Skandinaavia riikide koostöös peaks suhtluskeelteks ideaalis olema skandinaavia keeled. Selle eesmärgi saavutamiseks on loodud isegi keelepoliitiline dokument. Strateegia aluseks on nii keelte mõistmist hõlbustav sarnasus kui ka pikaajaline arusaam Põhjala riikidest kui kultuuripoliitilisest tervikust. Ka Soome ja Eesti vahele on sobitatud juba 19. sajandist alates koostöösilda, mille alustalaks on just keelesugulus. Kas ka üle Soome lahe ulatuvas suhtluses peaks kasutama eesti ja soome keelt ja kuidas see õnnestuda võiks?
Sellist suhtlust, kus erineva emakeelega osalejad kasutavad oma emakeelt ja saavad vestluspartneri keelest mingil määral aru, nimetatakse vastastikuseks mõistetavuseks ehk retseptiivseks mitmekeelsuseks. Vastastikusele mõistetavusele aitavad kaasa keeltevaheline sarnasus, üksteise keele vähemalt osaline valdamine või nende kahe variandi kombinatsioon. Eesti ja soome keel näivad ahvatlevalt sarnased, kuid reaalses suhtlussituatsioonis võib sugulaskeele mõistmisel raskusi tekkida. Soome ja eesti keelest vastastikust arusaamist uurinud Annekatrin Kaivapalu sõnul võib Mauno Koivisto kunagise tõdemuse „Me saame aru kolmandikust, kolmandikust saame aru valesti ja kolmandikust ei saa üldse aru” üsna tõepäraseks tunnistada. Seepärast võib sugulaskeele esmakordne kuulmine meenutada hetketi suhtlust kavala savolasega – vastutus on kuulajal, aga mille eest vastutama peaks, seda täpselt ei tea.
Olukord ei ole siiski nii hull. Olen uurinud eestlaste ja soomlaste vahelist retseptiivset mitmekeelsust ning selle põhjal on vastatikuse mõistmise lähtekohaks just keelte sarnasused. Põhisõnavaras on palju ühist ning sageli on ka vestluse kontekstis rohkesti viiteid sellele, millest jutt käib. Sarnased, kuid erineva tähendusega sõnad enamasti probleeme ei tekita: soomlane saab soolaste toitude lauas kiiresti aru, et viiner on vorstike, mitte magus sai. Vestlus on alati suhtlejate vaheline koostöö. Võõra sõna tähenduse võib üle küsida ning vestluskaaslast saab vajadusel aidata keerulisemaid kohti tõlkides.
Vastastikuse mõistetavuse eelis on selles, et see nõuab keelest aru saamist, kuid mitte tingimata keeleloomeoskust. Retseptiivne keeleoskus põhineb sugulaskeelest oma emakeelega sarnaste nähtuste äratundmisel. Ühist võib leida sõnavarast või ka näiteks tegusõnade pööramisest või keelekujunditest. Olen kindel, et vanha koira oppii myös uusia temppuja ja sugulaskeelt saab niimoodi ka aktiivselt õppida. Uurimuste kohaselt võimaldab ka minimaalne kokkupuude sugulaskeelega keeltevahelisi seaduspärasusi märgata ja pole ilmselt lihtsamat viisi uute sõnade omandamiseks, kui juba tuttavale sõnale uue tähenduse juurdeõppimine. Minu uurimustöös analüüsitud vestlustes kerkis õppimissoov selgesti esile. Osalejad võrdlesid keeli, arendasid imetlusväärse loovusega uusi rahvaetümoloogiaid ning juhtus ka seda, et sõnad said mõlema keele tähendusi humoristlikult ühendades hoopis uusi ja laiemaid tähendusi. Sugulaskeelest saab nii justkui emakeelt täiendav osa.
Tuleme veel tagasi põhjamaise konteksti juurde. Skandinaaviamaade koostöökeelt kutsutakse skandinaaviskaks. See tähendab, et oma emakeelt räägitakse nii, et sugulaskeelte kõnelejatel oleks sellest lihtsam aru saada. See võib tähendada aeglasemalt kõnelemist, sugulaskeelega sarnasemat hääldamist jaja mõistmisprobleeme põhjustada võivate sõnade asendamist üheselt mõistetavate sõnadega. Nii tekib justkui skandinaavia keelte hübriidvariant.
Märkasin oma uurimuse käigus analüüsitud vestlustes mitmeid sarnaseid nähtusi. Vestlejad lõid ühise vestlusruumi, rääkides ajuti üksteise keelt ning kasutades sugulaskeelte ressursse. Kui teisest keelest on mõni sõna selgeks saanud, on lihtne seda omakeelsesse lausesse põimida. Või lisada emakeelse sõna tüvele mõni sugulaskeelest tuttav käände- või pöördelõpp ja loota, et vestluspartner saab siis mõttest paremini aru. Lisaks lootmisele võiksime ka teadlikult keeltevahelisi sildu ehitada. Skandinaaviamaade koostöös on juba pikemat aega koostatud sugulaskeelte sarnasusi ja erinevusi tutvustavaid käsiraamatuid, kuhu on lisatud ka juhiseid, kuidas omavahel suheldes ennast paremini arusaadavaks teha. Igati kopeerimist vääriv idee!
Samas võib küsida, miks peaks üldse vaeva nägema, kui kasutusel on juba rahvusvaheline lingua franca, inglise keel? Ega ei peagi, kuid võimalus kõnelda oma emakeeles ja püüe ennast sugulaskeeles arusaadavaks teha tekitavad inimlikult soojema suhtluskeskkonna. Vestluspartnerite inglise keele oskus ei pruugi ka olla sellisel tasemel, mis vestlemist hõlbustaks.
Annan oma uurimuse põhjal neli soovitust.
1) Retseptiivne mitmekeelsus võib olla eestlaste ja soomlaste vahel hästi toimiv suhtlusviis. See viitab lähedusele ja loob uue sümboolse silla üle Soome lahe.
2) Kuigi sageli arvatakse, et retseptiivne mitmekeelsus võimaldab võrdväärset suhtlust, ei ole see tingimata nii, kui suhtlejate keeleoskuses on erinev. Soome ja eesti keel ei ole nii sarnased, et teist keelt üldse oskamata lihtsalt suhelda võimaldaks.
3) Soovitan sellist suhtlusviisi siiski katsetada. Üheskoos sugulaskeeltega tutvumine võib olla lõbus ning kõikide eri rahvuste vaheliste kontaktide keel ei pea olema inglise keel.
4) Retseptiivne mitmekeelsus ei ole kasulik ainult nende suhtluspartnerite jaoks, kellel teise keele aktiivne oskus puudub. Selline mitmekeelsus pakub tänuväärse võimaluse väljendada end emakeeles ja samal ajal kuulata või lugeda teist keelt. Seda võin isikliku kogemuse põhjal siiralt soovitada.
Hanna-Ilona Härmävaara: Building the Bridge in Interaction : Receptive Multilingualism among Finnish and Estonian Speakers. Väitöskirja. Helsinki: Helsingin yliopisto 2022. Luettavissa osoitteessa: http://urn.fi/URN:ISBN:978-951-51-7921-0