Eestis kaalutakse riigi põhiseaduse muutmist, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõigust ära võtta. Konservatiivsemate poliitiliste vaadetega erakonnad pooldaksid, et valimistelt jääks eemale ka kodakondsuseta ehk Eestis halli passi omanikena tuntud inimesed. See viiks aga olukorrani, kus Ida-Eesti omavalitsustes hakkaks vähemus otsustama enamuse üle.
Eesti valimissüsteem teeb vahet parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimistel. Parlamenti saavad valida vaid Eesti kodanikud, kohalike omavalitsuste valimistel on hääleõigus ka alaliselt Eestis elavatel Euroopa Liidu kodanikel, vähemalt viis aastat riigis elanud teiste välisriikide kodanikel ning viis aastat Eestis elanud määratlemata kodakondsusega ehk halli passiga inimestel.
Euroopas on kolmandate riikide kodanike hääleõigus kohalikel valimistel erinev. Näiteks Soomes saab selle õiguse pärast kaheaastast riigis elamist, aga Lätis sellised inimesed hääleõigust ei saagi.
Riigi statistikaameti andmeil on Eesti 1 374 87 elanikust 5,77% Venemaa kodanikud, 0,22% Valgevene kodanikud ning 4,53% määratlemata kodakondsusega isikud.
Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal kolis Eestisse erinevatest liiduvabariikidest sadu tuhandeid inimesi, kes ei saanud pärast Eesti taasiseseisvumist automaatselt kodakondsust ega soovinud selle saamiseks ka eksamit teha. Praegu kehtiva valimisõiguse juured ulatuvadki aastasse 1992, mil noor riik soovis soodustada lõimumist. Õigust otsustada riigi asjade üle parlamendivalimistel hääletades neile ei antud, aga osalemine kohalikel valimistel oli mõeldud vahendina, mis aitaks neil lõimuda Eesti ühiskonda ja annaks võimaluse mõjutada kohalikke küsimusi.
Praegu on seaduse muutmise põhjuseks loomulikult Venemaa sõda Ukraina vastu. Idanaabri mõju Eestis soovitakse võimalikult palju vähendada.
2024. aasta algusest kerima hakanud protsess jõudis esimesse suuremasse vahefinišisse oktoobris, kui 28 parlamendisaadikut 101st tegid ettepaneku kolmandate riikide kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt kohalikel valimistel hääletamise õigus ära võtta.
Eelnõu algatajate sõnul ohustab olukord, kus Eesti suhtes vaenulike kolmandate riikide kodanikel on õigus kohalikel valimistel hääletada, Eesti julgeolekut, sest nad saavad valitud esindajate kaudu otsustada Eesti elu puudutavate oluliste küsimuste üle. Eelnõu algatajate hinnangul motiveerib muudatus kodakondsuseta elanikke eesti keelt õppima ja Eesti kodakondsust taotlema, mis tagab neile võimaluse täisväärtuslikult Eesti ühiskonnaelus osaleda.
Novembris, pärast erakondade vahelisi vaidlusi liiguti parlamendis edasi eelnõuga, mille järgi jääks kohalike valimiste hääletusõigus Euroopa Liidu ja NATO kodanikele lisaks alles ka halli passi omanikele, ehk see puudutaks vaid kolmandate riikide kodanikke. Opositsioonierakonnad ei ole aga sellise vahettegemisega nõus.
Põhiseadus on Eestis püha. Seda 1992. aastal vastu võetud riigi alusdokumenti on muudetud vaid loetud kordadel ja sellega kaasnevadki tõsised vaidlused ning see nõuab parlamendis erakordset üksmeelsust. Arvestades et järgmised valimised toimuvad juba 2025. aastal, on küsimus ajakriitiline. Vaidlused jätkuvad ning pole välistatud, et kokkuleppele ei jõuta või tuleb koalitsioonil veelgi järgi anda. Opositsiooni jaoks on valik, kas kõik või mitte midagi.
Praeguse eelnõuni jõudmisel olid kaalukeeleks valitsusse kuuluvad sotsiaaldemokraadid, kelle üks idee oli kehtestada kolmandate riikide kodanikele kohustus end valijaks registreerida. See oleks tähendanud, et enne valimistel osalemist oleksid pidanud need isikud kinnitama lojaalsust Eesti Vabariigile ning austust Eesti põhiseadusliku korra vastu ja end valijaks registreerima. See variant siiski läbi ei läinud ning sotsid nõustusid lõpuks, et agressorriikide kodanike valimisõigus kaob ja kodakondsuseta isikud saavad edasi hääletada.
Konservatiivsed parteid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa nõuavad mõlemalt grupilt valimisõiguse äravõtmist. Paljuski venekeelsele valijaskonnale toetuv Keskerakond aga laidab valimisõiguse kaotamise üldse maha.
Valimisõiguse äravõtmise kriitikud juhivad tähelepanu mitmele asjaolule. Ühena tuuakse välja, et kohaliku elu üle otsustamine ei ohusta riigi julgeolekut kuidagi. Kohalikes omavalitsustes otsustatakse ju ühe või teise piirkonna siseküsimusi, mis tihtipeale kuuluvad kommunaalvaldkonda. Pealegi on mittekodanike ja halli passiga inimeste hääletamisaktiivsus kohalikel valimistel seni madal olnud.
Vähesele valimisaktiivsusele on tähelepanu juhtinud ka Eesti kaitsepolitsei endine juht Arnold Sinisalu: „Mul on väga sügavad kõhklused ja kahtlused, kas me sellega lahendame probleeme või tekitame juurde. Statistika näitab, et neid Vene kodanikke ja mittekodanikke, kes käivad kohalikel valimistel hääletamas, on väga vähe. Järelikult see mõju, mis sealt kaudu tuleb, on ka suhteliselt väike.“
Küll aga võib just Ida-Virumaal, kus neid inimesi, keda seadusemuudatus puudutab, on kõige rohkem, tekkida olukord, kus valitsema hakkab vähemus. Otsus vähendaks valimisõigusega inimeste hulke nii palju, et mõnes omavalitsuses tulekski lõpuks valima vaid paarkümmend protsenti seal elavatest inimestest. Niimoodi valitud võim poleks aga enam legitiimne. Tõsi, see puudutaks peamiselt Ida-Viru ja Harju maakondi, kus elab vastavalt 38 295 ja 34 193 Venemaa kodanikku (Eestis kokku 79 332). Kontrastid on Eestis suured, näiteks Hiiumaal elab vaid 5 Vene kodanikku.
Kriitikud juhivad tähelepanu ka asjaolule, et Eesti kodakondsus ei tee inimest automaatselt riigile lojaalseks. Selle tõestuseks on viimased Euroopa parlamendi valimised, kus said valida vaid kodanikud. Aivo Peterson, kes praegu riigireetmise kahtlustusega vangis istub, sai neil valimistel 11. tulemuse kogudes 3,1% hääletest.
Sotsiaaldemokraadist ajakirjanik Maris Hellrand tõi Eesti Päevalehes avaldatud arvamusartiklis näite, kuidas Ida-Virumaal elav halli passiga Aleksander on Kaitseliidu liikmena valmis Eesti eest surema. Hellrand tõstatab küsimuse, kas tulevikus on need inimesed sobilikud küll Eesti eest surema, aga oma kodulinna olmeküsimuste eest otsustamiseks nad ei kõlba. Hellrand tõdeb, et arvatavasti on Aleksander halli passi omanike seas erand, kuid seetõttu ei tohikski kõiki ühe mõõdupuuga võtta.
„Samal ajal osaleb nii Narva linnavalitsuse, riigikogu kui Euroopa parlamendi valimistel sünnijärgne kodanik Valentina – inimene, kellest tõsiusklikumat putinisti ma oma pika ajakirjanikutöö vältel veel kohanud ei ole,“ kirjutab Hellrand.
Poliitikateadlane Tõnis Saarts tuletas Eesti rahvusringhäälingule antud kommentaaris meelde ka seda, et valimistel kandideerida saavad jätkuvalt vaid Eesti kodanikud. Seega, kui karta, et rahvas hakkab hääletama putinistlike idede poolt, peaks selle elluviija olema ikkagi Eesti kodanik. Ka Saarts viitas Aivo Petersoni juhtumile.
Põhiseaduse muutmise vastu on ka mitmed 1992. aastal selle väljatöötamist eest vedanud ja nüüd pensionil olevad poliitikud. Liia Hänni ütleb otse, et tegemist on poliitmänguga, mida mängitakse kohalikel valimiste häältesaagi pärast. „Mittekodanike valimisõigus kohalikel valimistel on üks vaba ühiskonna toimimise tingimustest. Seega on riigikogu astumas eemale vaba ühiskonna ideaalist, tehes valiku suletuse kasuks. Seda võib õigustada maailmas toimuvaga, aga küsimus on kõigepealt meis endis – kas tahame tõepoolet muuta põhiseadusega valitud kurssi või oleme rahvana hoopis mängukanniks erakondlikus poliitikas, kus loetakse kokku häältesaagist järgmise aasta kohalikel valimistel?“ küsib Hänni rahvusringhäälingule antud kommentaaris.
Seevastu Eerik-Niiles Kross suurimast valitsusparteist Eesti Reformierakonnast ütleb, et 1992. ja 2024. aasta olukord on sootuks erinev. Toona mõeldi valimisõigust määrates peamiselt kodakondsuseta isikute peale, keda siis oli Eestis 480 000. Praegu on neid vaid veidi üle 60 000. Vene kodanikke oli 1992. aastal Eestis vaid mõni tuhat. Nende arv on suurenenud paljuski just selle 480 000 arvelt.
„Võõrriikide kodanike osalemine kohalikel valimistel sisaldas põhiseaduse koostamise ajal üksnes teoreetilisi ja tegelikult ettenägematuid tulevikuriske. 2024. aastal on need riskid paljus maailma paigus realiseerunud,“ kirjutas Kross ajalehes Postimees. „Nüüd on elu tekitanud olukorra, kus põhiseadusega loodud norm töötab ühele selle põhieesmärgile vastu – ta nõrgendab Eesti riiklust. Tasakaal on paigast ära ja see tuleb taastada.“
Selleks, et valimisõiguse äravõtmine kehtiks juba 2025. aasta oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel, peaks Riigikogu tegema otsuse suve alguses. Lõpphääletusel on põhiseaduse muutmiseks vajalik vähemalt 2/3 riigikogu liikmete toetus ehk 68 poolthäält.