Kas Eesti narratiiv hakkab Soomes neutraalseks muutuma? Ühe mõõdupuuna võib kahtlemata pidada meelelahutust: kas Eesti ja eestlased esinevad Soome meelelahutuses, millisena neid kujutatakse ja kuidas näidatakse soome-eestlasi või kas neid üldse näidatakse?

Telesari „Minu mehe naine“, mida aasta alguses näidati Soome ja kevadel Eesti televisioonis, avas silmad ja pani sellele küsimusele laiemalt mõtlema. Eestit ja eestlasi on kajastatud Soome meedias juba üle kolmekümne aasta. Alguses nähti neis nõukogude ikke all oma vabaduse eest võitlevaid hõimuvendasid, keda abistati ja kelle käekäiku jälgiti. Järgmistel aastakümnetel andsid tooni mõlemas riigis toimunud ühiskondlikud muutused, mis mõjutasid inimestevahelisi suhteid ja ka seda, kuidas eestlasi ja soome-eestlasi Soome meedias kujutati. 1990. - 2000. aastatel räägiti eestlastest eelkõige kuritegevuse statistika, tööjõupoliitika ja lõimumise kontekstis, muretseti kasvava populismi pärast Eestis ja imetleti kiiret digiarengut ning hoogsalt kasvavat ettevõtlust. Väidan siiski, et kuni viimase ajani on Eesti ja eestlased olnud laiema avalikkuse vaatenurgast surutud teatud kitsastesse lahtritesse ja neid on kujutatud mingist kindlast perspektiivist.

„Minu mehe naine“, mille ühes peaosas on soome-eestlasest Evelin, ja mille tegevus toimub osaliselt Eestis, lõhub seda narratiivi ja muudab Eesti salongikõlbulikuks. Küsimus ei ole enam vaeses, idaeuroopa mentaliteeti kandvas sugulasrahvas vaid lihtsalt naabris, kellega suhtlemine on loomulik.

Sarjas torkab silma kakskeelsuse teema nii süžee, tegelaste kui näitlejate kaudu. Sara Soulié mängib Evelini, kelle ema on kolinud armastuse pärast Soomest Eestisse ja jäänud sinna elama. Evelin omakorda on tutvunud 19-aastasena soome mehega ja saanud temaga tütre Aile. Ema ja tütar räägivad sarjas ladusat soome keelt, kuid Evelinil on ka mitmeid eestikeelseid repliike. Evelini töökaaslane Soomes on soome-eestlane Tarvo, kelle eestlasest ema rääkis temaga lapsepõleves eesti keeles. Tarvot kiusati koolis ja seetõttu püüdis ta näida võimalikult soomlasena ega osanud täiskasvanuna enam eesti keelt. Samas on eestlaseks olemine Evelini ja Tarvo omavahelises vestluses täiesti loomulik teema.

Sara Soulié sai Evelini rollis ära kasutada oma mitmekeelset tausta. Ta on sündinud peres, kus räägiti soome ja taani keelt. Soome kolides pandi ta rootsikeelsesse kooli ja rootsi keelest sai tänu koolile, kõrgkoolile ja sõpradele tema kõige tugevam keel. Lisaks on Soulié lõpetanud ingliskeelse IB-gümnaasiumi, õppinud aasta aega Prantsusmaal ja elanud ning õppinud üle aasta saksakeelsetes riikides. Soulié ütleb, et tänu mitmekeelsusele jäävad uued keeled talle kergesti külge. Soulié kasvatab ka oma tütrest mitmekeelse, rääkides temaga taani keeles.

Soulié ütleb, et Eestis ja eesti keeles näidelda oli tore. Lisaks tema mitmekeelsusele aitasid kaasa ka näitleja sidemed Eesti ja eesti keelega. Ta on teismeeast peale veetnud oma suved Eestis, neist viimased 10 aastat pere suvilas. Soulié ütleb, et Eesti on talle väga südamelähedane ja keel ning kohalikud inimesed on tuttavaks saanud. „Püüan alati, kui see vähegi võimalik on, inimestega nenede emakeeles rääkida,“ ütleb ta. Soulié on õppinud eesti keelt ka Helsingi rahvaülikoolis. Nagu kõikide keeltega, nii ka eesti keelega on nii, et mida rohkem seda õpid, seda raskem see tundub.

Telesarja tehes tuli eesti keelele läheneda uuest küljest, sest lisaks sõnadele ja fraasidele tuli õppida ka hääldamist. Soulié meelest on keele omandamine keelekeskkonnas lihtsam kui kursustel õppides. Tema palvel rääkis Eesti võttegrupp temaga ainult eesti keeles. Grimeerija ja kostümeerijaga kujunes välja tõeline keelekümblus, sest näitleja veedab grimmibussis väga palju aega. Režissööri abi Doris Tääker lindistas koos abikaasaga dialooge, mida harjutati koos sarjas mängivate Egon Nuteri ja Carmen Mikiveriga.

„Võtan seda kui kingutust, et sain töötada Eestis koos kohalikega,“ ütleb Soulié. Koostöö väga professionaalse Eesti võttegrupiga oli suurepärane. Loomulikult oli ka kultuurierinevusi. Eestis tehakse pikemaid, 12-tunniseid võttepäevi ja seetõttu ei jaksanud osa võttegrupist alati nädalavahetusteks Soome naasta. Sarja filmiti veidi üle poole aasta ja peamiselt Eestis. Sisevõtted filmiti näiteks Viimsis stuudios, autosõidud tehasesse Maardus. Meeldejääv ja teistsugune oli naistepäev Eestis võtete ajal. Kõiki naisi peeti meeles rooside, vahuveini, šokolaadi ja väikese kingitusega.

Sisseelamine Eestis kasvanud naise rolli ei nõudnud Souliélt erilist eeltööd. Stsenaariumis oli olulisemal kohal Evelini isiklik taust. See, et ta oli sunnitud noorest east hoolimata üksi hakkama saama. Tegelaskuju loomisel pidi arvestama ka Eesti ja Soome erineva majandusliku olukorraga. Sara Soulié meelest on sarjas kõige olulisemad kahe naise vahelised suhted ja üllatava kriisiga hakkamasaamine. Argielu kujutamisel on näha ka väikesed kultuurierinevused nagu näiteks esimese ja viimase koolipäeva tähistamine. Soulié kiidab stsenaariumit, mille autor Juuli Niemi tegi suure taustatöö tutvudes põhjalikult Eesti argielu ja kultuuriga.

Tulles tagasi artikli alguses tõstatatud küsimuse juurde: ka Soulié meelest on paljudes sarjades üha enam erineva taustaga osalejaid ja näidatakse Soome erinevaid kultuure. Samuti on järjest rohkem koostööprojekte, kus soomlased saavad rääkida erinevates keeltes. „Kultuuride kohtumised loovad alati lisaväärtust,“ arvab Soulié.