. Looduslähedase eluviisi poolest tuntud Norraski on suvemaju oluliselt vähem kui Soomes.

Puhkepaik vee ääres

Mis siis teeb soomlastest kirglikud suvilainimesed? Usun, et põhjuseks on Soome 57 000 üle hektari suurust puhta veega järve, mille rannajoont jagub kõigile, kes soovivad endale just rannakrundi osta. Hindki langeb vastuvõetavale tasemele, kui on viitsimist Soome lõunaosa linnadest piisavalt kaugele sõita. Seevastu Helsingist 1–2 sõidutunni kaugusel asuv rannakrunt on atraktiivne ja kallis.

Tulevikus saame näha, kuidas mõjutab Läänemere saastumine ja sinivetikahooaegade pikenemine mererannal asuvate suvilate nõudlust. Veekogudest kaugemal asuvad suvilad on odavamad ja nõudlus nende järele väike. Hind on soodsam ka siis, kui suvila asub saarel, kuhu pääseb ainult paadiga.

Suvila hankimisel on tugevaimaks motiiviks suur soov pääseda loodusesse ja vee äärde. Isegi kui inimese suhe loodusega on õige hapraks muutunud, on kujutluspildid järve rannal küdevast rannasaunast ja öiselt järvelt kõlavatest veelindude häältest ikka veel tugevad ja ahvatlevad.

Rikkama rahva suvemajadest kogu rahva rõõmuks

Esimesed suvilad – villad ja suvemajad – lasid kõrgklassi linnakodanikud ehitada oma kodulinnade lähedastele randadele ja saarestikku 19. sajandi lõpul. Eriti just rannikule ehitatud suvemaja oli koht, kus pere elas suvel ja kust valgekraedest pereisad võisid aurulaevaga tööl käia. Suvemajad olid ka sõpruskondade suvise seltsielu loomulikud kohtumiskohad, kus peeti pidusid ja korraldati ühiseid vähisöömaaegu. Kui keskklass 20. sajandil jõukamaks muutus, püüdis see oma maksevõime raamides kõrgklassi kombed omaks võtta ja lasi oma suvilad – proportsioonidelt tagasihoidlikumad – ehitada keskustest pisut kaugemale.

Pärast esimest maailmasõda hakkasid linnadesse Kesk-Euroopa eeskujul tekkima töölisklassile mõeldud aiamaad: kitsukesed siilud üksteise kõrval, igale aiamaale mahtus lisaks aedviljapeenardele ja viljapuudele ka mõne ruutmeetri suurune mitteköetav majake. Aiamaade peamine eesmärk oli toidu tootmine, aga need pakkusid ka võimalust viibida terves ja vähem saastatud keskkonnas. Neist majakestest tekkisid linnade sisse väikesed külad, millesse inimesed kiindusid ja kus nad end koduselt tundsid, kuigi neis väikemajades elamine oli võimalik ainult suvekuudel.

„Päris“ suvilate ehitamise tippaeg jääb teise maailmasõja järgsetesse aastakümnetesse, kui maalt linna kolinud töörahvas muutis suvilaelu kogu rahva harrastuseks. See nähtus tähendas suvist tagasipöördumist kodukanti, kus elasid sugulased ja lapsepõlvesõbrad. Kui maal elanud vanemad surid, müüdi põllumaad maha ja talu ehitistest said suvekodud.

Paljud ehitasid lapsepõlvekodu maadele ka suvila. Ilmselt on tollest ajast pärit selline soomlasliku suvilaelu eripära, et linnamehed ja -naised muutuvad puhkuse ajaks ehitajateks ja restauraatoriteks. On neid, kes ehitavad oma suvilas igal suvel midagi uut – aida, suveköögi või paadisilla –, sest korrusmajas elades pole neil võimalik oma kätega midagi teha.

Kui kätte jõudsid 1960. aastad, isiklikke autosid oli rohkem, teedevõrk parem ja ennekõike puhkused pikemad, oli rohkem võimalusi ka suvilas käia. Suvilaelu muutus oma loomult ikka rohkem puhtaks ajaviitmiseks. Aiapidamise, marjul käimise ja lapsepõlvekodu põllumajandustöödes osalemise asemel hakati nüüd mängima sulgpalli, käidi sõudmas ja vaadati mustvalget televiisorit.

1960. ja 1970. aastatel kiirenes linnastumine veelgi ja Soome hajaasutuspiirkondade elujõud muutus samm-sammult nõrgemaks, kuigi külapoed ja vabaõhu tantsulavad panid paljudes kohtades sitkelt vastu veel aastakümneid. Suvilaomanikel ei olnud enam samasugust kontakti kohalike elanikega kui varem.

Unistus lihtsast elust

Paljude soomlaste jaoks tähendab suvilaelu vabale ajale ja puhkusele lisaks ka vabanemist moodsa elu kaubaküllusest. Sellega on seotud ka traditsioonilisele soomlaslikule suvilakultuurile iseloomulik taaskasutus. Suvilast võib tavaliselt leida inimeste eelmised ja üle-eelmised serviisid, riided, diivanid, tugitoolid, voodid – ja kahjuks ka madratsid.

Kui keskenduda olulistele asjadele, jääb oma mõtete mõtlemiseks rohkem ruumi. Ilusa ilmaga pikutatakse võrkkiiges või juuakse õues kohvi või käiakse marjul ja seenel. Vihmase ilmaga otsitakse riiulist välja vanad detektiivromaanid või ajakirjad ja vaadatakse telesaadete kordusi, mida linnas elades iialgi ei vaataks. Kui juhtub mitu päeva jutti sadama, siis hüpatakse autosse ja sõidetakse lähimasse linna poodlema või sööma.

Ühtedele piisab päeva sisustamiseks argistest askeldustest: lõhutakse puid, tassitakse vett, tehakse süüa ja köetakse. Teised nõuavad oma suvilalt kõiki kaasaja mugavusi, aga tavaliselt on ka neil seal mõni nurk, kus säilitatakse illusiooni lihtsast suvilaelust.

Öeldakse, et paljudes Soome suvilates – ka meie pere omas – on urbanistliku tänapäeva ja müütilise mineviku eraldusjooneks suvilast sauna juurde viiv teerada. Kui me seda mööda alla kõnnime, paneme end vaimselt valmis esiisade lihtsateks naudinguteks. Kaldakõrgendikule ehitatud suvilas valitsevad moodsad mugavused ja seadmed, aga all rannas õhkab kuumust puusauna keris, pajas soojeneb pesuvesi ja dušši asendab plekkämber nagu vanastigi.

Murrang suvilakultuuris

Veel 5–10 aastat tagasi võis uudistest lugeda, et nõudlus tagasihoidlike traditsiooniliste suvilate järele oli järsult kukkunud, samuti nende hind, ning nende suvilate omanikud on jõudmas raugaikka. Koroonaepideemia ja sellega kaasnenud reisipiirangud pöörasid olukorra täiesti vastupidiseks, sest hinnad läksid järsult üles ja peaaegu iga suvila leidis endale ostja. Kuigi hinnad on nüüdseks stabiliseerunud, on Soome suvilaelus midagi siiski jäävalt muutunud.

Ennekõike just lastega pered on taasavastamas suvilaelu rõõme kas isiklikes või rendisuvilates. Selle elu tähtsaks osaks on pandeemia ajal kasutusele võetud kaugtöö, mille mobiilne kommunikatsioonitehnoloogia võimalikuks teeb. See muudab lastega perede suve planeerimise paindlikumaks, sest nüüd saab kogu pere olla suvilas ka neil koolivaheaja nädalatel, kui näiteks üks vanematest peab tööl olema. Kaugtööpäevade abil saab suvilas pikendada ka kevadisi ja sügisesi nädalalõppe ja nii on ka kaugemal asuvasse suvilasse sõitmine stressivabam.

Kuna maksuseadus pakub eraisiku poolt tellitud kodu korrashoiutöödele maksusoodustust, on suvilapiirkondadesse tekkinud teenindusettevõtteid nende inimeste jaoks, kes kas ei saa oma suvila eest hoolt kanda või kellele niisugune töö huvi ei paku. Ja kuigi moodsad mugavused ning kommunikatsiooni- ja meelelahutusseadmed on paljudes peredes möödapääsmatuks infrastruktuuriks, on ikka rohkem ka selliseid peresid, kes jätavad teadlikult puhkuselennud lendamata ja sõidavad võimalikult askeetlikku looduslähedasse keskkonda. Paljud teevad juba praegu suvilareisi mitte auto, vaid bussi või rongiga ja lõpp-peatusest edasi ratta seljas.

Artikkel valmis koostöös Soome Instituudiga