Nad tulevad siia kerge e-elu, madalate riigimaksude ja automaksu puudumise pärast. Toovad oma kombed kaasa. Nõuavad kohvikus visalt kviitungit ja pärast unustavad selle laua peale. Mörisevad tänaval valju häälega arusaamatus keeles. Kui ära eksivad, siis hüüavad üksteist või konsulaati appi. Halvimal juhul on nad orjapidajad, kes seovad kohalikud lehmaketiga kuuri kinni või röövivad oma äripartneri ja panevad tema tükeldatud laiba prügikotti. Ja kõige hullemad võtavad ära eesti naised.

Sellised me oleme – sommid Eestis!

Astusin kõikuvale tiiburile aastal 1992. Ees oli ohtlik merereis tormisel Läänemerel. Olin majanduspõgenik, koondatud ajakirjanik ja vaene üliõpilane. Sain siit ilma taotlemata varjupaiga ja mõnusa elu. Ning suurepärase naise.

Õppisin kaheksa aastat Tartu ülikoolis, neli aastat kohalikus kunstikõrgkoolis ja läbisin lisaks kaheaastase magistrikursuse. Aastate jooksul kõikus õppemaks 15 000–60 000 krooni vahel, aga minu õpingute eest maksis Eesti maksumaksja (14 aastat × keskmiselt 30 000 krooni teeb vähemal 420 000 krooni!). Oleksin õppinud veel kauemgi, aga mu tütar keelas – isa ei tohi rohkem õppida.

Õpingute ajal ja pärast seda olen olnud tööl kokku seitse aastat, aga fiskaalselt olen kasusaaja, eriti kui arvestada, et meie praegu tarmukas tütar sündis enneaegsena ja sai tänu eesti maksumaksjatele eriravi. Olen seega olnud ühiskonna kulul elav immigrant, tee või tina.

Aegade voolus on Eestis tegutsenud soomlasi jätkunud igale poole. Näiteks Eesti vabadussõtta. Vapraid soomlasi oli ainuüksi valgete pool 1358, neist 147 langes. Kõik ei langenud rindel. Ilma pereta tulnud noorte meeste immigrandielu juurde kuulusid ka siis viin ja korrarikkumised. Ühe Põhja Poja lasid maha eestlased, sest muudmoodi ei suudetud teda ohjeldada.

Ka kuulus keeleteadlane Lauri Kettunen osales vabadussõjas. Temagi kurdab, et soomlaste seas on innustunud hõimuaate kõrval levinud distsiplineerimatus ja vallutajalik käitumine. Paljude arvates lõhkesid soomlaste laengud vabadussõjas rohkem sümboolselt – kuigi ohvrid (langenud, haigestunud ja kadunud) olid reaalsed.

Nendest immigrantsiooni varjukülgedest hoolimata suhtutakse meisse siin ikka veel üllatavalt heatahtlikult. Minu meelest on see selge märk Eesti immigratsioonipoliitika õnnestumisest ja kohalike igakülgsest sallivusest. Nad on aru saanud, et mõne immigrandi tempude pärast ei tasu kohut mõista kõigi üle.