Kui motivatsiooni ja visadust jätkub, on eesti keele õppimine soome keele rääkija jaoks minu meelest suhteliselt lihtne. Õppimist lihtsustab Eestis elamine, sest siis kuuleb keelt ja on võimalik seda praktiseerida. Oluline on suhtumine, samuti endale sobiva õppimisviisi teadvustamine või leidmine. Olen pärit kakskeelsest kodust ja lasteaaias rääkisin ka kolmandat keelt. Seega olen mitmekeelne poolkeelne. Ma ei oska ühtki keelt täiuslikult, aga räägin iga päev mitut keelt. Õpin uusi keeli kõige paremeini kuulates ja rääkides, mitte õpikust.
Kui ma kuus ja pool aastat tagasi Tartusse kolisin, hakkasin peaegu kohe, paari nädala jooksul eesti keelt ”rääkima”. Tahtsin õppida, sest mulle ei meeldinud, et kui olin seltskonnas ainuke mitte-eestlane, pidid teised minu pärast inglise keelt rääkima. Ilmselt oli minus ka veidi näidata tahtmise soovi. Palusin, et inimesed räägikisd minuga alati eesti keelt. Ka siis, kui inimesed – näiteks baarisabas – said aru, et olen välismaalane ja veel soomlane, ning hakkasid rääkima inglise või soome keeles. Kuulasin palju ja puterdasin oma jutud algelises eesti keeles ära. Seda meetodit kasutades tuleb suures seltskonnas viibides osata naerda siis, kui teised naeravad, isegi kui naljast pärisel aru ei saa. Tuleb jätta mulje, et saad aru, siis jätkavad ülejäänud eesti keele rääkimist ja sinul on võimalik kiiremini õppida.
Tasapisi mu keeleoskus arenes ja paari kuu pärast suutsin ennast juba paremini väljendada, olgugi et sõnavara oli veel väga piiratud. Kui selgus, et jään Tartusse elama, otsustasin keele korralikult selgeks õppida. Hankisin õpiku, aga ei kasutanud seda kuigi usinalt. Motivatsioon kadus kiiresti, kui panin õpikuga kaasas olnud CD mängima ja kohe alguses paluti mul korrata lõpmatuna tunduvaid kordi õ-häälikult, mida ma siiani ei oska. Õnneks ei oska seda ka saarlased.
Kuna õpikust õppimine ei andnud mainimisväärset tulemust, jätkasin alustatud rajal ja õppisin kuulates ja rääkides. Selle meetodi hea pool on see, et õpid peaaegu märkamatult, muu tegevuse kõrvalt. Halb pool aga on, et grammatikateadmisd jäävad intuitiivsele tasemele. Keelt õppides on kõige parem see tunne, kui märkad, et oskad ja sinust saadakse aru. Mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Olen näiteks märganud, et kui olen olnud kauem Soomes või mul on olnud pikalt soome külalasid, läheb aega, enne kui eesti keel hakkab jälle sujuma. Võib-olla on need keeled liiga sarnased. Ajan ka mõteldes ja rääkides soome ja eesti keele tahmatult segi. Sama probleem on mul, isegi veel teravamalt, saksa ja rootsi keelega. Minu ajus on ruumi ühele keelele korraga.
On mõnus tunne, kui õpid juurde uusi sõnu. Selleks, et sõnavara laiendada, räägin iga päev oma kollegidega ja loen ajalehti. Ilukirjanduse kallale ei ole ma veel julgenud asuda, aga see päev on lähedal. Minu eesti keele lemmiksõna on ”tubli”. See on kannustav sõna, mida kasutatakse paljudes erinevates olukordades, näiteks kui kiidetakse hea katse või soorituse eest, tänatakse tragi töö eest või soovitakse õnne. Tubli inimene võib olla näiteks töökas või edukas või siis vapper ja hea laps. Selle sõnaga kiidetakse ka loomi. Kuigi Eesti inimesed ei ole sama positiivsed, sõbralikud ja kannustavad kui näiteks Rootsis või Ameerika Ühendriikudes, on minu meelest kannustamine siin tavalisem kui Soomes. Võib-olla just tänu ”tublile”. Ma ei mäleta, et oleksin Soome koolides või töökohtades väga sageli kuulnud, et kedagi oleks töökuse, edu või püüdlikkuse eest otsesõnu kiidetud. Teisest küljest tähendab see, et kui kiitvaid sõnu kuuled, on need äärmiselt kallihinnalised.