Abikaasa naaseb Tallinnast koju Soome, kui teda tabab haigushoog. Kui haiglas kohtuvad kaks varem teineteisele tundmatut naist, selgub, et ta on elanud kaksikelu. Otsides vastuseid pead vaevavatele küsimustele, paljastavad naised teineteisele ka ennast ja oma saladused.
Kuidas nähakse eestlust Soomes?
Oleme vist harjunud, et ligi kolm aastakümmet on Soomes püsinud teatud kindel ettekujutus eestlusest. Tõsi, see sõltub ka vaatajast. Andunud estofiil on näinud eestlust sügavamalt, ent siiski rohkem Eesti eestlust ja Eesti eestlasi hinnates. Soome eestlus on kasvanud ja arenenud tasapisi, aastakümnete jooksul, muutunud seoses poliitika ja olude teisenemisega nii Eestis kui Soomes. Kuidas aga meie, Soome eestlased ise, oleme seda narratiivi loonud ja kogenud? Vargad ja lõbutüdrukud, kalevipojad, koristajad, nähtamatu tööjõud, kellel kodu mere taga ja kes mõnevõrra rahvuslikum ja sissepoole pööratum kui soomlased? Või siis mobiilne ja paindlik, ettevõtlik, kiirelt arenev väike naaber, keda ei huvitagi enam põhjamaine hõimuvendlus, ja kes vaatab juba tagasi koju ja sealt ehk hoopis kaugemale maailma?
Nii või teisiti, äsja YleAreenas välja tulnud seriaal „Mieheni vaimo“ lükkab selle teema seisukohast maakera veidi nihkesse.
Vaatasin seriaali jaanuari esimestel nädalatel ja märkasin, et midagi on hakanud muutuma - mitte ainult vaadatud seriaalis, vaid sarnaseid tähelepanekuid tegin samal perioodil ka mujal meedias.
Aga tagasi sarja juurde. Taustalugu on selline, et Soome ettevõtjal on Eestis tekstiilifirma ja nagu selgub kohe esimese osa lõpuks, ka teine pere. Kumbki pere ei tea teineteisest loomulikult midagi, kuid peale mehe ootamatut surma hakkavad nad sündinud suppi üheskoos helpima.
Eestis elav Evelin on soome-eesti päritolu. Tema soomlasest ema kolis Eesti armastuse sunnil (tüüpiline lugu mõlemasuunaliselt ka tänapäeval). Nii Evelin kui tema tütar räägivad (liigagi) ladusalt tänapäevast soome keelt kasutades osavalt pealinna kandi sõnavara.
Huvitava seigana on Evelini näitlev Sara Soulié ka ise kahekultuurilise, soome-taani taustaga. Souliél on eesti keelega kümnekonna aasta pikkune kokkupuude ja oma eestikeelsed repliigid ütleb ta seriaalis üllatavalt ladusalt, ent siiski nii tugeva aktsendiga, et Eestis sündinuks ja üles kasvanuks on teda selle põhjal raske pidada.
Seriaali tegevus toimub peamiselt Soomes, sest Evelin kolib koos lapsega üsna peagi Soome. Eestis käiakse siiski tihti ja sarjas esineb mõnevõrra ka eestlasi. Üht kandvat rolli, tekstiilivabriku tegevjuhti mängib Egon Nuter, kes räägib sarjas ladusat soome keelt.
Soome-eestlus on esil ka baarman Tarvo, Soomes elava eesti-soome päritolu Evelini töökaaslase kaudu, kellega ema lapsepõlves küll eesti keeles rääkis, ent kes koolilkiusamise tagajärjel üritas olla ennekõike soomlane ja eesti keelt ära ei õppinudki. Kindlasti tuttav lugu, mis puudutab paraku mitmeid soome-eesti peresid.
Ent narratiivi muutusest. Üllatav oli, et Eesti oli sarja ühe elemendina sama loomulik, kui oleks olnud näiteks Rootsi. Lihtsalt üks lähedalolev naabermaa, kellega on loomulikud suhted ja läbikäimine ning situatsioonid, mis on fooniks ka sellele loole. Pean seda normaliseerumiseks: Eesti ja eestlased on normaalne osa Soome elust ja seda kajastatakse iseenesestmõistetavalt meelelahutuses.
Samas torkas kakskeelse ja kakskeelsete laste vanemana silma ka Eesti taustaga tegelaste kakskeelsus (või siis selle puudumine, mille põhjuseid sarjas ka põgusalt avati). Ka see on ühe teema normaliseerumine, millest varem on meedias juttu olnud peamiselt vaid sotsiaalses ja integratsioonipoliitika võtmes.
Teisalt, Eesti ja eesti keel ei ole sarjas ainult taustale ja statisti rolli jäetud - lühikestes lõikudes viidati eesti kultuurile ja tavadele. Näiteks näidati viimast koolipäeva Eestis ja esimest koolipäeva Soomes 8-aastase Aile kogemuse kaudu. Üks päev oli täis piduriideid ja Eesti hümni laulmist, teisel päeval tundis Aile ennast ebamugavalt ainukesena, kes tuli kooli kleidis ja lillekimbuga.
Tegemist ei ole esimese ega ainukese praegusel hetkel jooksva Soome seriaaliga, kus kandvas rollis esineb soome-eestlane - Valkeakoski politseijaama elust rääkivas komöödiasarjas „Kontio & Parmas“ on üks peategelastest eesti päritolu naispolitseinik Aune Parmas ja seriaalis käsitletakse möödaminnes ka Parmase tausta ehk Eestiga seotud teemasid.
Mis viitab siis (minu vaieldamatult subjektiivsele) kogemusele, et üldine suhtumine näikse olevat muutunud või muutumas? Võib-olla on tegu vaid juhuste kokkulangevusega: ühe argise jaanuarikuu nädala jooksul näen ma ülalpool kirjeldatud, Eestit iseenesestmõistetava faktina kajastavat seriaali, lisaks ilmub Helsingin Sanomates lugu, mis räägib Eesti karikaturistidest ja nende koostööst Hesariga, Yle hommikustuudios intervjueeritakse Arctic Safari rallil juhuslikke eestlasi (kes vastavad muide enesestmõistetavalt soome keeles) ja nädala lõpus näitab Yle iluuisutamise EM-i ülekannet Tallinnast. Hetkeks tekib tunne, et Eesti ja eestlus ei olegi enam valdavalt marginaalis toimuv, kord aastas vabariigi aastapäeval esil olev või negatiivsete uudistena üldsuse ette jõudev teema.
Kirsiks tordil on kogemus samast nädalast, kui kolleegid kiitsid teineteise võidu, kuidas Eestis ollakse palju punktuaalsemad ja järgitakse määrusi ja reegleid täpsemalt kui Soomes. Sel hetkel nihkus maakera, sellisena nagu mina seda olen harjunud tundma, tõesti hetkeks tuntavalt paigast!
Rollides: Pirjo Lonka, Sara Soulié, Bruno Baer, Ella Kangas.