20. sajandi eesti ajaloos on tervelt kaks olulist poliitilise maapao perioodi, mis mõlemad on jätnud püsivad jäljed eesti kultuuri ja kirjandusse. Sajandialguse Noor-Eesti liikumine langes kokku 1905. aasta Vene revolutsiooni järgsete repressioonidega ja surus osa rahvuslikult meelestatud haritlasi maapakku – sageli üle Soome ja Ahvenamaa mujale Euroopasse, eurooplaseks saamine aga oligi nooreestlaste loosunglik eesmärk! Maapaost said rännu- ja õpiaastad, mil saadud kogemusi talletati reisikirjades, maalikunstis ja muus loomingus. Ent kodumaalt eemal viibima olid sunnitud „ainult” inimesed – nende teosed said samal ajal ilmuda tsaaririigi tsensuuri tingimustes isegi Eestis, põgenikud nagu näiteks kirjanik Friedebert Tuglas, said kodumaistest kirjastustest honorare ja rahalist tuge kodust, mis aitas raskeid aegu üle elada. Püsivaid kolooniaid võõrsil välja ei kujunenud, rändurid kindlasse kohta ei juurdunud, kui mitte arvestada USA-sse jõudnud väikesearvulist sotsialistide gruppi, kelle toimetamisel New Yorgis ilmuma hakanud „Uus Ilm” muutus hiljem üha marginaalsemaks ning lõpuks suisa kurioosseks Moskvast rahastatud propagandistlikuks punalehekeseks. Muidugi elas majanduslikel põhjustel (maad ja leiba!) kodumaalt välja rännanud eestlasi kogukondadena mitmel pool maailmas juba varem – 1860. aastaist alates eelkõige Siberis, Krimmis, Kaukaasias ja Türgis, 19. sajandi lõpust ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. 1920. aastate lõpu majanduskriisi ajal (tööd ja leiba!) tekkis väiksemaid eestlaste kolooniaid Marokos, Brasiilias ja mujal eksootilistes paikades, kuid miski pole võrreldav II maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni poolt esile kutsutud põgenike lainega, kui kodumaalt lahkus umbes 80 tuhat eestlast, kes küll pikkamööda kohanesid eluga uutel asukohamaadel, kuid säilitasid ka eesti keele ja kandsid edasi rahvuslikke traditsioone. Organiseerumine, sageli poliitilise taustaga, juba põgenikelaagrites asutatud ajalehed ja kirjastused, seltsielu ja igasugune kultuuriline tegevus panid aluse eestluse säilimisele võõrsil, usus, et kodumaa vabanemisel kultuur senisest rikkamana edasi areneks.

Raudse eesriide langedes jõudsid Eestisse tagasi paljud omal ajal kodumaalt põgenenud ja nende järeltulijad, Eestisse saadeti konteinerite kaupa välismaal ilmunud ja seni kodumaal keelatud eestikeelseid raamatuid, korraldati väliseesti kunstnike näitusi ja muusikute kontserte. Ent see oli kultuuri pealmine kiht. Üsna kohe hakati suhteid sõlmima ka võõrsil loodud eesti arhiividega. Tegevuse käigus jääb ju igast isikust ja organisatsioonist alles pealiskaudsele vaatlejale varjatud, kuid kultuurilooliselt oluline pärand, mis moodustab põneva võrgustiku, kultuuri koe, selgitab suhteid ja motiive ning on hilisemale ajaloouurijale hindamatu allikas.

Olin 1989. aastal Tartu ülikooli lõpetades võtnud vastu väljakutse ja asunud tööle Tartus äsja asutatud Karl Ristikivi muuseumi juhatajana. Ristikivi (1912–1977) oli 1930. aastail kodumaal enesele juba nime teinud kirjanik, kuid II maailmasõja järel pagulane Rootsis. Pagulaskirjandus tervikuna oli 1980. aastate lõpul kodumaal uus teema ja toona seda alles avastati, ka muuseumi tegemist tuli alustada tühjalt kohalt ja hakata koguma materjali eriti Rootsist. Mul tekkisid kontaktid välismaal elavate eesti kirjanikega – kirjavahetus Bernard Kangro, Valev Uibopuu, Raimond Kolgi ja Arvo Mägiga Rootsis. Tänu heale õpetajale ja praegusele sõbrale Peeter Oleskile sain tuttavaks luuletaja Kalju Lepikuga, kes ühtlasi oli tema enda algatusel Rootsis 1970. aastatel asutatud Balti Arhiivi juhataja. 1990. aasta novembris käisin esimest korda Stockholmis Balti Arhiivi korraldatud seminaril ja olin seega kohe in medias res! Hiljem väisasin seda juba uurijana.

Balti Arhiiv koondab Rootsis tegutsenud kultuuritegelaste ja poliitikute ning organisatsioonide arhiive, mis suuresti koguti ja korrastati ajal, mil suhtlemine kodumaaga polnud veel vaba. Arhiiv tervikuna on deponeeritud Rootsi Riigiarhiivi ning selles mõttes on tegemist igati professionaalselt korraldatud ja väga heade säilitamistingimustega Eesti kultuurivaramuga. Kirjanike hulgast säilitatakse Balti Arhiivis Karl Ristikivi mahukat pärandit, samuti kuuluvad BA koosseisu August Gailiti ja enne sõda Stockholmi Eesti saatkonna pressiatašeeks määratud Tuglase kaasaegse Karl Asti, kirjanikunimega Karl Rumori väiksemad päranditombud. Muuseas, 1941. aasta algul põgenes Karl Ast Rootsist ja Euroopast üle Soome Petsamo kaudu Brasiiliasse ja teenis seal Eesti riiki konsulina Rio de Janeiros, kirjutades ka rea põnevaid teoseid. Aga see on juba üks teine lugu. Igal juhul on oluline siinkohal, et Eesti riikluse seisukohalt oluliste dokumentide, ent ka läheduse tõttu Eestiga on Balti Arhiiv vahest üks olulisemaid väliseesti allikaid. Seal säilitati muu hulgas ka Tartu rahulepingu dokumente. Viimastest Balti Arhiivi varadel põhinevatest allikapublikatsioonidest tuleks kindlasti nimetada mahukat Karl Ristikivi päevikut (1957–1968, ilm. 2009).

Eestlaste tee maapakku kulges enamasti üle mere Rootsi, kuhu paljud jäid ka pidama, või siis Saksamaale, kust põgenikelaagrite likvideerimisel rännati edasi – kõige rohkem Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse, vähem Inglismaale, Lõuna-Ameerikasse ja mujale. Kolmes esimesena nimetatud riigis on ka eestlaste poolt asutatud ja nende valduses asuvad arhiivid. Kanadas on peamiselt Torontosse koondunud eestlaste seltsielu kõige keskendunum ja organiseeritum, vahest seetõttu ka arhiiv majanduslikult kõige paremal järjel. Austraalia Eesti Arhiiv on peaaegu legend tänu selle asutajale farmatseut Hugo Salasoole, kes oma krundile Sydneys ehitas arhiivihooneks sobiva maja. Eesti Arhiiv Ühendriikides asub idarannikul Lakewoodis, kuid loovutab oma kogusid Minnesotas asuvasse USA immigratsiooni keskarhiivi (Immigration History Research Center). Miks mitte Eestisse? Ent siin kerkibki see nii sisuline kui ka eetiline küsimus, kellele, mis maale kuuluvad ja kus peaks säilitatama nende organisatsioonide ja isikute arhiive, kelle tegevus on põimunud mitme maa kultuuri ja ajalooga. See on küsimus, mis jääb ka siin vastamata, ent millele mõeldes pole liig meenutada paralleeliks nende strateegilist infot sisaldavate arhiivide saatust, mis Eesti taasiseseisvumisel viidi Venemaale. Ja siis arutleda edasi. Aga mis puutub nii Ameerika eestlaste kui ka üldse eesti kultuuripärandit võõrsil, siis selle teadlik ja programmiline kogumine on üsna täpselt dokumenteeritav. Selleks on läbi Austria ja Saksamaa USA-sse jõudnud eesti isamaaluuletaja Henrik Visnapuu kõne 1949. aastal New Yorgi Eesti Majas, milles ta paljude rahvuslike kohustuste seas nimetas ka arhiivipärandi kogumise vajadust. Visnapuu suri küll üsna varsti ja arhiivide loomist ta oma silmaga ei näinud, seeme aga oli mulda visatud ja kuigi see seikki on vahepeal unustatud, ei väära see Visnapuu üleskutse suurust ja realiseerumist.

Enesestmõistetavalt on siin kasutatud sõna „arhiiv” nii institutsiooni, süstematiseeritud allikmaterjalide kogu kui ka vastavate füüsikaliste säilitamistingimuste tähenduses. Samas on eestlasi ka kõikjal mujal, kus puuduvad arhiivid, kus väärtuslik allikmaterjal säilib üksnes tänu igaühe oma vastutusele, teadlikkusele ja entusiasmile. Meil on teada dramaatilisi lugusid väärtuslike allikmaterjalide hävingust võõrsil. Arhiivide säilimisele aitavad suuresti kaasa töö inimestega, koolitused ja ajakirjandus, suuresti on seda tööd viimastel aastatel vedanud Piret Noorhani entusiasmil rajatud mittetulundusühing Balther.Net. Huvi argi- ja mikroajaloo vastu üles kütvad elulugude kogumise aktsioonid on aidanud teadvustada üksikisiku rolli kultuuriloos ja ühtlasi koguda rikkalikku taustamaterjali. Huvitav leide võib tulla maailmast aga väga ootamatult ja kaugetest kohtadest. Eelpool mainitud Austraalia arhivaari Hugo Salasoo poeg Inno loovutas mõne aja eest Eesti Kirjandusmuuseumile unikaalse käsikirja koopia, mille originaal oli juhuslikult leitud ühe Alaska linnakese arhiivist, kus keegi kohalik seda lugeda ei osanud. See on umbes 500-leheküljeline masinakirjas eesti naise peetud päevik, mis kirjeldab tema elu aastail 1913–1957 ja mis sisaldab nii seikluslikku kui pikantset – lahkumist Eestist, uitamisi Euroopas ja Aafrikas, poolkriminaalset põgenemist üle Musta Aafrika Ameerikasse, kusjuures sõiduks ja eluks vajaliku raha saamiseks tuleb nii hangeldada, koorida mehi kui ka varastada. Ka see on eestlase elulugu, ka see on osa meie ajaloost, meie ühisest loost.

Olen osalenud mitme arhiivi Eestisse toimetamisel nii USA-st, Rootsist kui Soomest. Bernard Kangro ja tema juhitud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastus, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, viimati Turus elanud etnoloog ja kirjanik Ilmar Talve. Mõnikord näib mulle seetõttu, et olen näinud ühe kultuuri aeglast hääbumist, eestiaegsete, nagu me vahepeal ütleme, haritlaste kadu. Ent peale hetkelise kurbuse on selles tundes ka paratamatut ülevust. Eesti kultuur, rikastununa võõrsil ja jätnud oma suuremaid või väiksemaid jälgi kõikjale eestlaste asukohaaladele, kestab edasi, ja selles kestmises on talletatud ka maailmas paopaiga leidnud ja rännanud eestlaste elu ja töö.