Jaan Krossi romaanidest jõudis viimasena soome keelde „Taevakivi“. See ilmus eesti keeles 1973. aastal ajakirjas Looming ja 1975. aastal eraldi raamatuna, „Taevakivi“ soomendas teenekas tõlkija Jouko Vanhanen ja tõlge ilmus sel aastal. Tegemist on lühikese romaaniga, niisiis pole kindlasti teose maht põhjuseks, miks selle tõlkimine jäi viimaseks. Ka ei saa olla probleemiks kunstiline tase – romaani on Eestis loetud ja hinnatud, seda on dramatiseeritud 1984. aastal teatrietenduseks ning 1998. aastal kuuldemänguks, „Taevakivi“ ainetel on Paul-Eerik Rummo kirjutanud ka täiesti uue näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (2016). Soomekeelse tõlke viibimise põhjused võivad olla juhuslikud, aga nad võivad olla siiski seotud ka kultuuriloolise ainesega.

Miks peaks kultuurilooline aines olema „Taevakivi“ puhul probleemiks? On ju kultuurilooline suur osa Krossi proosast, mis leidis Soomes lugejamenu juba aastakümneid tagasi. Oletan, et küsimus võib olla selles, et „Taevakivi“ on oma väikse mahu ja eripärase jutustamisviisi tõttu väga kontsentreeritud teos, kus ajaloolised taustad on natuke rohkem peidus, kui näiteks „Keisri hullus“ või mõnes muus Krossi tuntud romaanis. See peidetus on osalt seotud sellega, et ajaloo kujutamine ei pruugi „Taevakivis“ isegi mitte olla peamine, kuigi teiste asjade kõrval tegeleb Kross ikka ka siin ajalooga. Jaan Undusk on väitnud, et „Taevakivi“ on Krossi ainuke armastusromaan. Ükskõik, kas sellega nõustuda või mitte, igal juhul on tõsi, et „Taevakivis“ muutub eriti tähtsaks psühholoogiline pinge, mis seotud armastuse tekkimisega ja tegelaste vaheliste suhetega. Kolme peategelase vaatepunktid vahelduvad, neile kõigile on antud võrdselt ruumi ning tegelaste sisekõne, otsese kõne ja tegevuse väline kirjeldus lähevad kergesti üksteiseks üle ja segunevad. Tegevus toimub ühe päeva jooksul 1821. aasta septembris. Kõik, mis selle päeva jooksul „Taevakivis“ aset leiab, on Krossi kujutluse vili. Kui nii, siis võiks ju tõesti väita, et „päris“ ajalugu pole siin peamine.

See on tõsi ja samas ikkagi mitte täiesti. Raske mööda vaadata tõsiasjast, et kolm peategelast, kelle vaatepunktid romaanis vahelduvad, on kõik ajalooliste isikute peegeldused. Lisaks on prototüübid olemas ka mõnel kõrvaltegelasel. „Taevakivi“ mõtisklustes ja dialoogides tulevad esile ajaloolised tõsiasjad, mida eesti lugeja teab paratamatult paremini kui soome lugeja. Peategelased on Jaak, Otto ja Cara, nende tegelaste loomisel on Kross silmas pidanud noorelt surnud andekat luuletajat Kristian Jaak Petersoni (1801–1822), rahvavalgustajat ja keelemeest Otto Wilhelm Masingut (1763–1832) ning Otto Wilhelmi naist, itaalia päritolu Caroline Antoinette Masingut (neiupõlvenimega Piccaluga; 1792–1858). Petersoni teavad enamvähem kõik eestikeelses koolis õppinud inimesed, Otto Wilhelmit mitte ehk kõik, aga ikkagi paljud. Caroline Antoinette Masing pole varem Eestis väga tuntud olnud, kuid tänu Krossile on ta tuntumaks saanud.

„Taevakivis“ tuleb Jaak Ottole külla Äksi kirikumõisasse ja tutvub siin ka Caraga. Ajaloost pole mingeid teateid, kas Peterson üldse Masingutega isiklikult kunagi kohtunud. Kross laseb fantaasial vabalt liikuda, kuid ta mängib seejuures võimalikkusega – me ei saa täiesti välistada, et selline kohtumine on kunagi toimunud. Kõik põhisündmused on küll fiktiivsed, kuid mitmed tegelaste eludega seotud faktid tulevad sündmuste käigus jutuks. Neist faktidest on „Taevakivi“ puhul ilmselt kõige tähtsam see, et Peterson saatis oma Anakreoni luulest tehtud tõlked Pärnus tegutsenud literaadile Johann Heinrich Rosenplänterile, kes andis välja eesti keele ja kultuuriga tegelevat ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache. Rosenplänter näitas omakorda tekste Otto Wilhelm Masingule, kes oli nende suhtes kriitiline. Ei Petersoni tõlkeid ega ka tema algupärast luulet Rosenplänteri ajakirjas ei ilmunud, kuigi samas ilmus seal Petersoni keelealaseid kirjutisi. Petersoni eestikeelset luulet hakati laiemalt tundma ja tunnustama alles 20. sajandi alguses. Kas Masing oli mingil moel süüdi selles, et Peterson eluajal luuletajana tuntuks ei saanud? Ühemõttelist vastust teadagi pole, aga seda küsimust on Eestis ikka ja jälle küsitud ning seda võiks pidada ka peamiseks kultuurilooliseks küsimuseks Krossi „Taevakivis“.

Mida veel eestlased Petersonist ja Masingust – lisaks juba räägitule – tavaliselt teavad? Petersonist võiks välja tuua veel viis väikest fakti ja Masingust kaks. Masing oli kirjamees, tänu kellele hakati eesti keele ülesmärkimisel kasutama tähte „õ“ – see on täht, mis kuulub mingis mõttes eesti rahvuslikku iseteadvusse. Kross võinuks „õ“ tähega seotud rahvusmütoloogiat „Taevakivis“ kasutada, aga ta loobus sellest. Teine tuntum tõsiasi on see, et Masing koostas suurt sõnaraamatut, mille käsikiri läks pärast tema surma kummalisel kombel kaduma ning see põhjustas omal ajal palju kõneainet. Sõnaraamatu tegemisest on „Taevakivis“ küll juttu, kuid müstiline kadumine juhtus teadagi aasta hiljem. Krossi on see fakt siiski intrigeerinud ning ta on sellest kirjutanud oma romaanis „Keisri hull“.

Kui need paar tuntud tõsiasja Masingu eluloost „Taevakivis“ olulist rolli ei mängi, siis Petersoni eluloo tuntumad seigad on siin küll ühel või teisel viisil esil. Esiteks – Petersoni elu oli väga lühike, romaani tegevuse toimumise ajal on ta surmahaige. Teiseks – Peterson oli juba väga noorena polüglott ning ta tõlkis Christfried Gananderi „Mythologia Fennica“ rootsi keelest saksa keelde. Kolmandaks – ta õppis ka lühikest aega Tartu ülikoolis, kus ta oli andekas, aga boheemlik üliõpilane. Neljandaks – ta kandis Eesti talupoja kuube. Tagantjärgi on selles nähtud tugevat rahvuslikku märki, kuidas see asi paistis Petersoni seisukohalt, on siiski lahtine. Viiendaks – ülikoolis õppimise ajal kõndis Peterson jala Tartust Riiga. See võib tunduda teisejärguline, kuid oletatavasti on tegemist seigaga, mida teatakse Petersoni elust kõige paremini. Peterson on eesti kultuuriloo kõige suurem kõndija, nii kõnnib ta ka „Taevakivis“, aga kõnnib näiteks ka Tartus Toomemäel – seal on Petersoni monument, kus skulptor Jaak Soans on teda kujutanud mehena, kes on teel, rännukepp käes.

„Taevakivist“ ei tule välja siiski mitte kõik Petersoni lühikesest elust teada olevad faktid. Ka mitte see, et Peterson on sündinud (uue kalendri järgi) 14. märtsil. Petersoni sünnipäeva romaani kirjutamisajal väga laialdaselt ei teatudki, kuid seda teatakse päris hästi praegu. Petersoni peetakse eestikeelse rahvusliku luule rajajaks ja seetõttu on tema sünnipäev kuulutatud Eestis pärast taasiseseisvumist emakeelepäevaks ning selle tähistamist saadab sageli Petersoni meenutamine.

Taevakivi on kõnealuses romaanis kõigepealt konkreetne meteoriit, mida Otto uurib. Ilmselt on aga Kross mõelnud ka pealkirja valides metafoorsete tähenduste üle. Kultuurilooliselt tundub sõna „taevakivi“ olevat eeskätt Petersoni tähistav kujund – senise eesti kirjandusega võrreldes enneolematut luulet kirjutanud üliandekas ja noorelt surnud mees sobib selleks kahtlemata hästi. Aga kas on ka teisi võimalusi? Ma arvan, et üks tõsiseltvõetav võimalus on lõppude lõpuks ka see, et „taevakivi“ võiks hoopis olla ka Cara – kaugelt maalt pärit naine, kes mõjub konkreetses ümbruses ootamatu külalisena mingist „teisest“ maailmast. Ootamatult puhkeb ka Krossi romaanis armastus. Kui nii, siis võibolla võiks ikkagi lugeja seda teost lugeda just armastusromaanina ja taevakivi kujundit tõlgendada just selles valguses. Teadmine ajaloolistest isikutest ja kultuuriloolistest tähendustest võib ju samas lugejal olemas olla. Armastus sellest ei vähene, aga romaani mitmekihilisus paistab paremini, kui taustadest kasvõi pisut midagi teada.