Pagulasküsimus Eestis ja Soomes on täiesti erinev. Kõige rohkem varjupaigataotlusi, kokku 32 477 esitati Soomes 2015. aastal. 77% saabujatest olid mehed. Tulijaid oli Iraagist (63%), Afganistanist (16%) ja Somaaliast (6%). Eelmine aasta oli rahulikum, varjupaigataotlusi esitati 5 657.
Aastal 2015 taotles Eestis varjupaika 231 inimest. Kõige suuremad rühmad on aastate jooksul olnud ukrainlased, nende järel venelased ja grusiinid. Praegu on on Eestis 120 kvoodipagulast. Neist sada on pärit Süüriast.
Olen praegu kahe perekonna ehk seitsme pagulase tugiisik. Tugiisikud aitavad peresid praktilistes küsimustes, kuid oleme ka teineteisel juures teed joonud. Ma pole nende tausta ja kogemuste kohta eriti küsimusi esitanud.
Pool aastat tagasi saabusid süürlasest arst ja tema naine ning nende Kreeka pagulaslaagris sündinud mõne kuu vanune tütar. Enne sõda oli elatustase Süürias, või vähemalt mõnes selle piirkonnas, kõrgem kui Eestis. Ka arstil oli Aleppos oma korter. Ta näitas pilti hävinud korterist. Ühel kohtumisel rääkis ta, et kuul tappis tema kõrval olnud sõbra ja näitas Youtubest pilte oma vanast haiglast, kui see pommirahe alla jäi. Arstid kandsid tilgutite all olevaid lapsi keldrisse varjule.
Arst õpib usinalt eesti keelt, tal on eesmärk võimalikult kiiresti tööle saada. Ta on poole aastaga jõudnud nii kaugele, et sõnumeid vahetades kasutame eesti keelt. ”Iga päev ma õpin, aga ma ei oska rääkida vabalt… ma ei räägi kellegagi.” Mina araabia keeles sellega hakkma ei saaks.
Üks pere oli olnud paar ööd Annelinna üürikorteris, kui naaber kutsus politsei, sest korterist tuli suitsuhaisu. Politsei oli rusikaga vastu ust prõmminud. Lapsed olid paanikas. Nad olid kindlad, et isa viiakse jälle ära nagu Süürias oli juhtunud.
Hommikul läksime tõlgiga kohale, kaasa tuli ka välismaalastega tegelev konstaabel. Ta rahustas peret, et kuigi politsei kasutabki sellist koputamisviisi, ei vii Eesti politsei kedagi niimoodi kodust ära. Sõnum jõudis tõepoolest kohale, see pere enam toas ei suitseta.
Eelmisel nädalal olime perele taaskasutuskeskusest külmkappi ostmas. Suurim kolmest müügil olevast külmkapist tundus olevat liiga väike. Selle peale ärritus müüja: “Kui suur see külmkapp olema peab, et see meie maksumaksja raha eest lõpuks täis osta?” vahutas müüja. Ta ei salli pagulasi, kõik muslimid on terroristid ja pedofiilid. “Kui mina oleks tööandja, ma ei võtaks neist kedagi tööle,” torkas müüja samal ajal, kui võttis vastu raha pereisalt, kes oli leidnud taasasutuskeskusest sobiva suurusega portfelli.
Jaak Kilmi värske film “Sangarid” räägib kolme eesti nooruki põgenemisest raudse eesriide taha Rootsi. Alguses suhtub Rootsi eestlaskond neisse kui paadipõgenikest kangelastesse, kuid poisid on sunnitud õige pea silmitsi seisma heaoluühiskonna reaalsusega. Vaadates maailma eri paigust Rootsi saabunud pagulaskeskuse asukaid, küsib üks eesti kuttidest: “Kas meie mitte ei pidanud olema kangelaslikud paadipõgenikud? “Siin ongi kõik kangelased,” tõdeb teine.