Mõnisada aastat tagasi põhjalikumalt Siberit ja arktilisi alasid uurima asunud eurooplased olid siiralt üllatunud, kui nad ei leidnudki eest peadeta inimesi, kes liiguvad ühe jala peal hüpates, ja kelle nägu on keset kõhtu – nii nagu antiikautorid neist olid kirjutanud. Eurooplased olid sellisteks kohtumisteks valmis, sest nii seisis vanades ürikutes kirjas ja talletatud teadmistesse oli usutud aastatuhandeid. Kui selgus, et polaaraladel elavad täiesti tavalised inimesed, käed ja jalgadki olemas, ning erinevad teistest eurooplastest ainult oma kommete poolest, ei soostutud neid kohatuid ”olevusi” esialgu inimesteks nimetama. Mütoloogiline mõtteviis oli juurdunud ja lihtsam oli leppida aja jooksul tekkinud fantastilise ettekujutusega kui tegelikkusega, mis polnudki hirmuäratav ega veider.
Vahepeal on maailm muutunud aga veelgi keerulisemaks, infotki on sedavõrd palju, et selle teabekoguse analüüsimiseks on lihtsam langeda taas mütoloogilise mõtlemise tasemele, kui ajusid pingutada. Seda peegeldab avalik keskustelu multikultuursuse ja migratsiooniteemade üle. Üksjalad on selles mõttemaailmas lihtsalt kohta vahetanud: põhi on suundunud lõunasse, kust nad meie juurde tulla proovivad. Taoline liikumine ähvardab ”tsivilisatsiooni” nii mõnegi arvates taoistliku ürgkaosega, mille vastu tuleb astuda.
Ettevaatusabinõuna lubab mõni Soome parlamendisaadik võidelda üksjalgade (loe: multikultuurse õudusunenäo) vastu kõigi vahenditega. Eestis astub sotsiaalminister ennetavaid samme, üritades keelustada näiteks mõnes kultuuris tavapäraseks peetavat rõivastust, sest ”mujal Euroopas tehtud vigu tuleb ennetada”. Minister ei ole paraku täpsustanud, kas ta peab silmas inimõigusi, tööjõu vaba liikumist või usuvabadust.
Suur hulk ”tsiviliseeritud maailmas” elavaid inimesi, nii poliitikuid kui ka valijaid, on valmis jätkuvalt uskuma üksjalgadesse (loe: immigrantidesse kui potentsiaalsetesse kurjategijatesse). Vähem pööratakse tähelepanu tõsiasjale, et end klantspildina maailmale esitlevas euroopalikus heaolumudelis kõiki lubadusi täita ei suudeta. Nende lubaduste täitumise ootuses tulevad Euroopasse pagulased. Eestlasedki tulevad Soome otsima paremat elu, omal ajal läksid soomlased sel kombel Rootsi. Ometi ei täitu ka miljonite töötute, kodutute ja allpool vaesuse piiri elavate eurooplaste lootused. On raske ette heita inimesele soovi oma elutingimusi parandada, küll aga peaks olema üsna põhjendatud nõuda euroopalikus ühiskonnas meie poolt valitud otsustajatelt sellist tegutsemist ja selliseid lahendusi, mis muudaks heaoluühiskonna nende lubaduste vääriliseks ja aitaks mõjutada välispoliitilisi protsesse, mille tagajärjel maailm oleks paigaks, kus miljonid inimesed ei tahaks nii kergelt kodust kahkuda. Praegune valimispassiivsus Euroopas jätab siiski mulje, et märkimisväärne hulk inimesi eelistab uskuda pigem mütoloogilistesse olevustesse kui võimalusse mõjutada tegelikke protsesse ühiskonnas.