Soomlasi ja eestlasi ühendab (suitsu)saun ja saunakultuur, see on kindel nagu hoolega valitud kivi saunakerises. Eestis on käesolev, 2023. aasta, kuulutatud sauna-aastaks, seepärast räägime täna saunast. Kahjuks ei võimalda etteantud maht seda teha kuigi pikalt ja põhjalikult, sest Eesti-Soome sajanditepikkusest saunakultuurist võiks välja anda kopsakad mitmeköitelised kogutud teosed.
Eestlased, õigupoolest küll lõunaeestlased-võrokesed olid nii sihkindlad, et võtsid ette ja Võromaa suitsusauna (savvusanna) traditsioon saigi 2014. aasta novembris kantud UNESCO vaimse pärandi nimekirja. Huvilistele toimuvad Võrumaal suitsusaunanädalad, kus tutvustatakse saunakultuuri ja kombeid; suitsusaunade ehituskunsti ning vihtade valmistamise ja liha suitsutamise oskust. Ja sedagi, kuidas suitsusaunas nii ära käia, et puhtaks pestud selg ei jääks sõna otseses mõttes mustaks. Oma lapsepõlve-Võrumaa saunaskäikudest mäletan, kuidas uhtmisvesi kallati lapsel kõrgelt üle pea ja öeldi: „vesi alla, laps pikaks, silmad selgeks, käed kergeks!“ Minu esimene saun oli suitsusaun ja ma tunnen, et nüüd olen mina ka kaude osake kultuuripärandist. Praegu lööb maailmas laineid Anna Hintsi film „Savvusanna sõsarad“, mis on esimene Eesti dokumentaalfilm, mis esilinastus mainekal Sundance´i filmifestivalil.
Eesti Vabariigi 100. juubeliks, mida tähistati 2019. aastal, kirjutas helilooja Märt-Matis Lill „Suitsusaunasümfoonia“. Muusikalavastus põhines suuresti vana Võrumaa pärimuslugudel ja rahvalauludel. Idee orginaalteose loomiseks tuligi võrukestelt, kes soovisid anda oma panuse vabariigi juubeli kultuuriprogrammi.
Sauna erilist tähtsust mitte ainult ihuharimise paigana, vaid ka inimestevahelises suhtluses rõhutab kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), kes oma romaani „Tõde ja õigus“ II köites on kirjutanud, et „kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.“
Vanasti nimetati sauna vaese mehe arstiks. Lisaks pesemisele-vihtlemisele raviti saunas erinevaid haigusi, saunal oli tähtis koht peretraditsioonides ning rituaalides. Saunas tuli inimene ilmale, saunas jättis ta maise maailmaga igaveseks hüvasti. Tänaseks on elus vahest veel üksikuid väga vanu inimesi, kes teavad end olevat sündinud saunas.
Sauna tuli minna rahuliku meelega, seal ei tülitsetud, sest kuri sõna ega vandumine pole kuulunud saunakultuuri juurde. Saunapäevad olid tavaliselt laupäev ja pühadelaupäev. Kindlasti käidi saunas jaanilaupäeval ja jõululaupäeval. Üldiselt käisid saunas esimesena mehed, pärast seda naised-lapsed. Vanemas saunatraditsioonis visati soola sauna nurkadesse, koldesse, kerisele ja lavale, et vältida nakkushaigusi. Saunatulijal on olnud kombeks paluda saunaliste sekka ka Jumalat ja/või teisi pühakuid ja tänada nii puulõhkujat, saunakütjat, veetoojat, leiliviskajat kui vihahautajat. Usuti, et hingedeajal ja jõulupühadel tulevad ka esivanemate hinged sauna vihtlema-pesema, seepärast jäeti neile saunast lahkudes lavale vihakonts, seep ja sooja vett.
Saun oli saartel ja Lõuna-Eestis enamasti igas talus, Lääne- ja Põhja-Eestis oli kombeks pesta ja vihelda rehetoas, sauna eraldi hoonena ei tuntud. Lõuna-Eestis ehitati koobassaunu pooleldi või tervikuna maa sisse. Arvatakse, et koobassaunad on pärit ajast, mil palkehitised olid veel tundmata. Esimesed kirjalikud teated saunast pärinevad Jõelähtme kihelkonnast 13. sajandi algusest. 18. ja 19. sajandil olid suitsusaunad väga levinud, seejärel hakkas koos linnastumisega suitsusauna kombestik hääbuma. Tänapäeval on suitsusaunu alles ja tarvitusel kõige enam Võru- ja Põlva maakonnas.
Korstnaid hakati saunadele ehitama 19.–20. sajandi vahetusel. 19. sajandi lõpuni elasid talusaunades maata kehvikud või talusulased. Saun ehitati tavaliselt teistest taluhoonetest eraldi, tiigi äärde. Valesti kütmisel võis juhtuda, et saun läks põlema. Vanasti öeldi, et küll mõnel mehel on hea käsi, sauna pani (põlema), küla läks… See tähendas, et ta tegi midagi väga kehvasti ja see pahandus, mis ta korda saatis, puudutas paljusid.
Suitsusauna ei võeta nüüdisajal enamasti samaväärsena teiste pesemiskohtadega (vann, dušš, korstnaga saun) ning reeglina kannab saun inimeste jaoks laiemat ja terviklikumat tähendust kui pelgalt pesemiskoht. Nõukogude ajal muutusid saunad ajaveetmise ja pidutsemise kohtadeks ja looduskaunitesse kohtadesse kerkis arvukalt nn Soome saunu.
Legendaarne Läti helilooja Raimonds Pauls kirjutas lööklaulu „Soome saun“ (Somu pirts), mis – üllatus-üllatus! – rändas Lätti tagasi pärast seda, kui see saavutas 1970ndatel Rein Tuusi poolt laulduna Eestis suure poplaarsuse:
Saun, kus pole vett, on soome saun.
Kiitus Soomel, et on soome saun!
Jõe või järve kaldal soome saun
Ja kodus on ootamas veel oma saun!
Ka nüüdisajal on saunakultuur väga populaarne ning mõeldakse välja aina uusi ja uusi saunatüüpe: ujuvsaunad, tünnisaunad, kilesaunad jne.
Saunast on loodud palju laule. Eestlaste seltskonnas üüratakse rahvalikuks saanud laulu „Sauna taga tiigi ääres mängis Miku Manniga...“, mille autoriks värvikas Hermann Julius Schmalz. Luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep proovis laulusõnad tõlkida ladina keelde ja sealtmaalt on see üliõpilaskonnas väga populaarne. Laulge kaasa:
Post balneum, prope stagnum
Michael Mariaque
:,:Parvas ranulas ceperunt
infracta sartagine:,:
Inquit Michael: ”Maria,
Ecce bella ranula
:,:Ea fortasse magnae ranae
Est cognata parvula”:,:
”Stulte Michael”, Maria
Inquit rana non verast
:,:Habet rana quattor pedes
Eae cauda unicast:,: