Mu Soome sõbrad on kuue aasta jooksul, mil ma olen Eestis elanud, tihti küsinud, missugune see elu siin õigupoolest on. Sellele küsimusele on raske ammendavat vastust anda, sest väga palju sõltub sellest, kuidas sul endal parajasti läheb. Konkreetsetele küsimustele on lihtsam vastata. Paljusid huvitavadki üksikasjad nagu näiteks palkade suurus ja avalike teenuste kvaliteet. Esimene võiks minu meelest olla parem, teisega olen rahul olnud.
Kultuuriliselt on Eesti ja Soome lähedased, välja arvatud väiksemad, näiteks toidukultuuri ja kombestiku erinevused. Ka kollektiivses, laialt levinud mõtlemisviisis on palju sarnast. Need pika ajalooga ja sügavale juurdunud sarnasused mõtlemise ja olemise viisides on alguse saanud ühisest ajast hõimude vanas algkodus ning meie rahvaste praeguses paiknemisest maailma äärel, kus suurema osa ajast on pime ja külm. Nii eestlased kui soomlased armastavad loodust ja hindavad vaikust ning oma ruumi. Nagu põhjapool kombeks, elatakse talvel säästuleegiga ja lühikesest ning valgest suvest proovitakse nautida täiel rinnal.
Mõtteviisides on siiski erinevusi ja minu arvates ilmnevad need eelkõige inimeste arvamustes poliitika ja ühiskonna kohta. Need on sündinud modernses ja rahvuslikus ühiskonnas ja seetõttu teistest suhtumistest nooremad. See, et Eestis võõristatakse ametiühinguliikumist ja progresiivset tulumaksu, on minu meelest pika nõukogude okupatsiooniaja tulemus. Mulle tundub, et nõukogude aja mõju on eesti poliitilises kultuuris ja inimeste arvamustes siiani tunda, ja see ei ole mingi ime.
Arvan, et nõukogude okupatsioon mõjutab ka eestlase suhtumist immigratsiooni ja keskkonnasäästlikku eluviisi. Lisaks nõukogude ühiskonna totalitaarsusele mõjutab inimeste suhtumist ilmselt ka materiaalse puuduse või isegi vaesuse kogemus. Üle noatera iseseisvuse säilitanud Soomes on olnud aega ja võimalusi arendada ühiskonda vabalt ja poliitilises koostöös. Hindan ühel poolt Soome pikkade traditsioonidega ja mitmekesist (olgugi, et ohustatud) heaoluühiskonna mudelit ja sellega koos sündinud seadusterägasatikku, teiselt poolt võlub mind Eesti ühiskonna ja kultuuri dünaamilisus ja pragmaatilisus. Soomlaste pedantsus ja ülehoolitsemine mõnikord lausa ärritavad mind. Näiteks on naeruväärne, et restoranikülastajal on teatud olukordades seadusega keelatud oma ostetud jooki ise terrassilauale viia.
Et mu jutt ei hakkaks meenutama nutulaulu – ja ka seetõttu, et alles äsja tähistasime Eesti Vabariigi 100. aastapäeva – tuleb tunnistada, et võtan mütsi maha selle hoo ees, millega Eesti on muutunud oma kodanike eest hoolitsevaks, majanduslikult konkurentsivõimeliseks riigiks pärast nõukogude okupatsiooni ja keerulisi 1990. aastate algusaegu. Kui käisin 2006. aastal kolmandat korda Eestis, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Võrreldes mälupiltidega kahest eelmisest korrast, kui käisin 1989. ja 1991. aastal kooliõpilasena külas meie sõprusklassil Saaremaal, oli vahe meeletu. Žigulide asemel sõitsid Tallinnas tõusuperioodi uhkeldavad moeautod Hummerid.
Eestis on hea elada, sest inimesed on soojad, sõbralikud ja külalislahked ega kohku väikestest tagasilöökidest. Minu jaoks sünnib “sild” Eesti ja Soome vahele eelkõige sellest, kui kodused siinne mõtteviis ja kombed Soomes üleskasvanu jaoks lõppude lõpuks on, vaatamate sellele, et meie riikide ajalugu on erinev. Mõlemad mõnusad maad.