Sugugi mitte, kuigi nii võib tunduda, kui räägitakse käost, sest kägu on üks lõpmata kummaline ja salapärane lind. Vahel tundubki, et kõik mida temast räägitakse, on üks suur käojaani ajamine. Aga veenduge ise, mõelge ja rääkige kaasa!
Kägu, peenema nimega cuculus canorus, on meie tänase jutu peategelane, kes on valitud Eestis 2024. aasta linnuks. Nimetus kägu on onomatopoeetilise laadiga, kas balti või läänemeresoome-saami päritolu. Etümoloogiasõnaraamat ütleb, et sõna võibki olla nii balti, läänemeresoome-saami kui samojeedi keeltes rööpselt kujunenud linnunimi, aluseks ikka käo häälistus.
Eestikeelses sõnas kägu on ka uhke astmevaheldus: kägu-käo-kägu. Laadivahelduslik klusiili kadu ja lisaks veel vokaalimuutus - kas pole põnev! Kui omastav (genitiiv) kääne selge, saab moodustada igasuguseid toredaid sõnu, nagu käokell, käosulane, käokõrv, käoking ja mõistata, mida need tähendavad.
Aga nüüd käo enda juurde. Kägu on Eestis üks tuntumaid linde nii looduses kui rahvapärimuses. Teaduslikult pole teda aga kuigi palju uuritud, seepärast liigubki käost igasuguseid kuulujutte, mida võib eesti keeles lausa käojaani ajamiseks nimetada. Näiteks on nii soome kui eesti vanarahvas uskunud, et kägu muutub pärast jaanipäeva röövlinnuks, kes kanu murrab. Tõenöoliselt on selline arvamus tulnud sellest, et kägu on välimuselt üsna sarnane raudkulliga. Pealegi oskab emaslind ka raudkulli häälitsust matkida. Seepärast ongi teda ristitud nimedega linnu-kull, kägukull või tsirkhaugas. Kägu omalt poolt oskab seda sarnasust üsna kavalalt ära kasutada.
„Kevade kuulus kukulind, sügise kuri kanade kull,” teab vanarahvas öelda. Käole on veel teisigi nimesid antud: kukulind, jürilind, suilind, metsakukk, kukulinnu-kull.
Käo kukkumine võib olla lausa hirmutav, kui juhtud seda kevadel esimest korda kuulma lõuna ajal. Lõunane kägu on leinakägu, kes kukkuvat surma. Hommikune kägu toovat kuuljale virkust ja hoolsust, õhtune õnne. Külla lennanud kägu ennustanud ette tulekahju puhkemist.
Ise olen pärit Lõuna-Eestist ja mäletan hästi, kuidas maikuus peenarde tegemise aegu käod lausa võidu kukkusid. Tuligi minna peenraid tegema õhtul, kui tahtsid, et esimene kuuldud kägu sulle õnnelikku aastat kukuks. Siin, Lõuna-Soomes elades pole ma sellist kägude võidukukkumist kuulnud. Üheks põhjuseks kindlasti see, et elan linnas, ja teiseks see, et kägude arvukus on viimase kümne aasta jooksul vähenenud nii Eestis kui Soomes, arvatavateks põhjuseks nii kliimasoojemine kui sulaslindude arvukuse vähenemine. Kägude arvukuse määramine käib selle järgi, missugust areaali emaskägu oma kontrolli all hoiab ehk kuhu ja millistesse pesadesse tal muneda õnnestub. Eestis arvataksegi olevat umbes 100 000 isendit, Soomes 120 000. Kuna Eesti pindala on Soome omast 7-8 korda väiksem, kuuleb ka kägusid sagedamini.
Kägude segase pereelu üle on palju juureldud ja on küsitav, kas inimestel sellest eeskuju tasuks võtta. Käod harrastavad nimelt pesaparasitismi. Emane kägu valib välja sobivad sulaslinnud ja muneb nende pesadesse ühe muna. See pole loomulikult lihtne, sest suur kere tuleb sokutada palju väiksemasse pessa. Pärast varga kombel munemist tuleb teadagi kibekähku jalga lasta ja lasta sulaslinnul otsustada, mida ta munaga peale hakkab. Kas haub muna välja ja kasvatab käopoja üles või lükkab võõrkeha kohe pesast välja. Sulaslinde võib käomammal olla palju. Käo mune on üle kogu tema levikuareaali leitud peaaegu 300 erineva linnuliigi pesast, Euroopas tavaliselt 15–20 liigi pesast. Eestis eelistab kägu hall-kärbsenäpi, võsaraadi, sookiuru, aed-põõsalinnu ja tiigi-roolinnu pesa, kuid sageli on tema sulasliikideks ka käosulane, punarind, kadakatäks, lepalind, rästas-roolind ja linavästrik. Soomes on käomune leitud lepalinnu ja punarinna pesadest.
Pesaparasitsimi nõuab käoemmelt palju kavaldamist ja nutikust. Esiteks tuleb välja valida sobiv sulasliik, kes võõrast muna pesast välja ei viska. Selleks peaks käomuna olema võimalikult sarnane sulaslinnu oma munetud munadega. Keerulise ja pika geneetilis-evolutsioonilise protsessi käigus on käoemadel õnnestunud muneda sulasliikidega järjest sarnasemaid mune. Tegelikult on protsess geniaalselt lihtne ja põhineb katse-eksituse meetodil: iga järgmine käoemade põlvakond ürtab sokudada oma muna selle liigi pessa, kus ta ise üles kasvas, võttes arvesse sulaslindude iseloomu ja munade värvi. Vastkoorunud käopoeg, kes koorub enne kasuvendi, lükkab sulaslinnu munad pesast alla. Käopoja seljal olevat ülitundlikud närvid ning kui midagi tema seljaga kontakti satub, põhjustab see talle tõsist ebamugavustunnet. Nii need kasuvennad- ja -õed oma lõpu leiavad. Kui neid pessa jääbki ja mõnel neist õnnestub kooruda, pistab suure suuga käopoeg hoolsate kasuvanemate muretsetud toidu pisemate õdede-vendade eest lihtsalt kinni. Tihti juhtubki nii, et väike hall-kärbsenäpi mamma suudab suureks kasvatada vaid ühe käopoja, oma pojad aga surevad nälga. Kägu võiks siiski arvestada, et koos sulaslindude arvu vähenemisega kaovad ka tema võimalused. Aga küllap nii tark lind selle peale lõpuks ka ise tuleb ja mõne uue kavala nipi välja nuputab.
Käo kukkumist matkivad nii soomlased kui eestlased ühtmoodi ku-ku - ku-ku. Esimese kevadise käo kukkumise järgi võis ennustada ka seda, kui palju eluaastaid veel järel. Neiud olevat püüdnud selle järgi arvata, mitme aasta pärast mehele saab. Oli see siis abieluõnn või -õnnetus, sõltus ilmselt mehele minejast ja samuti mehest. Käost ei sõltunud paraku midagi - tema ainult kukkus.
Tegelikult kukub ainult isane kägu, kes annab teada võistlejatele emaslinnu olemasolust ja oma reviirist. Harvem tuntakse käo kähisevat häält, mida ta kukkumise vahele võib teha. Emaslinnu häälitsuseks on isemoodi trillerdav kilkamine, mida võrreldakse naise naeruga. Sedasi häälitseb emaslind kas vahetult enne või pärast munemist. Emaslinnul on ka vaiksem näuguv häälitsus, mida võib samuti pesa lähedal kuulda. Arvatakse veel, et emaslind kasutab oma “naeru” pesaomaniku häirimiseks, et peale tema pessa munemist märkamatult pesa juurest lahkuda, sest kilkamine sarnaneb raudkulli (Accipiter nisus) häälitsusele. Kuid selles teoorias on ka kahtlejaid, sest käod munevad reeglina pealelõunal, kilkamist võib aga sagedamini kuulda hommikul. Toitu manguva käopoja häälitsus on vali ja sage kriiksuv kurguhäälne hüüd, mis on kuuldav kuni 50 m kaugusele.
Aastal 2024 paneme hoolega tähele, kuidas ja kus käod kukuvad ning veel parem, kui õnnestuks see tegelane ka pildile saada. Eesti ornitoloogiaühing on väga huvitatud ka uute käopiltide saamisest.
Ja üks tarkus veel: kui kevadel käod palju kukuvad, tuleb hea kartulisaak.