Eestis auto või bussiga mööda Peipsi järve rannikut reisides, võib näha veidi erakordset pilti: tavapäraste siin-seal põllulappide ja metsatukkade vahel kõrguvate taluhoonete asemel näeme piki kallast kaugusesse suunduvat majadest ja majapidamishoonetest ääristatud asfaltteed. Tee pikkus on 7 kilomeetrit, see läbib mitu küla (Varnja, Kasepää, Sofia, Kolkja), mille majad ja majapidamishooned erinevad tavalistest Eesti talumajadest. Neis elavad vene vanausulised – üks Eesti rahvusvähemusi.
Kes nad on ja kuidas sattusid Eestisse? Vastus peitub vene õigeusukiriku 17. sajandi ajaloos, jäädes tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanovi valitsemise aega (1645–1676). Nagu iga valitseja, püüdis Aleksei Mihhailovitš riigi valdusi laiendada, milleks oli vaja tugevdada oma võimu ja kiriku võimu, et saaks ühendada Vene kiriku teiste õigeusu kirikutega, eelkõige Kreeka omaga. See oleks olnud võimalik vaid riituste, pühakirja, ikoonimaalimise ja kirikuarhitektuuri unifitseerimise teel. Selleks oli vaja reforme. Nende läbiviijaks sai 1652. a Venemaa uueks patriarhiks määratud Novgorodi piiskop Nikon (mordva päritolu Nikita Minov).
Nikon alustas oma reforme liturgiliste raamatute parandamise ja jumalateenistuse muutmisega Kreeka kiriku eeskujul. Nii nt «bütsantsliku» kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel võeti kasutusele «ladinlik» kolme sõrme abil ristimärgi tegemine. Ristikäikude läbiviimisel (ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal) käidi nüüdsest vastupäeva, mitte päripäeva nagu varem. Kahekordse «Halleluuja!» asemel hakati Püha Kolmainu auks laulma «Halleluujat» kolm korda. Muudeti Jeesuse nime kirjutamisviisi (Исус asemel Иисус), jäeti ära maani kummardamine palvusel jms. Reformid tekitasid õigeusklike hulgas protesti, kuna traditsioonilistest rituaalidest loobumine võrdus selle aja uskliku inimese jaoks usust lahtiütlemisega. Vanad pühakirjatekstid õigustasid ristimärgi tegemist kahe sõrmega, Jeesuse nime vanapärast kirjutamist jms. Seetõttu osa õigeusklikke ei nõustunud uuendustega ning püüdsid säilitada vanu tavasid.
1666. – 1667. aastate suur kirikukogu kiitis heaks kõik Nikoni kirikureformid. Vanausu pooldajad kuulutati ketseriteks ning pandi kirikuvande alla. 1685.a. tsarinna Sofia ukaasis nimetatakse vanausulisi raskolnikuteks (lõhestajateks). Algab vanausuliste väljaränne Poola, Leedu Vürstiriiki, Preisimaale, sel ajal Rootsi kuninga võimu all olevasse Eestisse, hiljem Türki, Hiinasse ja Jaapanisse, ka Vene impeeriumi äärealadele – Doni äärde, Siberisse, Kaug-Idasse, Baikali taha. Pageti repressioonide eest, mis olid üsna rängad. Paljud saadeti asumisele, põletati elusalt. On teada juhtumeid, kui vanausulised süütasid end ise palvelas, kartes sattuda valitsusvägede kätte, kes võisid ära raiuda parema käe ja lõigata keele suust (et ei palvetataks ega löödaks risti ette vana kombe kohaselt).
Kiusamist jätkas ka Peeter I, kes kehtestas 1716. a. ukaasi topeltmaksude võtmisest vanausulistelt, sh nn habememaks (vanausulistest meestel on ka siiani säilinud komme habet mitte ajada). Seetõttu peavad vanausulised Peeter I antikristuseks. Alles 1905. a. ilmub Nikolai II manifest “Usuvabadusest” ning vanausuliste tagakiusamine lõpetatakse. Kuid möödub veel aastakümneid, enne kui 1971. a. tunnistab Vene Õigeusu Kirikukogu kehtetuks 1666-1667. a. otsused ja vanausuliste kirikuvande alla panemise.
Eestis enne õigeusu kirikulõhet elanud venelased olid mõistagi vanausulised. Andmed nende suhtumisest kirikulõhesse ja käitumisest sellega seoses puuduvad. Küll on teada, et 17. sajandi lõpus kasvas vene elanikkonna arvukus Narva jõe (Mustajõe küla) ja Peipsi rannaaladel tänu sinna asunud raskolnikutele . 1710.a rajasid vanausulised-fedossejevlased Võhandu jõe äärde Räpina mõisa maadele skeedi (kloostri). 1718. aastal läks nende iguumen Konstantin Fjodorov üle õigeusku. Pärast tema kaebust selle kohta, et skeedis leidsid varjupaiga sõjaväest pagenud, saadeti Räpina kloostrisse sõjaväekomando jooksikuid püüdma. Vanausulisi jõuti hoiatada sõjaväe saabumisest, seetõttu suurem osa neist põgenes Räpinast Peipsi läänerannikule. Sinna tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kikita ja Kasepää külas. Palvelais hoiti kirikuraamatuid, nastavnik (õpetaja, juhendaja) õpetas lastele kirikuslaavi keelt ja laulmist iidse noodikirja (neumade, крюковое пение) järgi.
Tänapäeva Eestis elavad vanausulised on preestritud. Jumalateenistuse viib läbi nastavnik, selleks võib olla ka naisterahvas. Nastavnik peab oskama lugeda kirikuslaavikeelseid kirikuraamatuid, tundma riitusi ja olema üle 40 aasta vana. Preestritud vanausulised tunnistavad vaid kahte sakramenti: ristimist ja patutunnistamist. Ristimisel on oluline, et see toimuks kolmekordse üleni vette kastmisega. Patutunnistamine ehk pihil käimine peab toimuma vähemalt kord aastas ning kui surnu ei ole kolm aastat pihil käinud, võib teda matta vaid spetsiaalse „kogumaapealse“ surnumälestusteenistusega.
Vanausulised on elanud suhteliselt isoleeritult ning säilitanud oma religioossed veendumused, oma kultuuri ja murdekeele. Neil on aus vaimulik kirjalik kultuur, oluliseks peetakse käsitsi kirjutatud raamatuid, milles on pühakute elulood, palved, jutlused, värsid. Laialdaselt on tuntud 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastani Raja külas tegutsenud Eesti vanausuliste ikoonimaalitöökojas valminud ikoonid. Ikoonimaali koolkonna rajajaks oli Gavriil Frolov (vt. M.-L. Paaveri selleteemalist osa J. Plaadi raamatus ). Vanematelt vanausulistelt võib veel kuulda murdekeelt, mis erineb vene kirjakeelest, sarnanedes Pihkva oblasti lõunaosa murdega, kuid erinedes sellest paljude arhailiste joonte ja eesti keele mõju poolest. Pideva ja pikaajalise keelekontakti olemasolu kahe keele vahel ning kakskeelsus kui regioonile iseloomulik joon on sagedase laenamise eelduseks ja tingimuseks Peipsi lääneranniku elanikkonna keeles. Paljud vanausulised olid ja on kakskeelsed ning nende kõnes on märgata eesti keele mõjusid. Vanemad inimesed on omandanud eesti keele juba lapsepõlves, töötades eesti taludes karjuste ja sulastena. Murdesse on laenatud valdavalt olmesõnavara. Eesti sõnu kasutatakse siis, kui on tarvis nimetada uut (laenatud) eset või nähtust. Laensõnal on vene keelele omane foneetiline kuju ja grammatiline vormistus, mõnikord ka sõnamoodustusvahendid nt sufiksid: кипка – (sauna)kibu, варуши – varrud, ворстик – vorst, копля – koppel, трепка - trepp. Toorlaenude hulka kuuluvad sõnad või fraasid, mida tõlgitakse eesti keelest sõnasõnaliselt: мама старая vs бабушка – vanaema, старый малец vs старый холостяк – vanapoiss, горы vs холмы – mäed. Mõnikord on märgata fraaside ja lausete moodustamist eesti keele mallide järgi: Крупна рыба, тая хочет, чтоб в соли ляжала (suur kala tahab soolas olla). Sagedane nähtus on koodivahetus, see on individuaalne, tegu on eesti keele sõnadega, mida kasutatakse vene murdekõnes: как-то в город ён ехал, что не было luba (ta sõitis kord linna, sest ei olnud luba); мы учили-то тоже неправильный эстонский язык – maakeel (me ju õppisime kah vale eesti keelt – maakeelt). Siiski ei tähenda see kõik, et eesti keele mõju oleks väga tugev, selgesti domineerib ikkagi vene murdekeel.
Peipsiveere meeste põhitööks on iidsetest aegadest olnud kalapüük, naiste – aedviljakasvatus, viimastel aastakümnetel – põhiliselt sibulakasvatus. Kuulsaid Peipsveere sibulaid, mis säilivad väga hästi järgmise saagini, püütakse kasvatada kohalikest „oma“ seemnetest. Sibula kasvatamise, saagi koristamise ja saadud mugulate kuivatusviisi kohta on igas peres kindlad reeglid ja põlvest põlve edastatavad tavad.
Vana aja usu, kommete ja traditsioonide säilitamine ja väärtustamine iseloomustab kogu seda Eestis üle 300 aasta elavat rahvusvähemust.