Viiskümmend aastat tagasi avas Tallinna linnasüdames uksed uus hotell, Eesti esimene kõrghoone, modernistliku arhitektuuri musternäidis, mille olid paberile pannud eesti arhitektid ja üles ehitanud soome ehitajad. Muidugi tuleb juttu poolsajandivanusest Viru hotellist.
15 aasta eest pani soome ajakirjanik Sakari Nupponen punkti raamatule „Viru hotell ja tema aeg“. Nupponen käsitles lisaks Viru hotelli saamisloole ja nõukogude aastakümnetele ka hotelli käekäiku Eesti taasiseseisvumise ajal ja pärast seda, kuid Eesti Ekspressi ajakirjaniku Pekka Erelti sõnul „värvikaim pilt on antud ikkagi 1970–1980. aastatest. Ja selles pole autor süüdi – Viru legendaarsed ajad jäävadki sinna, aastakümnete taha.“
Paljud, kui mitte kõik neist legendidest tulenesid nõukogude ühiskonna absurdsest ülesehitusest ja paranoilisest elukorraldusest, mis tingis läänelikuks loodud hotelli erilise positsiooni „nõukogude läänena.“ Lugusid on naljakas meenutada, kuid paraku ei lase tänase Venemaa muutumine uueks Nõukogude Liiduks naerda üleliia kergendatult.
Seepärast ei taha ma üle korrata miljon korda räägitud lugusid Viru ärikatest, Viru lindudest, KGB valvsast silmast ja kõigist nõukogude jaburuste juurde kuuluvast. Kohalike jaoks on neil legendidel annus alanduse ja piinlikkuse maitset, mida tajusin Viru hotelli KGB muuseumiga tegeledes üsna selgesti. Oli ka teistsuguseid lugusid, mis olid ja on endiselt uhkuse allikad – Viru kondiitrid, varietee, kohvikud ja inimeste professionaalsus. Samas ei saa unustada, kui rahulikult tollane nõukogude ühiskond suhtus varastamisse ja valetamisse… Nõukogudeaegse Viru legendid on segu uhkusest, alandusest, vana varjamisest ja uue ehitamisest. Viru on täis samu vastuolusid nagu Eesti viimased viis aastakümmet.
Milline on aga Viru väärtus, millest lõbusate legendide kõrval enamasti ei räägita? Kuidas on läinud viimastel kümnenditel?
Soome-Eesti sillapea
Väljendid „Eesti suurim hotell“ või „Eesti esimene kõrghoone“ ei tee Virust veel ainulaadset ehitist. Kõrghoonena kuulub Viru tänapäeval oma 74 meetriga keskmike hulka. Ka aastal 1972 polnud asi kõrguses, vaid soomlaste töö kvaliteedis, mis erines kohalike omast, samuti nõukogude tegelikkusest erinevas keskkonnas, täis ihaldusväärset läänelikkust ja uusi ideid, mis andis võimaluse kohalikele arhitektidele ja teistele loovinimestele, äratas ettevõtlikkust ja tõi värskeid teadmisi. Isegi kodukootud Viru ärikatest rääkides unustatakse tihti laiem pilt uutmoodi suhtumisest ettevõtlikkusse.
Laiem pilt sisaldas tingimata Soomet, õigemini Viru positsiooni eestlaste ja soomlaste kokkutooja ja ühendajana. Läbi viie aastakümne on siin teineteisega võisteldud ja siis jälle koos tehes midagi uut sünnitatud. Algusest peale on valitsenud uutele ideedele avatud mõtteviis – nõukogude ajal maja privilegeerituse tõttu, viimased kolmkümmend aastat seepärast, et aina tihenevas konkurentsis vastu pidada.
Kui Viru 1994. aastal erastati, sai sellest plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku õpikunäide. Teised tollased hotellijuhid on tunnistanud, et jälgisid silmanurgast pidevalt, mida tollane hotellijuht Yrjö Vanhanen ette võtab. Vanhanen lähtus majanduslikust loogikast, ja hoolimata sellest, et tänase tarkuse valguses võib nii mõnegi otsuse üle vaielda, ei kahtle keegi, et hotell vajas uuendamist. Tuhande töötaja palgal hoidmine maksimaalselt kaheksasaja külalise teenindamiseks oleks turumajanduse oludes jabur.
Suur osa tänastest turismivaldkonna tippudest omavad Viru hotellis töötamise kogemust. „Kui oled teenindanud päevas tuhandeid külalisi, siis ei tundu mõnisada enam mingi väljakutse,“ tõdes üks endine Viru kolleeg.
Hotelli 30. sünnipäeva eel omistati Virule esimese majutuskohana Eestis rahvusvaheline ökomärk Roheline Võti (Green Key). Tollal tundus keskkonnahoid paljudele kummalise, isegi äritegevust pärssiva otsusena, kuid tänapäeval on rohelisest maailmavaatest saanud norm. Täna on Sokose keti koosseisus astutud järgmine samm, külalisele antakse võimalus kompenseerida oma süsiniku jalajälge lisatasu eest. Saadud raha investeeritakse metsaökosüsteemide parandamisse.
Kui 2004. aastal ehitati Viru Keskust, sai hotell endale 93 toaga juurdeehituse ja konverentsikeskuse – taas kord Eesti suurima. Suund rahvusvaheliste konverentside korraldamisele muutus paljude hotellide jaoks keskseks äriideeks alles aastaid hiljem.
21. sajandi alguskümnendil hakati Sokose ketis üha rohkem rääkima muutunud kliendikäitumisest, külaliste uutest profileerimise viisidest ja nende rakendamisest Viru hotellis. Külastajate liigitamine äri- ja puhkuseklientideks oli oma aja ära elanud.
Selle teadmisega varustatult on iga viie aasta tagant remonditud ja uute standarditega kohandatud ka hotellitube, kus on taas kord kombineeritud soomlaste ja eestlaste teadmisi, oskusi ja kogemusi.
Unistused teoks
Kui 1994. aastal Viru varietee suleti, siis oli selle taga majanduslik otsus, varietee oli üles ehitatud nõukogude aja arusaamade järgi. Asemele tuli Amigo ööklubi, kus on tänaseks esinenud valdav enamik Eesti pop-muusika tippudest ja palju välismaiseid diskotähti. Ööklubi jaoks on 28 aastat kiiresti muutuvas popkultuuris väga pikk aeg.
Varietee- või kabareekultuur on Eestis sada aastat vana ja soov sellise luksusliku teenuse järele oli säilinud. Eesti kabareekultuurile antigi uus hingamine 2007. aastal, seekord turuloogikat järgiva ärimudeli järgi. Üle kümne aasta vaid kruiisilaevadel elus püsinud kultuurivaldkond on pärast algusaegade katsetamisi püsima jäänud ja Merineitsi restoranis korraldatakse siiani kabareeõhtuid, ainsana Eestis regulaarset programmi pakkudes. Kultuur põimub äriga, ettevõtluskultuur kaunite kunstidega ja võidavad kõik, külalised ennekõike.
Mis oleks, kui hotellis oleks muuseum? 2011 loodi maailma ainus omalaadne hotellimuuseum KGB ja hotell Viru, millega võideti aasta turismiteo tiitel Tallinnas. Viru juurdeehitus muudeti 2014. aastal uudse kontseptsiooniga hotelliks, mis pakkus äriklientidele võimalust nende vähese ajavaru juures tutvuda Eesti ja selle ajalooga lähemalt otse hotellitoas.
Mis oleks, kui hotell oleks kirjastus? 2015. aastal anti välja neljas keeles raamat Eesti lugudega. Kaks aastat hiljem ilmus raamat tuntud soomlaste Tallinna reisisoovitustega. Sisukalt sihtkohta tutvustavad raamatud on saanud mitu uustrükki ja leiavad endiselt tee külaliste reisikotti.
Küsimus „mis oleks, kui“ on muutunud osaks Viru argipäevast, kus minevikust nopitakse näitamisväärset ja kombineeritakse seda uue aja arengutega.
Mis jääb?
Mis on ühe hotelli puhul oluline? Turismi eestkõneleja ja uuendaja roll Eesti suurima hotellina, mõistagi. Seisus kohustab.
Arhitektuuriliselt silmatorkav hoone linnasüdames, muidugi. Selle järgi õpitakse kunstiakadeemias endiselt modernistlikku arhitektuuri ja ajastu sisekujundust.
Silmapaistvad külalised, teadagi. Viru hotelli külaliste sekka on aastakümnete jooksul mahtunud kosmonaudid ja astronaudid, nõukogude ja Hollywoodi staarid, muusikamaailma suurkujud, poliitika kujundajad ja mõjutajad, kunstnikud ja kirjanikud. Tänapäeval on hotelle rohkem ja kuulsaid külalisi jagub kõigile.
Miljonid nn tavalised inimesed, loomulikult. Nende jaoks on Viru olnud esmaseks Eesti-kogemuseks. Kõik neist ei mahu pildina seinale, kuid ennekõike nende jaoks on hotell olemas ning läbi nende kujuneb mh Eesti kuvand maailmas.
Kõige sügavama jälje Eesti ellu jätavad aga siin töötanud inimesed. Neid on kokku erinevatel hinnangutel umbes seitsme–kaheksa tuhande ringis. Inimesed, kes on nõukogude ajal kogenud läänelikku keskkonda, üleminekuaja õppinud turumajanduse loogikat, hotellide ketistumise ajal mõtestanud rahvusvahelist vaatenurka ning kes on viis aastakümmet seisnud Soome sillal, tehes tihedat koostööd soomlastega. Need kogemused, oskused ja teadmised püsivad igas endises või praeguses virulases. Need jäävad.